Ümera lahing

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib 1210 toimunud tuntud lahingust; teise Ümera lahingu kohta vaata artiklit Ümera lahing (1223)

Ümera lahing
Osa Liivimaa ristisõjast ja Eestlaste muistsest vabadusvõitlusest
Toimumisaeg 1210, august või september
Toimumiskoht Valmiera lähedal, Läti
Tulemus Eestlaste võit
Osalised
eestlased (ugalased, sakalased ?, soontaganalased ?) Mõõgavendade ordu
latgalid
liivlased
Väejuhid või liidrid
 ? Arnold
Kaupo
Kaotused
 ? umbes 100 langenut

Ümera lahing oli Liivimaa ristisõja ja selle osa, eestlaste muistse vabadusvõitluse, lahing orduvendadest, latgalitest ja liivlastest koosneva kristlaste väe ja paganlike eestlaste (eelkõige ugalaste) väe vahel 1210. aastal nüüdse Läti alal Koiva lisajõe Jumara ehk Ümera suudme lähedal praegusest Valmiera linnast lõunas. Lahingut on kirjeldatud Henriku Liivimaa kroonikas.

Eellugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

1208. aastal tekkis sõjaline konflikt ühelt poolt Riia piiskopi, Võnnus baseeruvate Mõõgavendade ordu meeste ja põhjapoolsete ristitud latgalite ning teiselt poolt ugalaste ja sakalaste vahel, mida oli püütud lahendada 1208/1209. ja 1209/1210. aasta talve rahulepingutega. Viimasega ei ühinenud aga Mõõgavendade ordu ja Koiva vasakkalda latgalid ja liivlased, kes koos mõnede piiskopi meestega tegid retke Ugandisse Otepää linnuse alla, vallutasid selle ja süütasid põlema. Arvatavasti just kättemaksmiseks selle sündmuse eest tegi eestlaste vägi 1210. aasta augustis-septembris sõjakäigu Võnnu muinaslinnuse vastu, kus olid varjul orduvennad, võndlased ja mõned piiskopi mehed. Kroonika ei täpsusta, milliste eesti hõimudega tegu oli, kuid arvatakse, et need olid eelkõige ugalased ning võib-olla ka sakalased, sest nad olid samuti varem orduvendade ja latgalite rüüsteretke läbi kannatanud, ja soontaganalased, sest hilisemat kristlaste sõjakäiku nende aladele seostati kättemaksuga Ümera lahingu eest.[1][2][3]

Võnnu piiramise neljandal päeval said eestlased teada lähenevast Kaupo juhitavast latgalite ja liivlaste abiväest ja otsustasid taanduda, liikudes üle Koiva Ümera jõe suunas ja jäädes ööseks laagrisse arvatavasti kas Rieviņa või Brieži järve äärde. Järgmisel hommikul asus ühinenud orduvendade ja Kaupo vägi neid jälitama. Nad peatusid sama järve ääres ja saatsid välja luurajad, kes ekslikult teatasid, et eestlaste vägi on põgenemas üle Ümera jõe. Henriku Liivimaa kroonika järgi olevat Kaupo ja sakslased soovinud veel abivägesid oodata, kuid latgalite ja liivlaste õhutusel hakati siiski kiiruga Ümera poole liikuma.[4]

Lahing[muuda | redigeeri lähteteksti]

Samal ajal olid eestlased jäänud varitsema metsadesse traditsioonilise arvamuse kohaselt Ümera paremal, Ain Mäesalu hinnangul aga neile strateegiliselt soodsamal vasakul kaldal, kust nad kohalejõudnud kristlaste väele ootamatult vastu astusid. Üldiselt usutakse, et lahingut alustasid eestlased, kuid Mäesalu arvates piirasid nad esialgu vaid vastased ümber, nõudes alistumist, aga orduvennad eesotsas Arnoldiga otsustasid jõuga piiramisrõngast läbi murda. Ühtekokku hoidvad sakslased, keda oli umbes 20, taandusid võideldes ja haavatuid kaasa võttes Koiva äärde. Latgalid ja liivlased põgenesid, kuid eestlased said ligi 100 neist kätte. Osad tapeti kohe, teised viidi Ümera äärde tagasi ja piinati seal surnuks (praeti elusalt, tehti mõõkadega selgadele ristid ja lõigati kõrid läbi). Kristlaste poolel langenute hulgas olid ka Kaupo poeg ja väimees ning mõned orduvennad.[4][5]

Järelkajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Oma maale tagasi pöördunud eestlased saatsid teate võidust kõikidesse Muinas-Eesti maakondadesse, kus kroonika kohaselt olevat kristlaste-vastases liitluses kokku lepitud. Ümera lahingu olulisemaks tagajärjeks ongi peetud sõjalise ja poliitilise koostöö tugevnemist maakondade vahel. Selle ja asjaolu tõttu, et tegemist oli ühega vähestest lahingutest, mille eestlastest koosnev vägi Liivimaa ristisõjas võitis, on Eesti rahvusromantilises ajalookäsitluses Ümera lahing väga olulisel kohal. Samas see võit tegelikkuses üleüldist maakondade ühistegevust kaasa ei toonud ja Ümera lahingust märksa suurem oli nt saarlaste võit Rootsi vägede üle Lihula lahingus 1220. aastal.[4][6][7][8][9]

Eesti kirjanduses kajastab Ümera lahingu sündmusi Mait Metsanurga romaan "Ümera jõel".


Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. HLK, XII(6)–XIV(8), lk 89–109
  2. Selart, lk 43
  3. Selirand, lk 62
  4. 4,0 4,1 4,2 HLK, XIV(8), lk 109
  5. Lõhmus
  6. Mäesalu
  7. Tarvel
  8. Salu
  9. Laurisaar

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]