Muinas-Eesti

Muinas-Eesti tähistab perioodi Eesti ajaloos, mis kestis pronksiajast 13. sajandini, mil Eesti vägivaldselt ristiusustati.

Allikad

Tähtsamaid kirjalikke ajalooallikaid selle perioodi kohta on Gesta Danorum ja Henriku Liivimaa kroonika. Väga tähtsad on arheoloogilised allikad.

Pronksiaeg

• Pronksiaeg 1800 - 500 eKr
  • Vanem pronksiaeg 1800 - 1100 eKr: I periood 1800 - 1500 eKr; II periood 1500 - 1250 eKr; III periood 1250 - 1100 eKr
  • Noorem pronksiaeg 1100 - 500 eKr: IV periood 1100 - 950 eKr; V periood 950 - 750 eKr; VI periood 750 - 600/500 eKr

Pronksiajal levisid Eestisse pronksesemed, kuna pronksi tootmiseks vajalikku vaske ja inglistina ei territooriumil ei leidu, siis kasutati üksikute imporditud pronksriistade kõrval edasi valdavalt kivi-, sarv- ja luuesemeid. Asulaid hakati kindlustama (Kaali kindlustatud asula). Peamiseks elatusalaks oli karjakasvatus (lambad, kitsed, veised), kõrvalalaks oli maaviljelus, elatuslisa andsid küttimine ja kalapüük. Arenes kaubavahetus ülemeremaadega. Matusekommetes, kivikalmed (Tuulingumäe, Jõelähtme kivikalmed), Hundikangrud). Saaremaal tekkis Kaali kraater.

Kivikirstkalmed Jõelähtmes

Rauaaeg

Varasel rauaajal (6. sajand eKr - 1. sajandil pKr), levis Eestisse naaberaladelt üksikuid raudesemeid, mis olid aga raskesti kättesaadavad ja kallid ega suutnud luust ja kivist tööriistu veel kasutuselt välja tõrjuda. Esialgu jätkus elu kindlustatud asulates. Tegeldi põhiliselt karjakasvatusega, säilisid tihedad sidemed ülemeremaadega. Levis aletamine ja söödiviljelus. Inimesed muutusid paiksemaks, hakati rajama maapealseid kalmeehitisi -kivikirstkalmeid. Levisid ka väikeselohulised kultusekivid. Õpiti ise rauda tootma (soorauamaak).

• Vanem rauaaeg 500 eKr - 450 pKr
  • Eelrooma rauaaeg 500 eKr - 50 pKr
  • Rooma rauaaeg 50 - 450 pKr
    • Vanem rooma rauaaeg 50 - 200 pKr
    • Noorem rooma rauaaeg 200 - 450 pKr

Euroopa rändeteed

Vanem rauaaeg ehk rooma rauaajal, (1.-4. sajand pKr.) oli eesti hõimudele suureks tõusuperioodiks. Peamisteks elatusaladeks oli põlluharimine ja karjakasvatus. Puhkes õitsele käsitöö (metallitöö, Mustmätta peitleid). Tegeldi kaubandusega (Rooma). Matusekommetes levisid tarandkalmed (Jabara kalmed, Kojastu kalmed).

• Keskmine rauaaeg 450 - 800 pKr
  • Rahvasterännuaeg 450 - 600 pKr
  • Eelviikingiaeg 600 - 800 pKr

Keskmisel rauaajal (5. sajand - 8. sajand), Eestis hakati ehitama linnamägedele asulalinnuseid. Matusekommetes, maeti sageli edasi vanadesse tarandkalmetesse (Maidla kalme), kalmetesse hakati panustena lisama ka relvi. Elavnesid taas sidemed ülemeremaadega (viikingid).

4. sajand

Svea ja Göta kuningas Grim, kes valitses umbes 380 pKr, kehtestas oma maadel raske maksukoorma alluvate jaoks. Samas üritas ta nõuda oma saadikute kaudu maksu ka kuralastelt ja eestlastelt, kuid need kogusid suure väe ja tulid Rootsimaad rüüstama ja okupeerima. Kuningas Grim poodi lõpuks üles rauast keti otsa.

