Lihula lahing

Allikas: Vikipeedia
Lihula lahing
Osa Eestlaste muistsest vabadusvõitlusest
Toimumisaeg 8. august 1220
Toimumiskoht Lihula, Eesti
Tulemus Eestlaste võit
Osalised
Eestlased (saarlased) Rootslased
Väejuhid või liidrid
 ? hertsog Karl Kurt/Karl Döve
Linköpingi piiskop Karl Magnusson
Jõudude suurus
 ? 500 meest
Kaotused
Langenud ?
haavatud ?
vangi langenud ?
Langesid peaaegu kõik

Lihula lahing toimus 8. august 1220. aastal saarlaste ja rootslaste vahel. Selle tulemusena vallutasid esimesed viimaste kätte langenud Lihula linnuse ja hävitasid rootslaste sõjasalga. Sellega nurjati rootslaste vallutuskatse Eestis.

1220. aasta suvel tungis Läänemaale rootslaste vägi eesotsas noore kuninga Johan I ja piiskoppidega. Nad tegid Lihula linnusest oma peamise tugipunkti. Rootslased ristisid Läänemaal rahvast ja hakkasid ehitama kirikuid. Jätnud Lihulasse kaitsemeeskonna, pöördus kuningas Rootsi tagasi.

8. augusti varahommikul, kui koitma hakkas, saabus Lihula alla suur saarlaste malev. Linnus piirati ümber ja ägeda võitluse käigus süüdati see põlema. Rootslaste väljatung lõppes täieliku kaotusega ja linnus langes eestlaste kätte. Henriku Liivimaa kroonika põhjal tapeti peaaegu kõik Läänemaal viibinud rootslased (umbes 500), kaasa arvatud jarl Karl Kurt (rootsipäraselt Karl Döve) ja Birger jarli vend Linköpingi piiskop Karl Magnusson. Vaid üksikud põgenemapääsenud jõudsid eluga Tallinna. Lahingu tagajärjeks oli see, et rootslaste katsed Eesti vallutamises taanlaste ja sakslastega võistelda nurjusid.