Soontagana

Allikas: Vikipeedia

Soontagana on muinaskihelkond Läänemaal kuni 13. sajandini. Soontagana keskus oli Avaste soos Maalinna soosaarel olev Soontagana maalinn. Soontagana ulatus tõenäoliselt Pärnu jõe suudmest kuni Vigala jõe alamjooksuni ning Tõstamaa kandist Lavassaare soostiku lääneservani.

Kihelkonna keskne ala oli suur soodevaheline paekõrgendik tänapäeva MihkliKoonga piirkonnas. Kihelkonnas asus tähtis Kurese küla, kust lähtus tee Soontagana maalinna. Kurese olulisust kinnitab ka I aastatuhande ja II aastatuhande alguse muististe rohkus. Lähikonnas Keblastes oli väiksem linnus. Kihelkonna olulisim sadamakoht oli Pärnu jõe suudmes.

Vanimad teated Soontagana kohta pärinevad Henriku Liivimaa kroonikast, kus on seda piirkonda nimetatud Mereäärseks maaks (Terra Maritima). Kroonikas on mainitud Soontaganat kui võimsat Lõuna-Läänemaa kihelkonda, mille mõjupiirkonda võis kuuluda ka idas olev Kõrve kihelkond (Korbe).

Soontagana langes ristisõdijate mõju alla 1215. ja 1216. aasta vahetuse paiku. Lõplikult alistati Soontagana ja ristiti siinsed asukad 1226. aastal. Pärast seda minetas Soontagana maalinn sõjalise tähtsuse.

Aastal 1234 loodi Saare-Lääne piiskopkond, mille territooriumile jäi ka Soontagana. Piiskopkonna pealinnaks kujunes esialgu Vana-Pärnu (linnaõigused 1251), mis rajati endise Soontagana sadama juurde. Soontagana tuumikusse rajati Mihkli kihelkond, mille keskus oli kindluskirik (tänapäevane Mihkli kirik). Soontagana alale tekkisid lisaks Varbla ja Tõstamaa kihelkond. Servaalasid võis minna ka Vigala kihelkonnale. Soontagana aladel tegutses peale II maailmasõda tuntud metsavend Hirmus-Ants, kes omandas sealmail oma julgete punaste vastaste tegudega legendaarse kuulsuse.

Soontagana kihelkonna järgi on saanud oma nime Kaitseliidu Pärnumaa maleva Soontagana malevkond.