Novgorodi vabariik

Allikas: Vikipeedia
Новгородская земьля
Novgorodimaa
Nowogród.svg Coat of Arms of Veliky Novgorod.png
Lipp Vapp
Novgorod1400.png
Novgorodimaa, 1400
Õukonnakeel Vanavene
Religioon Õigeusk
Pealinn Suur-Novgorod
Riigipea Novgorodi vürst
Seadusandlik võim Novgorodi veetše
Iseseisvus 11361478
Novgorodimaa, 1389

Novgorodi vabariik oli ajavahemikul 11361478 tänapäeva Loode-Venemaal eksisteerinud riik.

Novgorodi vabariigi koosseisu kuulunud maa-alad 16. sajandil, Vadja, Šeloni, Bežetski, Derevski ja Oboneži viiendik piiridega

Novgorodi vabariik oli piiratud demokraatliku riigikorraldusega riik, mille kõrgeim võim oli rahvakogunemine veetše. Läänest piirnes vabariik Rootsi, Liivi ordu ja Pihkva vürstiriigiga, lõunast Polotski, Smolenski ja Tveri vürstiriigi, hiljem ka Moskva Suurvürstiriigiga, idast Rostovi-Suzdali vürstiriigi ja soome-ugri hõimude maa-aladega. Riigi territooriumiks oli tänapäeva Novgorodi oblast, Leningradi oblast, Arhangelski oblast, Tveri oblasti põhjaosa, Komimaa ja Karjala maa-alad.

Novgorod oli Kiievi-Vene suurvürstiriigi üks keskusi ja esimene pealinn, kuni Oleg viis 882 pealinna Kiievisse. Siiski säilitas Novgorod suure tähtsuse. Kiievi-Vene suurvürst tavatses määrata Novgorodi vürstiks oma poegi.

Aastal 1136 kihutas Novgorodi rahvas vürsti Vsevolod Mstislavitši minema ja muutus keskvõimust Kiievis sõltumatuks. Novgorod muutus vabariikliku korraga linnriigiks. Tema tohutud, kuid hõredalt rahvastatud valdused ulatusid Valge mere ja Uuraliteni.

Riik ja riigivalitsemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

9. sajandil kuulusid Novgorodi valdustesse: Rževi, Bežetski, Vadja, Oboneži, Luga, Lopi, Volhovi ja Jaželbitski kihelkonnad. Rževi kihelkond piirnes edelasuunal Ilmeni järvega, läänesuunal Pihkva vabariigiga, lõunasuunal Polotski ja Smolenski vürstiriigiga.

15.–18. sajandil koosnesid Novgorodi valdused viiendikudest:

Riigi välis- ja sisepoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nagu demokraatlikus riigis ikka, sõltus Novgorodi vabariigi juhtimine sellest, missugune huvigrupp parajasti kõige tugevamaks osutus. Läbi aegade konkureerisid võimu pärast kolm huvigruppi:

  1. läänesuunaline Hansa Liidu ja Lääne-Euroopa kaubandussidemete eelistajad, kes pooldasid vürstivalmistel Olegovitšide suguvõsa ja Leedu Suurvürstiriigi päritolu vürste, sest need võõramaalastena ei suutnud kuigi palju mõjutada kohalike jõudude vahekorda ja jätsid suure valikuvabaduse neid toetanud bojaaridele
  2. "slavofiilid", kes eelistasid valida vürste Vladimir Monomahhi Smolenski vürstiriigis elavate järglaste seast kui rahumeelseid ja tasakaalukaid vürste, kes suudavad vastu seista despootlikele püüdlustele
  3. Kolmas huvigrupp eelistas vürste valida Vladimir Monomahhi Vladimiri suurvürstiriigis elavate järglaste seast, oodates neilt kohalike bojaaride jõulist talitsemist.

Esimese kahe ja poole sajandi jooksul pärast iseseisvumist vahetus vürst rohkem kui 70 korda, mis tähendab, et keskmine ametiaeg oli üksnes mõni aasta. Ametiaja pikkus ei olnud kindlaks määratud. Tüüpiline oli see, et ametist tagandatud vürst valiti hiljem tagasi, mõni vürst (sealhulgas Aleksander Nevski) oli vaheaegadega võimul neli korda.

