Mart Helme

Allikas: Vikipeedia
Mart Helme oma raamatu "Poliitikast ja sõjast" esitlusel Solarise keskuse Apollos
Foto: Ave Maria Mõistlik, 22. mai 2014
Mart Helme, 2008.jpg

Mart Helme (sündinud 31. oktoobril 1949 Pärnus) on Eesti ajaloolane, diplomaat ja poliitik, alates 13. aprillist 2013 Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees.

Hariduskäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mart Helme lõpetas 1968. aastal Pärnu 2. Keskkooli ja 1973. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo osakonna.

Teenistuskäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastani 1992 oli ta Eesti Kirjastajate Liidu tegevdirektor. 1994. aastal läks ta riigiteenistusse Eesti Vabariigi välisministeeriumis. 1995. aastal määras president Lennart Meri ta Eesti Vabariigi erakorraliseks ja täievoliliseks suursaadikuks Venemaa Föderatsioonis. Pärast volituste lõppemist 1999 tuli ta Eestisse tagasi ning oli välisministeeriumi asekantsler poliitika ja pressi alal. Aastail 20032004 töötas ta ka põllumajandusministri nõunikuna.[1] Ta oli 20052009 Europarlamendi saadiku Tunne Kelami nõunik, aastast 2001 töötanud Rahvusvahelise Ülikooli Audentes õppejõuna. Aastast 2009 on ta kirjastuse Kunst juhatuse esimees.

Tegevus muusikuna[muuda | redigeeri lähteteksti]

Helme oli ansambli Fix üks asutajatest ja esimene vokalist ja basskitarrist 1968–1972. Aastani 1986 osales ta ansamblites Hallo, Vitamiin ja Hübriid.[2]

Poliitiline tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1999. aastal asutas Helme Konservatiivide Klubi.

4. augustil 2002 ühines Põllumeeste Koguga Konservatiivide Klubi. Uueks nimeks võeti Rahvuslik Konservatiivne Partei – Põllumeeste Kogu (RKP-PK) ja erakonna esimeheks valiti Mart Helme. 16. novembril 2002 otsustas RKP-PK erakorraline suurkogu liituda ka Eesti Iseseisvusparteiga, et koos minna 2003. aasta Riigikogu valimistele. Uue partei nimeks pidi saama Rahvuslik Konservatiivne Iseseisvuspartei – Põllumeeste Kogu (RKIP-PK). Ühinemisprotsess katkes, kuna Einselni vastased hoidsid ära ka Konservatiivide Klubiga seotud juriidilised toimingud. Uue erakonna teke jäi notariaalselt registreerimata, Mart Helme ja konservatiivid heideti erakonnast välja, esimehe kohusetäitjaks määrati Lembit Blauhut. Riigikogu valimistest jäädi kõrvale.

2003–2005 kuulus Helme Rahvaliitu.

2011. aasta Riigikogu valimistel kogus ta üksikkandidaadina 2467 häält ehk 4,7% 1. valimisringkonnas antud häältest. Sellest ei piisanud Riigikokku pääsemiseks. Ta oli üks ühinenud üksikkandidaatidest.

2012. aastast kuulub ta Rahvaliidu ja Eesti Rahvusliku Liikumise järglasse, Eesti Konservatiivsesse Rahvaerakonda ja on selle juhatuse liige.

13. aprillil 2013 toimunud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna kongressil valiti Helme 253 poolthäälega erakonna esimeheks.[3]

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rein Helme oli Mart Helme vend.

Mart Helme oli abielus Sirje Helmega. Neil sündisid[1] tütar Triin Pappel[4][5] ning kaksikud Martin Helme ja Maarja Vaino.

Tema praegune abikaasa on Helle-Monika Helme (Toming). Neil on kaks ühist last: 13. oktoobril 2004 sündinud tütar Anna Martina ja 11. aprillil 2000 sündinud poeg Mark Alexander. Peres on ka Monika poeg Aap.[6]

Mart Helmele kuulub kunagise Suure-Lähtru mõisa härrastemaja.[7]

Tsitaat[muuda | redigeeri lähteteksti]

„Eesti on piiririik ja eesti rahvas piirirahvas, kelle olemasolu on kogu viimase aastatuhande jooksul olnud ohus. Meie ei saa endale lubada luksust punaprofessorite või vasakliberaalide retseptide kohaselt lolli mängida. Me peame nägema asju nii, nagu need reaalsuses on: Venemaad oma põlisvaenlasena, siinsete venelaste kriitilist massi Moskva viienda kolonnina ja multikulturalistlikke liberaale rahvuskehandi nõrgestajate ja lõhestajatena. Ja peame olema aina valmis enda eest seisma. Sest see loeb. Mitte aga eurotädilik loba mõistmisest ja andestamisest.“

[8]

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • India Ašoka ajal : auhinnatöö. TRÜ üldajaloo kateeder, Tartu, 1972.
  • Kolm korvi. Tallinn, 1979.
  • Pesakast. Tallinn, 1984.
  • Puhkus Lihavõttesaarel. Tallinn, 1990.
  • Langevarjurid. Tallinn, 1991.
  • Kremli tähtede all. Tallinn, 2002. ISBN 9985-54-051-4
  • Pronksiöö proloog: artiklite kogumik. Tallinn, 2007. ISBN 978-9949-437-04-7
  • Kaks mõõka: Hiina juttude kogumik. Tallinn, 2009. ISBN 978-9949-437-45-0
  • Vana vaskne laevakell. Tallinn, 2009. ISBN 978-9985-71-897-1
  • Lembitu: eestlaste kroonimata kuningas. Tallinn, 2010. ISBN 978-9949-437-86-3

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mart Helme artiklid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enamus Mart Helme artikleid leiate leheküljelt:[muuda | redigeeri lähteteksti]

Artiklid Mart Helmest[muuda | redigeeri lähteteksti]