5. sajand

33. Rootsi kuningas Tordo, kogus 410. aastal suure väe kõigist rootslastest ja lõi Rootsimaa randa tulnud suure eestlaste, kuralaste ja holmlaste (tõenäoliselt Väina Holmi Väina-liivlased) tohutu laevastiku tagasi.

Viikingiaegsed linnad Skandinaavias

7. sajand

Yngligrite saaga kohaselt olevat Rootsi kuningas Ingvar, silmapaistev sõjamees hakanud laastama ja rüüstama idaalasid. Ühel suvel, kutsunud kokku sõjaväe, läks ta Eestimaale ja korraldas samal suvel rüüstamise kohas, mis kannab nime Stein. Kohale saabunud eesti viikingid (Víkingr frá Esthland) suure väega pidasid lahingu ja et kohaliku rahva vägi oli arvult ülekaalus, ei olnud rootslastel jõudu vastu panna. Sealsamas paigal langes kuningas Ingvar, ta sõjamehed põgenesid.

• Noorem rauaaeg 800 - 1200/1250 pKr
  • Viikingiaeg 800 - 1050 pKr
  • Hilisrauaaeg 1050 - 1200/1250 pKr

Nooremal rauaajal (8. sajand - 13. sajand), elanike peamiseks tegevusalaks oli maaharimine (oder, talirukis). Maa suurust määrati adramaades, maaviljelemises levis kolmeväljasüsteem. Tegeldi ka loomapidamisega (veised, hobused, lambad, sead), küttimisega, kalapüügiga ja metsmesindusega. Käsitööaladest olid välja kujunenud raua tootmine ja töötlemine (Rikassaare relvaleid), hiljem ka savinõude valmistamine. Tegeldi vahetuskaubandusega. Tänu soodsale geograafilisele asendile Läänemere lääne-ja lõunaranniku ning Venemaa linnade vahel tegeldi edukalt ka vahenduskaubandusega (Kose aardeleid). Valdavalt elati maal, elamuks hakkas kujunema rehielamu. Talud moodustasid küla, teatud piirkonna külad moodustasid kihelkonna(45), välisohu tõttu olid kihelkonnad liitunud maakondadeks(8). Muinas-Eestis polnud veel tekkinud seisuslikku ühiskonda, kuigi võis juba eristada vabasid kogukondlasi, kõrgema ühiskondliku positsiooniga vanemaid ja trääle e. orje, kes olid naabermaadest pärit sõjavangid. Eestlased säilitasid muinasusu.

8. sajand

Norra saagade järgi osalesid eestlased Bråvalla lahingus Rootsi kuninga Sigurd Ringi poolel tema onu, Taani kuninga Harald Hilditönni vastu.

8. sajandist on ka Saaremaal avastatud Salme muinaslaeva lahingumatus, milles avastati kokku 42 sõdalase luustikud, kellest paljudel oli näha surmavate lahinguvigastuste jälgi. Väljakaevamistel leiti üks kilbi käepide, vähemalt kuue kammi fragmendid, mõned pandlad ja hulgaliselt nooleotsi, mis arheoloogide arvates kinnitab otsesuhteid skandinaavlastega.

Varjaagide kaubateed: sinisega on märgitud kaubatee Läänemeri - Laadoga - Volga. Teised maismaa kaubateed on märgitud oranži värviga

8. - 11. sajandini läbis Läänemerd ja Soome lahte ning Eestimaad ka Kaubatee varjaagide juurest kreeklasteni.