Novgorodi igapäevaelu haldamiseks valiti rahvakogunemisel üks possadnik, kes juhtis riigi haldust. Erakorraliste sündmuste (sõjategevus või vajadus erapooletu kohtumõistmise järele) korral kutsuti või valiti rahvakogunemise poolt naabervürstiriikidest ajutine vürst.

Novgorodi sisepoliitikat mõjutas Novgorodiga piirnenud Riia piiskopkonna juhi Riia piiskopi Alberti tegevus, kes püüdis igal viisil edendada ekspansiooni itta. Novgorodi saksameelsed leidsid toetust Riiast ja Tartu piiskopkonnast, saksameelsed iseseisvuslased vallutasid Tartu piiskopi abiga Irboska, kuid novgorodimeelsed võtsid selle tagasi ja viisid vastaste juhid Pihkvasse vangi. Ülejäänud saksameelsed leidsid aga varjupaiga Otepääl. 1233. aasta suvel õnnestus otepäälastel vangistada üks Novgorodi bojaar, et selle vastu saksameelne vürst Jaroslav Vladimirovitš Pihkvast välja vahetada. See sündmus sai uue sõjakäigu ajendiks. 1234. aasta alguses tungis Vladimiri suurvürst Jaroslav Vsevolodovitš koos novgorodlaste ja osa pihkvalastega Tartu piiskopkonda ja rüüstas selle idaosa. Tartu all Emajõe jääl kohtusid Tartu piiskopi ja otepäälaste vägi suurvürsti väega. Suurt lahingut vist siiski ei toimunud. Sõlmiti 1224. aasta Riia rahulepingu tingimusi kordav leping.

Next.svg Pikemalt artiklis Novgorodi vürst
Next.svg Pikemalt artiklis Novgorodi veetše

Sisevastuolud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Novgorodi vabariigi pika eksistentsi ajal oli tema koosseisus olevate territooriumite ning valitud vürstide vahel korduvalt vastuolusid, mille korral kokkukutsutud veetše võis otsustada valitud vürsti valitsusaja lõpetada ning asendada ta sobivama kandidaadiga.

Suurim Novgorodi vabariigiga seotud osalusriik oli Pihkva vürstiriik. Tihedad sidemed Pihkvaga olid Novgorodile vajalikud, samas polnud Pihkvale sugugi kasulik Novgorodile rahuajal alluda.

"Novgorodi alistamine Ivan III poolt". Klavdii Lebedev, Tretjakovi galerii, Moskva.

Riigi langus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimestel sajanditel pidas Novgorod oma peamiseks vaenlaseks Tveri vürstiriiki, kellega ta piirnes, ja Moskvat liitlaseks, sest neil oli Tveri näol ühine vaenlane. See seisukoht tugevnes, kui Moskva järjest tugevnes ja 15. sajandil järjest endaga piirnevaid maa-alasid liidendas. Moskva eesmärk oli kõigi vene alade ühendamine ja Novgorod kui suurim konkurent oli tema peamine takistus. Moskva keskendus oma sõjaväe arendamisele, Novgorod pigem kaubandusele, jättes sõjaväe nõrgaks.

Veebruaris 1456 sõlmiti Jaželbitsõ leping, millega kogu Novgorodi välispoliitika allutati Moskvale ja Moskva suurvürst sai endale kõrgeima kohtuvõimu. Kui Novgorod hakkas välismaalt, eriti Leedu suurvürstilt kaitset otsima, pidas Moskva seda lepingu rikkumiseks ja tungis oma sõjaväega Novgorodimaale. 14. juulil 1471 toimunud Šeloni lahingus purustas Moskva suurvürsti Ivan III 5 tuhande meheline sõjavägi Novgorodi umbes 30 tuhande mehelise sõjaväe. Ehkki lahing toimus kõigest 30 km kaugusel Ilmenist, mille kaldal Novgorod asub, pöördus Ivan pärast võitu tagasi.

1477. ja 1478. aastal rüüstasid Ivan III väed Novgorodimaad veel ja 1478. aastal vallutas Ivan lõpuks Novgorodi ja Novgorodimaa sai osaks Venemaa suurvürstiriigist. Novgorodi veetše keelati ning Novgorodi iseseisvuse sümbol – veetše kell, viidi Moskvasse. Novgorodi bojaaride massiline küüditamine toimus veel 1484. ja 1489. aastal.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]