Tartu lahing (1224)

Tartu lahing (1224)
Osa Eestlaste muistsest vabadusvõitlusest
Toimumisaeg 15. august 1224 Toimumiskoht Tartu, Eesti Tulemus Mõõgavendade ordu võit
Osalised
Eestlased Venelased	Mõõgavendade ordu
Väejuhid või liidrid
Vjatško	?
Jõudude suurus
Eestlasi ? Venelasi 200	?
Kaotused
Langenud olid kõik	Langenud ? Haavatud ?

Tartu lahing (ka Tharbata lahing, Tarbatu piiramine, Tharbata piiramine või Tarbatu lahing) toimus 15. augustil 1224 ühelt poolt orduvägede ja teiselt poolt eestlaste ning venelaste vahel. Tartu piiramine oli viimane lahing muistses vabadusvõitluses Eesti mandril.

1223. aastal piirasid orduväed Tarbatu linnust viie päeva jooksul, kuid suutmata tugevat linnust vallutada, rööviti pärast piiramist ümbruskonda ja lahkuti peale seda röövsaagiga Liivimaale. Selle peale saadeti Novgorodist Tarbatut valitsema Koknese vürst Vjatško koos 200 mehega.

„Pärast seda saatsid novgorodlased kuningas Vjatško, kes oli kunagi surmanud Kokneses Riia piiskopi mehed ja andsid talle raha ja kakssada meest kaasa, usaldades talle valitsusvõimu Tarbatus ja teistes provintsides, mis ta suudab endale alistada. Ja see kuningas tuli oma meestega Tarbatusse ja linnuse omad võtsid ta rõõmuga vastu, et saada tugevamaks sakslaste vastu, ja andsid talle makse ümberkaudsetest provintsidest ja kes iganes andameid ei tasunud, nende vastu suunas ta sõjaväe ja laostas kõik temale vastuhakkajad maad Vaigast kuni Virumaani, Virumaalt kuni Järvamaani ja Sakalani, ja tegi kristlastele kõike kurja, mida suutis.“

– Henriku Liivimaa kroonika

1223. aasta lõpul jõudis Vjatško Tarbatusse. Talle Novgorodist lubatud "valitsusvõim Tarbatus ja teistes provintsides, mis ta suudab endale alistada", tähendas sisuliselt Venemaale alluva vürstkonna loomise katset Eestis. Ugandlased olid sunnitud kõik välja kannatama, sest sakslaste vastaseks võitluseks oli abi tõepoolest hädavajalik.

14. aprillil 1224 piiras Mõõgavendade ordu koos abivägedega viie päeva jooksul Tarbatut, kuid ei suutnud seda järjekordselt vallutada ning lahkus ümbruskonda röövides. 1224. aasta suvel oli mandriosa peamiseks vastupanupunktiks jäänud vaid Tarbatu, mida kahel senisel piiramisel ei suudetud vallutada.

Sakslased tegid põhjalikke ettevalmistusi ning jõudsid suurte jõududega rukkimaarjapäeval, 15. augustil kolmandat korda Tarbatu alla. Sõjakäiku juhtis Riia peapiiskop Albert oma venna, Lihula (Leal) piiskopi Hermanniga.

Vürst Vjatškod keelitati veel kord eestlastest lahku lööma, aga vürst lükkas ettepaneku tagasi, lootes talle lubatud abiväele Venemaalt. Kroonik Henrik suhtub üldse temasse suure meelepahaga ning mainib teda kroonikas seitsmel korral, nimetades teda kord "vanaks kuradiks", kord "vana kõige kurja juureks".

Algas tõsine piiramine. Ehitati suuremaid ja väiksemaid kiviheitemasinaid, millega loobiti linnusesse kive ja tulist rauda ehk nõnda nimetatud tulepotte. Kaheksa päevaga ehitati kõrge piiramistorn, mis nihutati järk-järgult linnusele lähemale. Pidevalt õõnestati alt kaevates valli. Kanti kokku puuriitu ja pandi need põlema, et tuli linnuseni kanduks. Kaitsjad loopisid oma kiviheitemasinatega kive vastu, ahistasid piirajaid vibu- ja ammunooltega. Rahu ei antud teineteisele ka öösiti: siis korraldati sõjamänge, karjuti vastastikku, täristati mõõku vastu kilpe, põristati trumme ning puhuti vilepille ja pasunaid.

Lõpuks otsustasid orduväed üldise tormijooksu kasuks. Esimesena linnusesse tungijat lubati ülendada suure auga ja tasuks anda talle hobuseid ning suursuguseim vang, välja arvatud Vjatško, keda otsustati ülendada kõrgeima oksa külge poomisega.

„Kõik kristlased tulevad jälle kokku, küsides jumalalt nõu. Nende hulgas oli suursugune ja rikas Fredehelm, ristisõitjate juht ja foogt, kes ütles: "See linnus on vaja haarata vägisi ülesronimisega ja kurjategijaile teiste hirmuks kätte maksta. Neile on ju alati kõigis senini liivimaalaste poolt vallutatud linnustes elu ja vabadus alles jäetud ja seetõttu pole ülejäänud sellest mingit hirmu tunda saanud. Nüüd siis, kes iganes meie hulgast linnusesse ronides esimesena sisse tungib, seda ülendame suure auga ja sellele anname hobuseid ja parema vangi, kes linnuses on – peale kuninga, kelle me kõige kõrgemasse oksa pooduna kõigist ülemale tõstame."“

– Henriku Liivimaa kroonika

Mõõgavendade ordu vägedel õnnestuski linnus tormijooksuga vallutada. Eestlasi - nii mehi kui ka naisi - olevat tapetud ligi tuhat, maha löödi ka venelased eesotsas Vjatškoga. Kroonika põhjal jäeti neist ellu vaid üks Suzdali suurvürsti vasall, kes saadeti Novgorodi Tarbatus toimunust teadet viima.

Tarbatu langemist peetakse tänapäevases Eesti ajalookirjutuses muistse vabadusvõitluse lõpuks Mandri-Eestis. See piir on tinglik, kuna vastuhakke esines siin-seal ka hiljem. Saksa ristisõdijate võimu alt oli 1224. aasta lõpuks siiski selgelt vaba vaid Saaremaa.