Saule lahing

Allikas: Vikipeedia

Saule lahing toimus 1236. aastal leedulaste ja Mõõgavendade ordu vahel.

Saule lahingut on kirjeldatud Liivimaa vanemas riimkroonikas. Lahing toimus 22. septembril 1236 praeguse Läti ja Leedu piirialadel, kus žemaidid koos semgalitega lõid hävitavalt Leedust rüüsteretkelt naasvat Mõõgavendade ordu väge; surma sai ka ordumeister Volquin.[1] Langesid umbes pooled Mõõgavendade ordu vennad, hukkunud rüütelvendi oli eri andmetel 49–61.[2] Seejärel liideti Mõõgavendade ordu riismed Saksa orduga ning moodustus selle Liivimaa haru ehk Liivi ordu.

Ordumeister Volquin

Lahingu kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

1236. aastal saabus Liivimaale suur hulk ristisõdijaid Holsteinist, kes hakkasid ordumeister Volquinile rüüsteretke korraldamist peale suruma.[3] Volquin oli tahtnud talvel retke korraldada, kuid ristirüütlid ei tahtnud seda ära oodata, rüüsteretk toimus siis varasügisel. Armees oli ka hulk eestlasi, latgaleid, liivlasi, kurelasi ning lisaks ka 200-meheline salk Pihkvast, kellega ordul olid sel ajal sõbralikud suhted. Ristisõdijate väe suuruseks on pakutud 3000 meest, kelle seast rüütlid olid 49. Suurem osa Riiga saabunud ristisõdijatest olid suure tõenäosusega lihtsad röövlid ja marodöörid, keda huvitaski rohkem rüüstamine.[4]

Ristirüütlite vägi laastas Žemaitijat ning kogus sealt suure röövsaagi, millega nad Riia poole teele asusid. Saule/Šiaulai juures põrkasid nad kokku Žemaitija vürsti Vykintase kogutud malevaga. Volquin tahtis kohe rünnata, et ennast välja rebida, kuid ristirüütlid ei tahtnud soisel maastikul sõdida ning kogu vägi jäi ööseks laagrisse. 22. septembril alustasid abivägesid saanud paganad ise rünnakut. Suurem osa ristirüütleid ning kohalikest koosnevad väed põgenesid lahinguväljalt. Volquin koos enda 49 ordurüütliga jäid vaenlastega võitlema, nendega oli paganatel raskusi, kuni nad lõpuks rüütlitele puid peale kukutasid.[4]

Lahing oli ordule väga suur kaotus. Pool ordu liikmeskonnast oli surnud ning alles jäi kuskil 50-60 rüütlit. Lisaks kaotati ka 500-600 teenijavenda. Ka need sõdurid, kes kohe lahingu alguses põgenesid (eestlased, liivlased jt.) ei pääsenud puhtalt ning žemaidid jälitasid ja tapsid paljud neist. Kahesajast pihkvalasest olevat koju pääsenud vaid iga kümnes. Väidetavalt piinasid leedulased vangivõetud rüütleid, neid olevat ka elusalt põletatud. Lahingus hukkus ka ordumeister Volquin, peale lahingut ja tema surma liideti Mõõgavendade ordu Saksa orduga ning lakkas eksisteerimast.[4]

Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]

Saule lahingus saadud võit aitas säilitada paganliku Leedu iseseisvust, [3]selle mõjul toimus läänesemgalite, kuralaste (välja arvatud Vanemas) ja saarlaste ülestõus. Viimane allutati ordu ja piiskopi võimule uuesti alles 1241. aastal.[5]

Lahingu täpne asukoht pole teada. See võib olla nüüdse Šiauliai (läti keeles Saule) lähiümbruses Leedus või Vecsaule (vabas tõlkes: Vana-Saule) juures Edela-Lätis. Leedus Jauniūnai küla lähedal, kus Joniškise-Jelgava maantee läheb üle Muša jõe, on olnud paik terra Sauleorum, kus võiski lahing aset leida.[6] See oletus pärineb saksa ajaloolaselt Friedrich Benninghovenilt.[7] Vecsaule kasuks räägib asjaolu, et ristisõdijatel ja pihkvalastel polnud tol ajal mitte huvi rünnata Žemaitijat, vaid Aukštaitijat, kust tagasi pöördudes võis Vecsaule kandis lahing puhkeda. Vecsaule vastu räägib aga teade, et Saule asus semgalite lõunapiiril.[6]

2000. aastal kuulutasid Läti ja Leedu parlament Saule lahingu toimumispäeva 22. septembri Balti ühtsuse päevaks. Eesti ansambel Metsatöll on kirjutanud Saule lahingu ainetel loo "Lahinguväljal näeme!".

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Ain Mäesalu (2015). ,,Eesti ajalugu, kronoloogia". Lk 43.
  2. Liivimaa vanem riimkroonika. 2003. Tõlkinud ja kommenteerinud Urmas Eelmäe. Lk 208
  3. 3,0 3,1 R. G. Grant (2012). ,,1001 lahingut, mis muutsid maailma". Eesti: Varrak. Lk 167.
  4. 4,0 4,1 4,2 Andres Adamson (2013). ,,1242, müüti murdes". Lk 26-28.
  5. Liivimaa vanem riimkroonika 2003, lk 208, 211
  6. 6,0 6,1 Liivimaa vanem riimkroonika. 2003. Tõlkinud ja kommenteerinud Urmas Eelmäe. Lk 207
  7. T. Baranauskas (2016). Zabiela G. Saulės mūšio pėdsakų paieškos (leedu). Lk 64.