Riia lahing (1215)
| Riia lahing | |||
|---|---|---|---|
| Osa Liivimaa ristisõjast ja Eestlaste muistsest vabadusvõitlusest | |||
| Toimumisaeg | 1215 kevad | ||
| Toimumiskoht | Riia, Liivimaa (tänapäeva Läti) | ||
| Tulemus | Saarlaste taandumine | ||
| Osalised | |||
| |||
Riia lahing oli 1215. aastal toimunud sõjaline kokkupõrge Riia linna kui Riia piiskopkonna ja Mõõgavendade ordu peamist tugipunkti piirama saabunud saarlaste väe ja linna kaitsjate vahel. Nende tegevuse toetamiseks ründasid läänemaalaste, sakalaste ja ugalaste väed samal ajal riialaste liitlaste – liivlaste ja latgalite – alasid. Linna vallutamise katse ebaõnnestus: pärast linlaste vastuastumist ründajatele ja parajasti Riiga teel olnud ristisõdijate laevade nähtavale ilmumist saarlased taandusid. Sündmuste kirjelduse ainsaks allikaks on Henriku Liivimaa kroonika.
Piiramise ettevalmistamine[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast Turaida vaherahu lõppu toimunud kahele Riiast lähtunud sõjakäigule Ridalasse ja Leole linnuse alla kavatsesid saarlased, läänemaalased, sakalased ja ugalased vastata samaaegsete ja omavahel kooskõlastatud rünnakutega Liivimaa sakslaste ning nende liitlaste – liivlaste ja latgalite – vastu. Peaeesmärgiks seati Riia alistamine. Plaani kohaselt pidid sakalased ja ugalased ründama latgalite ning läänemaalased liivlaste ala, et nii takistada nende appiminekut Riiale, mille vallutamise ülesanne jäi saarlaste kanda. Sarnast sõjalist koostööd oli tehtud ka varem. 1211. aastal kavandasid üheaegset Liivimaale tungimist ugalased, sakalased ja läänemaalased ning Turaida piiramisel osalesid nii saarlased, läänemaalased kui revalased. 1215. aktsioon oli aga nendega võrreldes veel laiaulatuslikum, hõlmates nelja maakonna sõjajõude.[1][2]
Kevadel pärast jää sulamist sõitsid saarlased laevadega Koiva suudmesse, kus nad said kätte ühe Riia poole teel olnud tsistertslaste ordu preestri ja selle kaaskonna. Preestrit ja ta õpilast piinati ja lõpuks tapeti. Mõned vangistatud liivlased viidi endaga kaasa Saaremaale. Selle retke näol võis tegemist olla luurekäiguga eelseisva sõjalise operatsiooni tarbeks ja kinnivõetud kristlastelt ilmselt nõutati selleks vajalikku informatsiooni.[2][3]
Linna ründamise katse[muuda | muuda lähteteksti]
Hiljem samal kevadel ilmuski saarlaste suur laevastik Daugavgrīvasse, Väina jõe suudmesse. Kaasa toodud vanad laevad ja kohapeal ehitatud puitehitised täideti kividega ja uputati jõkke, et moodustada tõke, mis sulgeks veetee suurema süvisega alustele, kuid mis võimaldaks saarlaste endi kergematel laevadel sealt läbi pääseda. Samal ajal sõitis osa väest Riia alla ning hõivas kaldapealse ja linnaesise välja, kus peagi linnast väljatunginud ordu ja linlaste sõjasulased ning liivlased neid ründasid. Kaotusi kandes põgenesid saarlased tagasi laevadele ja taandusid jõele, kusjuures seda tehes olevat üks nende laevadest purunenud ja koos meeskonnaga uppunud. Ülejäänud sõitsid tagasi jõesuudmesse. Riialased kogusid kokku kõik olemasolevad sõjajõud ja liikusid neile järgi, ühed mööda maad ja teised laevadega mööda jõge. Väe Daugavgrīvasse jõudes tõmbusid saarlased jõe teisele kaldale. Samal ajal ilmus merel nähtavale kaks ristisõdijate koget. Kui nad olid piisavalt lähedale jõudnud, et eristada lippudega endast märku andvaid kristlasi nende vastastest, võtsid nad suuna saarlaste poole. Sama tegid Riiast saabunud laevad. Kokkupõrget ära ootamata asusid saarlased oma alustele ja põgenesid merele, kaotades seejuures mõned oma laevadest neid jäitama asunud riialastele. Saarlaste ehitatud veealuse tõkke lõhkusid hiljem jõevool ja meretormid ära ning selle jäänused tõmmati sakslaste poolt välja.[4][5]
Toetusvägede tegevus[muuda | muuda lähteteksti]
Ühisaktsiooni osana olid läänemaalased vahepeal tunginud Metsepolesse ja rüüstasid sealseid külasid. Kohalik rahvas oli aga enne jõudnud linnustesse varjuda. Liivlased otsustasid vaenuväele vastu astuda ja hakkasid oma jõude koguma. Sellest ja ka saarlaste Väinalt põgenemisest kuulnud läänemaalased lahkusid seepeale Liivimaalt.[4]
Sakalaste ja ugalaste ühisvägi liikus latgalite alale ja asus piirama Autine linnust. Saades teada linnusele appisaabuvatest Võnnu orduvendadest, piirajad lahkusid. Trikātasse edasi läinud eestlastel õnnestus vangistada kohalik ülik Talibald, kellelt hakati tule kohal piinamise abil raha välja pressima. Algul andis Talibald osa oma rahast neile kätte, aga kui teda ikka edasi piinati, keeldus ta ülejäänud raha asukohta avaldamast. Eestlased põletasid Talibaldi, kuni ta suri. Pärast seda pöördusid nad oma maale tagasi.[4]
Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]
Ebaõnnestunud suurpealetungi esimeseks tagajärjeks oli Talibaldi surma eest kätte maksta soovivate latgalite, eelkõige tema poegade Rameko ja Drivinalde, rüüsteretkede seeria Ugandisse. Talibaldi piinamisele vastati samasuguste metsikustega. Need sõjakäigud tõid peagi kaasa Riia piiskopi ülemvõimu tunnistamise ugalaste ja sakalaste poolt. Järgmisel aastal, kui saarlased koos Polotski vürstiga plaanisid uut Riia ründamist, paigutasid piiskopimehed ja orduvennad kindlustatud ja mehitatud koge Daugavgrīva juurde alalisse valvesse, et takistada võimalikku uut saarlaste katset jõesuud sulgeda.[6][7]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XIV 10, XV 3, XIX 1, lk 113, 119–123, 157
- ↑ 2,0 2,1 Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn : Olion, 1990. Lk 103–104
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XVIII 8, lk 155
- ↑ 4,0 4,1 4,2 Henriku Liivimaa kroonika, XIX 2–3, lk 157–159
- ↑ Vahtre, lk 105
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XIX 3–4, 10–11 lk 159–163, 171
- ↑ Vahtre, lk 111–112