Lihula lahing
| Lihula lahing | |||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Osa Eestlaste muistsest vabadusvõitlusest | |||||||
|
|||||||
| Osalised | |||||||
| Eestlased (saarlased) | Rootslased | ||||||
| Väejuhid või liidrid | |||||||
| ? | hertsog Karl Kurt/Karl Döve † Linköpingi piiskop Karl Magnusson † |
||||||
| Jõudude suurus | |||||||
| ? | 500 meest | ||||||
| Kaotused | |||||||
| Langenud ? haavatud ? vangi langenud ? |
Langesid peaaegu kõik | ||||||
Lihula lahing toimus 8. august 1220. aastal saarlaste ja rootslaste vahel. Selle tulemusena vallutasid esimesed viimaste kätte langenud Lihula linnuse ja hävitasid rootslaste sõjasalga. Sellega nurjati rootslaste vallutuskatse Eestis.
1220. aasta suvel tungis Läänemaale rootslaste vägi eesotsas noore kuninga Johan I ja piiskoppidega. Nad tegid Lihula linnusest oma peamise tugipunkti. Rootslased ristisid Läänemaal rahvast ja hakkasid ehitama kirikuid. Jätnud Lihulasse kaitsemeeskonna, pöördus kuningas Rootsi tagasi.
8. augusti varahommikul, kui koitma hakkas, saabus Lihula alla suur saarlaste malev. Linnus piirati ümber ja ägeda võitluse käigus süüdati see põlema. Rootslaste väljatung lõppes täieliku kaotusega ja linnus langes eestlaste kätte. Henriku Liivimaa kroonika põhjal tapeti peaaegu kõik Läänemaal viibinud rootslased (umbes 500), kaasa arvatud jarl Karl Kurt (rootsipäraselt Karl Döve) ja Birger jarli vend Linköpingi piiskop Karl Magnusson. Vaid üksikud põgenemapääsenud jõudsid eluga Tallinna. Lahingu tagajärjeks oli see, et rootslaste katsed Eesti vallutamises taanlaste ja sakslastega võistelda nurjusid.
