Otepää lahing

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib 1217 toimunud lahingust; 1210. aasta lahingu kohta vaata artiklit Otepää lahing (1210)

Otepää lahing
Osa Liivimaa ristisõjast ja Eestlaste muistsest vabadusvõitlusest
Toimumisaeg Veebruar või märts 1217
Toimumiskoht Otepää, Eesti
Tulemus Piiskopi ja ordu väed alistusid ja lahkusid Ugandist
Osalised
Novgorodi vabariik
Pihkva vürstiriik
saarlased
harjulased
sakalased
Riia piiskopkond
Mõõgavendade ordu
ugalased
latgalid
liivlased
Väejuhid või liidrid
Tverdislav Mihhalkovitš
Vladimir Mstislavitš
Volquin
Bertold 
Theoderic
Jõudude suurus
u 20 000 u 1000+3000

Otepää lahing toimus 1217. aastal Otepää linnuse juures. Linnust kaitsnud ugalaste, Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu ning neile alluvate latgalite ja liivlaste vägi alistus 17-päevase piiramise järel Novgorodi, Pihkva, saarlaste, harjulaste ja sakalaste liitlasväele. Sõlmitud rahulepinguga pidid piiskopi ja ordu väed Ugandist lahkuma, küsimärgi alla sattusid ka nende teised senised vallutused Eestimaal. Alates Otepää lahingust hakkasid Novgorod ja Pihkva ning eestlased ordu ja piiskopi vastases võitluses koostööd tegema.

Eellugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Turaida vaherahu lõppemise järel 1215. aastal korraldasid latgalite, Mõõgavendade ordu ja Riia piiskopi väed Ugandisse seeria rüüsteretki, mille tulemusena sealsed vanemad samal aastal alistusid ja maakond ristiti Riia võimu alla.[1] Ugandit enda mõjusfääri kuuluvaks pidanud ja seal juba 1210. aastal inimesi ristinud Pihkva vürst Vladimir Mstislavitš, kuigi ta oli Riia piiskop Alberti venna Theoderici äi ja varasem piiskopi liitlane, vastas sellele sõjakäiguga Otepääle, nõudes ugalastelt andamit ja karistades neid riialaste poole ülemineku eest rüüstamisega.[2][3] Pärast Pihkva väe tagasipöördumist saabusid ugalaste palvel Otepääle ordu ja piiskopi abiväed, mis omakorda kutsusid sinna kokku ugalasi kogu maakonnast ja ehitasid üles uue ja tugeva, tõenäoliselt puust linnuse. Henriku Liivimaa kroonika kohaselt tegid ugalased ja sakslased sealt 1217. aasta jaanuaris rüüsteretke Novgorodi suunas ja pärast seda osaleti Järvamaa Riia võimule alistamises. Vene kroonikate järgi olid Novgorodi maade rüüstajad hoopis leedulased.[4][5][6]

Linnuse piiramine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Novgorodi possadnik Tverdislav Mihhalkovitš ja Pihkva vürst Vladimir kogusid Otepää ründamiseks suure väe, millega nende kutsel liitusid ka saarlased, harjulased ja seni Riiale allunud sakalased. Ain Mäesalu arvates võisid sõjakäigu initsiaatoriteks olla ka saarlased. Henriku Liivimaa kroonika järgi peaaegu 20 000 mehest koosnenud vägi liikus Otepää alla ja piiras linnuse sisse. Kaitsjaid võis Mäesalu hinnangul olla tuhatkond. Piirajad rüüstasid ümbruskonda ja viskasid tapetute kehad linnamäe jalamil olevasse vette, et sealt joogivett võtta ei saaks. Linnust üritati korduvalt tormijooksuga vallutada, kuid löödi iga kord sakslaste ja ugalaste poolt kaotustega tagasi. Palju piirajaid langes linnuse kaitsjate ammunooltest, seesolijad said omakorda kannatada venelaste vibuküttide läbi. Sakalased tegid samal ajal rüüsteretke Ümerale.[7][6]

Kui teade piiramisest Riiaga jõudis, saadeti Otepääle 3000-meheline orduvendade, piiskopi meeste, liivlaste, latgalite ja ristisõdijate abivägi eesotsas ordumeister Volquini, Võnnu komtuur Bertoldi ja piiskopi venna Theodericiga. Otepääle jõudes möödusid nad saarlaste sõjaväest ja ründasid venelasi. Kokkupõrkes langesid mitmed ordu ja piiskopi mehed, sh Bertold, ja ülejäänud taandusid ülekaaluka venelaste ja saarlaste väe eest linnusesse. Vene kroonikate järgi langes võitluses kaks sakslaste väejuhti ja kolmas võeti vangi. Suur meeste ja hobuste hulk tekitas linnuses terava toidu ja heina puuduse, hobused olevat näljast koguni üksteisel sabad ära söönud. Kuna samad probleemid olid ka piirajate väes, siis alustati kolm päeva pärast lahingut, piiramise 17. päeval läbirääkimisi, kus lepiti kokku, et ordu ja piiskopi väed pöörduvad linnust maha jättes Liivimaale tagasi. Küsimärgi alla sattusid ka teised Riia piiskopi ja ordu vallutused Eestimaal, avalikult loobusid nende ülemvõimu tunnistamast sakalased. Piiskop Alberti vend Theoderic viidi vangina Novgorodi. Sõjasaagiks olevat võetud 700 hobust. Otepää lahingu kaotust on nimetatud sakslaste suurimaks lüüasaamiseks ristisõjas Eesti alal toimunud lahingutes.[8][9][10][11]

Järgnevad sündmused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Piiskop Albert üritas oma saadikute kaudu Otepääl sõlmitud rahu sakalaste ja Novgorodiga edaspidiseks kinnitada, kuid need keeldusid, kavandades ühiste Riia-vastaste aktsioonide jätkamist. Eestlased saatsid venelastele kingitusi, paludes nende tulekut järjekordsele sõjakäigule. Vahepeal uueks Novgorodi vürstiks saanud Svjatoslav Mstislavitš lubaski koos Pihkva vürsti Vladimiri ja teiste vürstidega väe koguda ning Eestimaale minna. Samal ajal kogunes Sakala vanema Lembitu eestvõttel Navesti äärde suur sakalaste, ridalaste, harjulaste, järvalaste, revalaste ja virulaste vägi. Ennetamaks Vene vürstide väe ühinemist nendega kutsuti Liivimaal kiiresti kokku oma sõjavägi, mis liikus Sakalasse. Järgnes Madisepäeva lahing.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. HLK, XIX 3–4, lk 159–163
  2. HLK, XX 3, lk 173
  3. Indriķa hronika, XIV, kommentaarid 6, 8
  4. HLK, XX 5, lk 173–175
  5. Indriķa hronika, XX, kommentaar 14, 17
  6. 6,0 6,1 Mäesalu
  7. HLK, XX 7, kommentaar 13, lk 175–177
  8. HLK, XX 7, lk 177
  9. Indriķa hronika, XX, kommentaar 19
  10. Vahtre, lk 25
  11. Mäesalu

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]