Euroopa poliitiline kaart, ca 1000

9. sajand

Nestori kroonikas kirjeldatakse, kuidas 862. aastal saadeti Põhja-Venemaa ja Ingeri alade erinevate rahvaste (tšuudid, Ilmjärve sloveenid, krivitšid ja vessid) poolt saadikuid Skandinaaviasse (mere taha varjaagide, russide juurde. Neid variaage kutsuti russideks, nagu teisi normannideks ja sveadeks, muid angliteks ja veel teisi gotlandlasteks), kes kutsusid varjaage neid valitsema (ru). Vene allikate alusel, kuna puuduvad originaalallikad nooremast rauaajast esineb erinevaid tõlgendusi kroonikas kasutatud väljendi «земля наша велика и обильна, а наряда в ней нет» kohta ning seda tõlgendatakse nii kutsega valitsema, kui ka kutsega asuda piirkonnas korda looma ja erinevate hõimude üle, kes elasid sellel ajal Põhja-Venemaal. (Vt. Venemaa valitsejad). Ühise alade valitseja-vürsti kutsumise kohta Põhja-Venemaa ja Ingeri alade erinevate rahvaste (tšuudid, Ilmjärve sloveenid, krivitšid ja vessid) poolt ühise valitseja kutsumise vastu esitas vastuväite ka Arnold Paul Süvalep, kes esitas versiooni, et võõraid võimumehi vajati ainult kindla korra ja kaitse loomiseks Novgorodi kaubaturgudel ja kaubateedel, mis olid üht­viisi tähtsad kõigile ümbruskonna rahvastele.

Hilisrauaaeg

11. sajand

• 1030 – Kiievi suurvürsti Jaroslav Targa sõjaretk eestlaste vastu ja Tarbatu vallutamine.
• 1032 – Raudvärava merelahing eestlaste ja Novgorodist saabunud Ulf Ragvaldssoni juhitud laevastiku vahel
• 1051 – vene vürst Izjaslav Jaroslavitši väepealik Novgorodi possaadnik Ostromir teostab sõjakäigu eestlaste kallale, saab aga lüüa.
• 1054 – Kiievi suurvürst Izjaslav I korraldab retke "sossolite" vastu ja maksustab neid raskesti. "Sossolite" nimetus arvatakse käivat kas Sakala, Revala või Soontaga või siis ühe Väinajõe piirkonnas asuva läti-leedu hõimu kohta. Järgmisel aastal kihutavad "sossolid" maksuvõtjad minema. Märkus: sossolid seostuvad pigem Sõsoli sürjakomidega.
• 1061 – Eestlased hävitasid venelaste Jurjevi linnuse ja vabanesid Kiievi ülemvõimust Ugandis. Vasturetk Pihkvani ja Pihkva lahing (1061).
• 1077 – Smolenski vürst Vladimir ja Novgorodi vürst Gleb sõdisid üheskoos "tšuudide" vastu.

12. sajand

• 12. sajandi algus – Novgorodi vürsti Mstislavi retk "Otšela" vastu (vist Adsel Koiva jõel, eestlaste ja lätlaste piirimaal).
• 1113 – Mstislav korraldab Novgorodi allikate põhjal võiduka retke "tšuudide" vastu ja võitnud neid "Boru peal" (oletatavasti Irboska või Metsepole).
• 1116 – Mstislavi juhtimisel korraldavad novgorodlased ja pihkvalased sõjakäigu maalaste vastu. 1. novembril langeb nende kätte Otepää linnus. Novgorodlased ja pihkvalased laastavad külasid ja pöörduvad tagasi paljude vangidega.
• 1130 – Mstislav saadab oma pojad Vsevolodi, Izjaslavi ja Rostislavi Novgorodi, Polotski ja Smolenski vägedega eestlaste vastu rüüsteretkele maksude saamiseks. Tapetakse mehi, põletatakse elamuid, naised ja lapsed viiakse vangi.
• 1132 – Novgorodi vürst Vsevolod teostab oma jõul, ilma vendade abita, sõjaretke eestlaste vastu, kuid saab 23. jaanuaril Vaigas (Põhja-Tartumaal) hävitavalt lüüa. "Juhtus hiigla pahandus ja mustus", jutustab Novgorodi kroonika, "palju paremaid Novgorodi mehi löödi maha."
• 1134 – Novgorodi Vsevolodi sõjakäik eestlaste vastu. 9. veebruaril vallutatakse Tartu.
• 1170. aastatest – esimene katse eestlaseid ristiusustada: sel ajal nimetas paavst Aleksander III ametisse eestlaste piiskopi Fulco
• 1180 – Novgorodi Mstislavi laastamisretk lätlaste ja eestlaste piirivahelisele maa-alale Adseli. Kohalikud elanikud lahkuvad kodudest ja tõmbuvad kuni mereni.
• 1190 – Pihkvalased tapavad salga eestlasi, kes olid sõitnud mööda Narva jõge Peipsile.
• 1192 – Novgorodi vürst Jaroslav teostab novgorodlaste ja pihkvalastega taliretke eestlaste vastu. Vallutab Tartu.
• 1192 – Sama aasta suvel läkitab Jaroslav pihkvalasi Otepääd maha põletama.
• 1193 – kuulutas paavst Coelestinus III välja ristisõja Ida-Euroopa paganate vastu (Põhjala ristisõjad)
• 1195 – toimus ristisõja nime all rootslastepoolne Virumaa rüüstamine

