Juhan Luiga

Allikas: Vikipeedia
Juhan Luiga

Juhan Luiga (31. märts 1873 Nõo kihelkond19. oktoober 1927 Tallinn) oli eesti arst, publitsist ja kultuuritegelane[1].

Lõpetas 1904 Tartu Ülikooli ning oli 18991908 samas õppejõud. Hiljem Tallinnas era-, kooli- ja linnaarst ning Esimese maailmasõja ajal Soomes sõjaväearst. 19211927 Eesti Arstide Liidu esimees. Tööerakondlane ja I Riigikogu liige.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Abiellus aastal 1913 näitleja Erna Villmeriga. Tema vend oli Torma Maarja koguduse õpetaja Michael Luiga. Kuulus aastast 1893 Eesti Üliõpilaste Seltsi.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Avaldas kirjutisi psühhiaatria, soomeugrilaste usundipsühholoogia, eesti muinasusundi, Eesti ajaloo, kaasaegse poliitika jm kohta. Käsitlenud fantaasiarohkelt muuhulgas Eesti 13.–14. sajandi sündmusi, Lembitut kui rahvajuhti, piiskop Theoderichi tegevust ja Jüriöö ülestõusu. Avaldas mitu artiklit kuukirjas „Eesti Kirjandus", nii: „Eesti muinasusk" (1908), „Põhjavaim" (1911), "Meelehaigus rahvaluules" (1912), „Juhan Leinberg" (1914, ainult lühike sissejuhatus), „Soome sugu usk" (1916 ja 1918). Soomeugrilaste usundi tõlgendamisel rõhutas idapoolset mõju. Ajaloolased on talle ette heitnud nõrka allikakriitikat[viide?] ja hüpoteeside põhjendamatust.

Eesti ajalugu iseseisvuse hukkumise aega käsitles artiklites „Lembitus Wytamas", „Lembitu surm", „Lembitu välispoliitika", „Rattarna kaimed", „Läti Hendriku kroonika kriitika".

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Artiklid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Eesti Üliõpilaste Selts 1870-1905, Väljaandja Eesti Üliõpilaste Seltsi vanematekogu, New-York 1965

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]