Lahing Saaremaa Uues sadamas

Lahing Saaremaa Uues sadamas
Osa Liivimaa ristisõjast Eestlaste muistsest vabadusvõitlusest
Toimumisaeg	suvi 1215
Toimumiskoht	Uus sadam, Saaremaa
Tulemus	ristisõdijate taandumine
Osalised
eestlased (saarlased) ristisõdijad
Jõudude suurus
200 laeva ja tuhandeid mehi (ilmselt krooniku liialdus) 9 koge
Kaotused
hulk langenuid 1 laev kaaperdatud 8 vangilangenut ja tapetut suur hulk vigastatuid

Lahing Saaremaa Uues sadamas oli sõjaline kokkupõrge Liivimaa ristisõja ajal, kus saarlased ründasid tormi tõttu Saaremaa Uude sadamasse varjunud ristisõdijate laevu. Lahingu kirjeldus pärineb Henriku Liivimaa kroonikast.

Eellugu

Ca 1380. aastast pärineva koge rekonstruktsioon

1215. aasta suvel, juuni keskpaiku, alustas teekonda Riiast Ojamaa kaudu Saksamaale 9 koget ristisõdijate, Ratzeburgi piiskop Philippi ja Eestimaa piiskop Theoderichiga pardal. Liivimaal võitlemas käinud ristisõdijad olid pöördumas koju Saksamaale, piiskopid aga minemas kirikukogule Roomas. Nendega oli kaasas ka Liivimaa kroonika autor Läti Henrik, mistõttu on ta seda reisi suhteliselt detailselt kirjeldanud.

Kohe teekonna alguses, järgmisel ööl, tormi ja vastutuule kätte sattunud laevad otsisid varju Saaremaa Uuest sadamast (portus novus). Selle asupaiga kohta on palju erinevaid hüpoteese. Erinevate arvamuste järgi võis see olla Sõrve lõunatipu kohal, Salme jõe suudmes, Lülle lahes, Lõu lahes, kusagil Hiiumaa rannikul või Saaremaal Lõmala-Toomalõuka kohal. Sadam pidi olema piisavalt suur 9 koge mahutamiseks ja nagu edasisest kirjeldusest ilmneb üsna kergelt suletava sissepääsuga. Marika Mägi arvates oli tõenäoliselt tegu neutraalse alaga, kus rahumeelsete plaanidega laevad said randuda.

Kroonika järgi kohe kui saarlased said teada, et laevad tulevad Riiast, "ähvardasid nad neid sõjaga". Teade saadeti laiali kõikjale Saaremaale. Koguti suur laevavägi, hobustega tulnud valmistasid kaldal aga kividega täidetud puuehitisi, et nendega kitsast juurdepääsu sadamale sulgeda ning siis sakslased kinni võtta ja ära tappa. Paatidega mitmel päeval ja mitmel rannal vilja lõikamas käinud ristisõdijatele korraldati varitsus ja 8 neist võeti kinni. Osad neist tapeti, teised viidi vangidena kaasa. Sellest julgust saanud saarlased saatsid "kõigisse Eestimaa maakondadesse" teate, et nad on vangistanud Riia piiskopi koos ta sõjaväega, "ja tulid kõik suure sõjaväega".

Marika Mägi on Henriku teadet kohesest laevastiku ja sõjaväe kokkukutsumisest pidanud põhjendamata oletuseks ning arvab, et maale rüüstama läinud kristlased ei teadnud enne varitsusele sattumist lähedalasuvast sõjaväest. Mägi meelest algatas konflikti mitte saarlaste eriline viha kristlaste vastu, vaid sadamarahu rikkumine tulijate poolt, kes püüdsid jõu abil oma pikaks sadamas paigalseismiseks ebapiisavaid moonavarusid täiendada. Vägede kogumine saarlaste poolt alanudki alles pärast seda. Mägi hinnangul on kogunenud sõdalaste ja laevade väidetav hulk, samuti et neid saabus kõikjalt Eestimaalt ilmsed liialdused ja juhib tähelepanu, et ristisõdijaid kimbutanud kehv ilm ei paistnud Henriku kroonika järgi justkui saarlaste kohale- ja minemapurjetamist segavat.

Lahing

Viikingilaev Turm, saarlased kasutasid arvatavalt sama tüüpi sõjalaevu

Ühel varahommikul ilmus Henriku kroonika kohaselt kogede vastas välja nii palju röövilaevu, et meri olevat neist mustanud. Saarlaste ja eestlaste sõjalaevad (Henrikul nimega piratica) olid ilmselt viikingilaeva tüüpi, samasugused kui viikingiaegsetel skandinaavlastel, ehkki mõne uurija arvates neist veidi väiksemad. Nii selle kui mitme teise Henriku kroonikas kirjeldatud juhtumi põhjal järeldab Marika Mägi, et need sõjalaevad olid suhteliselt abitud kõrgete ja massiivsete kogede vastu ning neid ei rünnatud otse või mitmel juhul loobuti üldse lahingust.

Henriku kroonika kirjeldab, kuidas sadama sissepääsu tõkestamiseks uputasid eestlased sinna kividega täidetud vanu paate ja puitehitisi. Kolm suurt kuivade puude hunnikuga parve saadeti põlema süüdatuna allatuult lõunapoolt kogede poole. Ristisõdijate olukorda raskendas asjaolu, et nende laevad olid hõlpsamaks kaitseks omavahel köitega kinni seotud. Parvedele vett valades ja tuule suuna muutuse tõttu (hakkas puhuma idatuul) laevade süttimise ohust lõpuks siiski pääseti, Läti Henriku kohaselt tänu piiskopi palvetele ja Jumala sekkumisele. Samal ajal läks eestlastel korda paljusid ristisõdijaid odade, noolte, nuiade ja kividega vigastada.

Henriku kroonika järgi otsustasid ristisõdijad pärast seda kokkupõrget proovida väljuda sadamast teist teed mööda, üle madaliku. Väiksematesse paatidesse asunud ristisõdijad võtsid laevade ankrud ja viisid need üle madaliku ning hakkasid siis köitega ka laevu sealt üle tõmbama. Seda tehes vigastasid ründavad eestlased küll paljusid ristisõdijaid, kuid kõik laevad õnnestus sel moel lõpuks süvamerele saada ja piiramisrõngast vabaneda. Samas tapsid ammukütid ka hulga eestlasi, kes nüüd kahenädalase piiramise luhtumise pärast ärritatutena üksteist süüdistama hakkasid, omavahel kaklema läksid ja lõpuks laevadel igaüks oma teed lahkusid. Mõnda neist jälitama hakanud ristisõdijatel õnnestus kätte saada üks laev, mis hiljem endaga Ojamaale kaasa viidi. Kokku olevat kogunenud eestlasi olnud tuhandeid ja laevu 200.

Jätkuvate tormiste ilmade ja vastutuule tõttu ristisõdijad aga esialgu liikuma ei pääsetud. Alles kolme nädala pärast, 21. juulil, kui laevadel juba tõsine näljahäda oli tekkinud, saadi soodsa tuule abil Ojamaa poole purjetama hakata.