Mõõgavendade ordu rüütlite kujutis 1911. aastal ilmunud teatmiku "The Catholic Encyclopedia" artikli "The Military Orders" illustraatori silme läbi.

Põhjala (Põhjamaad), 1219.

13. sajand

 Pikemalt artiklis Eestlaste muistne vabadusvõitlus

• 1206 – Taani kuningas Valdemar II ja Lundi peapiiskopkonna peapiiskopi Anders Suneseniga retk Saaremaale
• 1208 – Mõõgavendade ordu ja latgalid rüüstasid Ugandit ja aasta lõpus ka Sakalat
• 1208 – Ugalaste ja sakalastega sõjaretk latgalite alale, Beverini linnuse edutu piiramine
• 1208 – latgalite sõjakäik pealike Russini ja Waridote juhtimisel Sakalale
• 1210 – Novgorodi vürsti Mstislav Mstislavitš Udatõi ja ta venna Pihkva vürsti Vladimir Mstislavitši sõjakäik märtsis eestlaste vastu Torma ja Ugandisse. Ugalased on sunnitud kaheksapäevase piiramisel järel loovutama oma kindluse Otepääl, maksma tribuuti ja osa võtma vastu õigeusu.
• 1210 – Ümera lahing, Gauja (Koiva) lisajõe Jumara (Ümera) suudme lähedal
• 1211 – Pihkvalaste retk Soontagasse jaanuari esimesil päevil.
• 1212 – Jaanuaris või 5. veebruaril siirdub Novgorodi vürst Mstislav ühes oma venna Toropetsi vürsti Davidiga ja Pihkva vürsti Vsevolodiga 15 000 mehega läbi Põhja-Tartumaa ja Järvamaa kuni Varbola linnuseni Harjumaal, kusjuures Varbola hõbedaga enda piiramisest lahti ostis.
• 1212 – sõlmiti kolmeks aastaks Turaida vaherahu
• 1215 – toimus eestlaste üks suurimaid ja paremini organiseeritud sõjalisi operatsioone - Riia piiramine
• 1215 – Sakalased Lembitu juhtimisel tungisid Pihkvamaale ja vallutasid ajutiselt Pihkva, saades suure röövsaagi.
• 1216 – Pihkva vürst Vladimir tuleb sõjaretkega, vallutab Otepää ja hakkab ugalastelt nõudma kõrgeid makse. Vägi rüüstab ja saagitseb ümbruskonnas.
• 1217 – Novgorodlaste ebaõnnestunud sissetung Liivimaale.
• 1217 – Madisepäeva lahing
• 1218 – Ordu esimene retk Pihkva ja Novgorodi vastu. Raskuspunkt võitluses Idaga siirdub maalastelt Ordule.
• 1219 – maabusid Lindanisa linnuse juurde Taani ristisõdijad, Eestimaa piiskopiks nimetatud Theoderich, Rügeni lääneslaavlaste vürsti Vitslav I ja Taani kuningas Valdemar II juhtimisel, kes vallutasid Tallinna piirkonna (Lindanise lahing) ja Põhja-Eesti
• 1219 – Novgorodlaste röövretk, vürst Vsevolodi juhtimisel liivlaste alale, Pärnu lahe äärde. Ordu teine retk Novgorodlaste alale.
• 1220 – suvel tungis Läänemaale rootslaste vägi eesotsas Rootsi kuningas Johan I
• 1221 – Novgorodi vürsti väed rüüstavad tagasipöördumisel Lätimaalt Ugandit, piirasid Vendenit. Orduvägede kolmas retk novgorodlaste vastu.
• 1223 – Novgorodlased saavad lüüa mongoli-tatari väelt Kalka lahingus. Novgorodi vürst Jaroslav, ta vend Suzdali suurvürst Georgi, Pihkva vürst Vladimir ja teised vürstid tulevad 20 000-mehelise sõjaväega liitlastena Eestisse, kuid hakkavad seejuures siin ise maad laastama.
• 1223 – Viljandi lahing
• 1223 – II Ümera lahing
• 1223 – Tarbatu linnuse piiramine
• 1223 – Taani kuninga Valdemar II vangisoleku ajal, hõivasid sakslased 1225. aastal taanlastelt Virumaa ja Järvamaa
• 1227 – Valdemar II kaotuse järel Põhja-Saksamaa vürstiriikidega alustasid pealetungi taani aladele ka sakslaste Mõõgavendade Ordu väed, vallutades lõplikult kogu Põhja-Eesti, vallutades ka Tallinna linnuse
• 1227 – alistas Mõõgavendade Ordu viimase eestlaste tugipunkti - Muhu linnuse
• 1228 – Mõõgavendade Ordu ja Pihkva vürstiriik sõlmisid lepingu, milles ordu lubas abi Pihkvale neid ohustava Novgorodi vabariigi vastu ja Pihkva lubas abi ordule neid ohustava Leedu suurvürstiriigi vastu.
• 1228 – Ordu loovutas Taani kuningas Valdemar II-sele Põhja-Eesti alad: Harjumaa, Virumaa ja Alutaguse

