Vaiga

Allikas: Vikipeedia
Eesti muinasmaakonnad. Soopoolitse on sellel kaardil arvatud Vaiga koosseisu.

Vaiga ehk Vaiamaa oli Kesk-Eesti ajalooline väikemaakond.

Looduslikud piirid ja paiknemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaiga territoorium hõlmas suurt osa tänasest Jõgeva maakonna idaosast kuni Peipsi järveni ja põhjas Ida-Viru maakonnast Avinurme ümbruse kuni Alutaguse madalikuni. Läänes asuvast Pandivere kõrgustikust eraldab Vaiamaad Luusika soo (vt. Luusika looduskaitseala).

Vaigas oli 13. sajandi algul Taani hindamisraamatu järgi 1000 adramaad.

Muinasaegsed naabermaakonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ajalooliselt piirnes Vaiga maakond (Wegele)

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maakonna nimi arvatakse pärinevat vadjalastelt – samas ei ole tänini päris selge, kuidas nimetatud maakond on Peipsi ja Narva jõe taguste vadjalastega täpsemalt seotud (kunagine rahvaste ränne?).

Kaitseehitised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaiga oli tihedasti asustatud seda näitab ka linnamägede rohkus – Ripuka, Reastvere, Vilina, Ehavere, Tarakvere, Kurista, Raja, Ummumägi ja Roela linnamägi. "Liivimaa kroonika" mainib neist kahte Rieolet ja Somelindet, kuid millistele linnamägedele need vastavad, ei ole teada. Sakslased jõudsid esimeste rüüsteretkedega Vaiamaale 1219. aastal ning vallutasid selle 1220. aastal.

Hilisemad kirikukihelkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peale vallutamist moodustati nendele aladele Torma, Laiuse, Palamuse ja osaliselt ka Maarja-Magdaleena kihelkond. Vaiga jagati 1224. aastal Mõõgavendade ordu ja Tartu piiskopkonna vahel. Ordu sai Laiuse ja Torma ümbruse 600 adramaad, piiskopkond Palamuse ümbruse 400 adramaad.

Maad tänapäeval[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tänapäeval on Vaiamaa hõlmatud peamiselt Ida-Viru maakonna Avinurme ja Lohusuu valla ning Jõgeva maakonna Torma, Kasepää, Pala ja Saare valla maadega. Vaiamaa aladel asub ka Mustvee linn.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]