Artur Vassar

Allikas: Vikipeedia

Artur Vassar (18. november 191117. juuli 1977) oli eesti ajaloolane ja arheoloog.

Vassar õppis 1930. aastatel Tartu Ülikoolis arheoloogiat ning kaevas Lõuna-Eesti kalmeid. Juunipöörde ajal 1940. aastal avaldas ta ettevaatlikku nõukogude-meelsust, et oma ametikohta ülikoolis säilitada. Ka Saksa okupatsiooni ajal sai ta oma tööd jätkata. 1943. aastal valmis tal doktoritöö "Nurmsi kivikalme Eestis ja tarandkalmete areng". 1944. aastal püüdis ta põgeneda Läände, kuid jäi paadist maha. Tartusse naasnult koolitati ta aga ümber ajaloolaseks, sest nendest oli sõja järel suur puudus. Hans Kruusi näpunäidete järgi asus ta looma uut Nõukogude Eesti ajalookontseptsiooni. Aastate jooksul sai temast üks põhilisemaid feodalismiperioodi (13.–19. sajand) ajaloo uurijaid. Tema ja Kruusi juhtimisel kujunes Eestis ajapikku esinduslik agraarajaloo koolkond (Sulev Vahtre, Juhan Kahk, Herbert Ligi, Enn Tarvel, Elina Öpik, Tiit Rosenberg jt), mis tõstis põllumajanduse ja talurahva uurimise Eestis väga heale teaduslikule tasemele. Vassara ja Kruusi juhtimisel hakati alates 1959. aastast korraldama Ida-Euroopa agraarajaloo sümpoosioneid, kus kuni 1970. aastateni etendasid juhtivat rolli Eesti agraarajaloolased.

Hans Kruusi ja Vassara suhted polnud pärast 1950. aastaid kuigi head, sest viimane oli toona esimese kui "kodanliku natsionalisti" kohta kirjutanud mitmeid laimavaid artikleid. Vassar oli need ilmselt sunnitud kirjutama oma töökoha säilitamiseks ja represseerimise vältimiseks, sest tema kohta oli teada mitmeid Saksa okupatsiooni aegseid "patte" (tegevus ülikoolis, muuhulgas doktoritöö kaitsmine, Läände põgenemise katse). Lisaks Tartu Ülikoolile töötas Vassar ka Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis, kus oli 19471977 esialgu ajaloo sektori, hiljem (1955) Oktoobri-eelse ajaloo sektori ning seejärel (1970) feodalismi ajaloo sektori juhataja. Vassar suri ootamatult oma suvilas.

Artiklid[muuda | redigeeri lähteteksti]