Ühiskond

Nooremal rauaajal oli Eesti autonoomsete maakondade liit. Läti Henriku andmetel käidi peaaegu Eesti mandri keskel kooskäimistel kord aastas nõu pidamas. Neid kogunemisi, keräjäisid, võib pidada maakondade liidu otsuseid tegevaks organiks.

Umbes 1050. aasta paiku loetakse alanuks noorema rauaaja ja ühtlasi ka Eesti esiajaloo viimane periood: hilisrauaaeg, mis kestis kuni 13. sajandini. Selle alguses toimus Eestis oluline asustusnihe, mitmed seni kasutuses olnud linnused ja asulad hüljati, tekkisid uued ja suuremad keskused. Tõenäoliselt just siis hakkasid välja kujunema ka Eesti muinasmaakonnad, kihelkonnad võisid mingisugusel kujul eksisteerida ka juba varem. Suurem osa viimastest oli 13. sajandi alguseks koondunud maakondadeks, osa aga jäänud eraldiseisvateks kihelkondadeks ehk väikemaakondadeks. Lisaks nendele võis oluline osa olla ka muistsetel maksustus- ja valitsusüksustel vakustel ning linnusepiirkondadel

Muinas-Eesti maakonnad 13. sajandi alguses. Tähtsamad linnused on tähistatud punasega

Muinas-Eesti koosnes mõnekümnest enam või vähem iseseisvast maakonnast ja kihelkonnast. Läti Henriku järgi käidi peaaegu Eesti mandri keskel kooskäimistel kord aastas nõu pidamas. Neid kogunemisi, keräjäisid, võib pidada maakondade liidu otsuseid tegevaks organiks.

13. sajandi alguses oli Eesti alal umbes 45 kihelkonda, elanike arvu on hinnatud 150 000 – 180 000 inimesele. Eesti hõimude asustusala oli sel ajal piiratud läänest ja põhjast Läänemerega; idapiir kulges mööda Narva jõge, Peipsi ja Pihkva järvi ning tõenäoliselt mööda Petserimaa ja Võrumaa piiri kuni praeguse Läti piirini. Eesti lõunapiir kulges Petserimaa piirilt praeguse Valgani ning sealt Liivi laheni lõuna pool praegusest piirist. Eesti alal oli kujunenud kaheksa suuremat maakonda, mille ladinakeelsed nimekujud olid: Revalia (Revala), Harria (Harju), Rotalia või Maritima (Ridala ja hilisem Läänemaa), Osilia (Saaremaa), Saccala (Sakala), Jervia (Järva), Vironia (Viru), Ugaunia (Ugandi). Lisaks kaheksale suuremale maakonnale olid Eesti keskosas veel neli-viis väikemaakonda, mis peale esimese koosnesid arvatavasti vaid ühest kihelkonnast: Vaiga või Waigele, Moge või Mocha (Mõhu), Nurmegunde (Nurmekund), Alempois ja Soontagana..

