Lihula lahing
Allikas: Vikipeedia
| Lihula lahing | |||||||||||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Osa | |||||||||||||||||||||||
|
|||||||||||||||||||||||
Lihula lahing 8. august 1220. aastal oli tähtis lahing eestlaste jaoks, sest lahingus saavutatud eduga nurjati rootslaste vallutuskatse Eestisse.
1220. aasta suvel tungis Läänemaale rootslaste vägi eesotsas noore kuninga Johan I ja piiskoppidega. Nad asusid Lihula linnusesse, luues sinna oma tugipunkti. Rootslased liikusid Läänemaal ringi, ristisid rahvast ja hakkasid ehitama kirikuid. Jätnud Lihulasse kaitsemeeskonna, pöördus kuningas Rootsi tagasi. 8. augusti varahommikul, kui koitma hakkas, saabus Lihula alla suur saarlaste malev. Linnus piirati ümber ja ägeda võitluse käigus pandi see põlema. Rootslaste väljatung lõppes täieliku kaotusega ja linnus langes eestlaste kätte. Kroonika põhjal tapeti peaaegu kõik 500 rootslast, kaasa arvatud jarl Karl Döve. Vaid üksikud põgenemapääsenud jõudsid eluga Tallinna. Eestlaste jaoks oli see väga tähtis võit, mis äratas uusi lootusi ja andis usku oma jõusse. Rootslaste eliitvägi purustati ja kogu vallutuskatse oli sellega nurjatud.

