Vjatško

Allikas: Vikipeedia

Vjatško (Henriku Liivimaa kroonikas ka Vetseke, Wetseke, Vesceka, Viesceka; vene Вячеслав Борисович (isanimi ei ole kindel); suri 1224) oli 13. sajandi alguse Koknese vürst.

Päritolu[muuda | redigeeri lähteteksti]

On oletatud, et ta võis kuuluda Rjurikovitšite Połacki harru. Samuti on arvatud, et ta võis olla latgal (Vetseke), kes oli Koknese piirkonna tugevaima võimumehena vürstiks tõusnud ning venelaste toetuse tagamiseks õigeusku üle läinud.[viide?]

Tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vjatško oli Koknese valitseja alates hiljemalt 1205. aastast, mil ristisõdijad piiskop Alberti juhtimisel tema vürstiriigi naabriteks olnud Aizkraukle liivlased oma võimule alistasid ja Vjatškoga rahu sõlmisid.[1] 1207. aastal leppis Vjatško Albertiga kokku, et piiskop saab poole ta valdustest ja aitab vastutasuks Kokneset kaitsta leedulaste rünnakute eest.[2] 1208. aastal tekkis tal konflikt Lielvārde foogti Danieliga, kes Koknese linnuse vallutas ja vürsti vangistas. Alberti nõudmisel ta siiski vabastati. Hiljem samal aastal otsustas Vjatško Alberti mõju alt vabaneda, tappes piiskopi poolt Koknese linnusesse saadetud sakslased ja paludes Polotski vürsti Vladimiri abi. Alberti ristisõdijate kättemaksuretke kartuses jättis ta siiski lõpuks oma linnuse ja vürstiriigi maha ning põgenes Venemaale.[3]

1223. aastal andis Novgorodi vürst Vjatško võimu alla Tartu linnuse ja kõik Eestimaa alad, mille ta suudab endale alistada. Sõjajõuna sai Vjatško kaasa 200 meest, kelle abil ta käis ümbruskonnas maksu nõudmas ja rüüstamas.[4] Aasta hiljem, pärast mitmeid ebaõnnestunud katseid, vallutasid Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu väed Tartu linnuse ja Vjatsko tapeti.[5]

Läti Henrik märgib Vjatškod oma kroonikas kokku seitsmel korral.

Mälestuse jäädvustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tegelasena esineb Vjatško Enn Kippeli 1941. aastal Eesti NSV-s avaldatud noorsoojutustuses "Meelis", kus ta on peategelase, Sakala vanema Lembitu poja Meelise liitlane, kellega koos ta hukkub 1224. aastal Tartu lahingus.

Neile püstitati Nõukogude ajal Tartus Kassitoomele pronksist mälestusmärk, skulptuurigrupp "Vjatško ja Meelis Tartu kaitsel". 1954. aastal tuli esiettekandele eesti helilooja Anatoli Garšneki oratoorium "Vürst Vjatško ja vanem Meelis" (tekst P. Anton).

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. HLK, IX (10), lk 53
  2. HLK, XI (2), lk 71
  3. HLK, XI (8–9), lk 81–85
  4. HLK, XXVII (5), lk 243
  5. HLK XXVIII (1–6), lk 245–253

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982.