On arvatud, et nagu teisedki varajased agraarühiskonnad, elasid muinaseestlased esialgu majanduslikult sõltumatute patriarhaalsete sugukondadena, kus puudus märkimisväärne majanduslik ja sotsiaalne kihistumine. Kuni 1990. aastateni leiti üldiselt, et selline võrdõiguslik (egalitaarne) ühiskond kestis Eestis kuni 13. sajandi muistse vabadusvõitluseni, kuid viimased ajaloolaste ja arheoloogide tööd viitavad pigem sellele, et aastaks 1200 oli Eesti ühiskond juba küllaltki kihistunud ning nii poliitiline võim, maa kui ka tootmisvahendid koondunud väikese hulga ülikute (vanemate) kätte. Tõenäoliselt kutsuti kohalikke ülikuid ka paiguti kuningateks. On oletatud, et eesti ülikud lasid muinasaja lõpul ise püstitada mõningaid kirikuid, et sellega ennetada nende vastast ristisõda ja sulandada peamiselt kristlikku Euroopasse. Sellele viitab ka see, et paljud vanimad kirikud on püstitatud muistsetele püha- või asustuspaikadele, ja nende ehituses on ärakasutatud oletatavasti kohalike ülikute haudadel olnud trapetsiaalsed hauaplaadid.

Põllundus

Vanem rauaaeg

Põllundus tõusis teiste majandusharude seas esikohale. Põlispõlde hariti kaheväljasüsteemi järgi. Põlispõlde haris iga talu eraldi, kuid külakonna ühise külvikorra järgi, muidu oleks paljudel lappides segamini asetsevate maade harimine kujunenud väga tülikaks.

Noorem rauaaeg

Põllunduse osakaal võrreldes eelnevate ajaperioodidega suurenes. Läti Henriku sõnul "Virumaa on viljakas ja väga ilus maa ja tal on avarad, tasased põllud". Süda-Järvamaa, ning eriti Paide ja Peetri Piirkonnad olid põllunduslikult sarnaselt Virumaaga arenenud. Varasem riimkroonika Järvamaa kohta: "Maa ilus oli ja suur ka, kuid siiski ilma metsata". Samuti leidus suuri külasid ja põllumaid ka Ugandi, ning eriti praeguse Nõo kihelkonna piires.

Küla ale-, heina-, karja-, ja metsamaad olid perede vahel jaotamata. Need moodustasid küla ühismaad, ehk sarase. Ühiseid külamaid kasutavaid kogukondi nimetati saraskonnaks. Suurem osa külasid olid üksteisega suursaraskonna vahekorras. Need kasvasid reegline välja ühest algsest külast. Kui külast kasvas tütarküla välja, siis soetas see endale uued põllumaad, kuid endiseid ühiseid maid kasutas see edasi koos algse külaga.

Alemaid haris kogu küla- või saraskond ühiselt. Kord aastas valiti alemaist üks teatud tükk, külvati sellele 3-4 aastat järjest vilja ja jäeti see kurnatuna 15-20 aastaks puhkama. Seejärel võeti see jälle viljuse alla. Sedasi toimus alemaade harimine perioodiliselt mitmete tükkide viisi ja alemaad haarasid enda alla suuremaid maa-alasid kui alalised põllud.

Rahvausund

 Pikemalt artiklis Eesti rahvausund, Maausk, Paganlus, Taara, Animism, animatism

Viited

Eelnev: Eesti esiajalugu

Muinas-Eesti {{{aeg}}}

Järgnev: Eestlaste muistne vabadusvõitlus

Kirjandus

• Lembit Jaanits, Silvi Laul, Vello Lõugas, Evald Tõnisson "Eesti esiajalugu". Eesti Raamat, 1982