Stensby leping
Stensby leping on 7. juunil 1238 Taanis Sjællandi saarel Taani kuninga Valdemar II ja Liivimaa ordumeistri Hermann Balke vahel sõlmitud kokkulepe eesmärgiga lõpetada 1225. aastal Põhja- ja Kesk-Eesti kuuluvuse pärast puhkenud taanlaste ja Liivi ordu eelkäija Mõõgavendade ordu vaheline konflikt. Konflikti käigus vallutas Mõõgavendade ordu suveks 1227 taanlastelt kogu Põhja-Eesti koos Tallinnaga.
Lepingu kohaselt tagastas Liivi ordu Taani kuningale Tallinna, Revala, Harju ja Viru koos Narvaga (umbes 12 000 km²). Järva maakond jäi Liivi ordule, kuid Taani kuninga loata ei tohi ordu rajada sinna kindlustusi. Kiriklikult moodustati Taanile tagastatud aladest Tallinna piiskopkond, mis allus Lundi peapiiskopkonna peapiiskopile.
Liivi ordule kinnistati Sakala, Mõhu, Nurmekund ja osa Vaigast, osa Läänemaast, osa Saaremaast, Muhu ja osa Hiiumaast (Uus-Pärnu, Viljandi) (umbes 16 000 km²).
Tartu piiskopkonnale jäid Ugandi, Jogentagana ja teine osa Vaigast (umbes 9600 km²).
Saare-Lääne piiskopkonnale enamik Läänemaast ja saartest (Haapsalu, Vana-Pärnu).
Lepingu kompromissina tagastati Põhja-Eesti Taani kuningale, kuid väljaantud läänimaad jäid endiselt Liivi Ordu vasallidele, mis jäigi kehtima kuni Taani võimuaja lõpuni 1347. aastal, kui Taani kuningas müüs oma valdused pärast Jüriöö ülestõusu Liivi ordule.
Stensby lepinguga sõlmiti ühtlasi liit uute (slaavlaste) maade vallutamiseks, millest Liivi ordu pidi edaspidi saama ühe kolmandiku ja Taani kaks kolmandikku.
Kasutatud allikad[muuda]
- Eesti ajalugu: kronoloogia / koost. Sulev Vahtre. Tallinn: Olion, 1994. ISBN 5-460-00228-1
