Vjatško

Allikas: Vikipeedia

Vjatško (ka Vetseke, Wetseke, Vesceka, Viesceka; vene Вячеслав Борисович (isanimi ei ole kindel); suri 1224) oli 13. sajandi alguse Koknese vürst. Kuulus Rjurikovitšite Połacki harru, kuid ka see pole päris kindel.

Vjatško jäi oma Połacki vürstiriigist sõltunud Koknese vürstkonnast ilma 1206. aastal, kui Mõõgavendade Ordu Koknese vallutas. Hiljem läks ta venelaste juurde, kes 1224. aastal lubasid tal endale allutada Tartu ja ümberkaudsed Eesti piirkonnad, mille alistamiseks ta korraldas rüüsteretki. Ta tapeti samal aastal Tartu piiramise käigus Mõõgavendade Ordu ristisõdijate poolt.

Vjatško puhul on arvatud, et ta võis olla latgal (Vetseke), kes oli Koknese piirkonna tugevaima võimumehena vürstiks tõusnud ning venelaste toetuse tagamiseks õigeusku üle läinud.

Läti Henrik märgib Vjatškod oma kroonikas seitsmel korral.

Mälestuse jäädvustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tegelasena esineb Vjatško Enn Kippeli 1941. aastal Eesti NSV-s avaldatud noorsoojutustuses "Meelis", kus ta on peategelase, Sakala vanema Lembitu poja Meelise liitlane, kellega koos ta hukkub 1224. aastal Tartu lahingus.

Neile püstitati Nõukogude ajal Tartus Kassitoomele pronksist mälestusmärk, skulptuurigrupp "Vjatško ja Meelis Tartu kaitsel". 1954. aastal tuli esiettekandele eesti helilooja Anatoli Garšneki oratoorium "Vürst Vjatško ja vanem Meelis" (tekst P. Anton).