Skanderbeg

Allikas: Vikipeedia
Skanderbegi portree

Skanderbeg (albaania keeles Skënderbeu; õieti Gjergj Kastrioti, Georg Kastriota; sündis umbes 140305, suri 17. jaanuaril 1468) oli Kastrioti vürst Albaanias, Albaania rahvuskangelane, Türgi-vastase vabadusvõitluse juht 1443–1468.

Skanderbeg ühendas Albaania vürstid ühiseks liigaks, sai nende juhiks ja juhatas ühist sõjaväge. Ta valdas sissitaktikat. Albaanlased lõid tagasi üle 20 türklaste rünnaku. Peakindluse Kruja kolm rasket piiramist sultanite Murad II ja Mehmed II poolt lõppesid kaitsjate võiduga.

Noorus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Skanderbegi isa oli Gjon (Johannes) Kastriota, kes oli omandanud võimu suurel territooriumil Kesk-Albaanias. Aastatel 1415 ja 1423 saadeti Gjergj koos kolme vennaga pantvangina sultani õukonda Adrianoopolisse, kus ta astus paažidekorpuse liikmena islamiusku ning sai türgi nime Iskander (siit tema hüüdnimi Skanderbeg; beg tähendab beid; kokku 'vürst Aleksander').

Sultani õukonnas sai ta ka sõjalise ettevalmistuse. 1438 saatis Murad II ta tasuna sõjaliste teenete eest Misia, Skuria ja Jonima (pealinn Kruja) beina tema kodumaale Albaaniasse. Juba sel ajal lõi ta sidemed Venezia, Ragusau ja Ungariga. 1439 viis Murad II ta üle Dibrasse.

Sõltumatuse väljakuulutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast ungarlaste võitu türklaste üle novembris 1443 lahkus Skanderbeg sultani sõjaväest, vallutas 27. novembril Kruja kindluse ja ütles järgmisel päeval avalikult sultanist lahti, kuulutas Venezia ja paavsti toetusel välja Albaania sõltumatuse ning võttis uuesti vastu ristiusu.

Et teisi Albaania aristokraate enda poolele võita, abiellus ta Gjergj (Georg) Arianitise tütre Andronikaga (Donika) ning pani oma õe mehele Karl Musacho Thopiale. Märtsis 1444 ühendas Skanderbeg Albaania hõimuvürstid Lezhës (Alessio) Türgi-vastaseks liiduks ning valiti seal ühisväe ülemjuhatajaks. Juunis 1444 hävitas Albaania sõjavägi esimest korda tema juhtimisel ühe Türgi väeüksuse.

Võitlus Albaania vabaduse eest[muuda | redigeeri lähteteksti]

1447 läks Danja (Dagno) pärast sõjaks Veneziaga. Ta küll lõi juulis 1448 Drini ääres Venezia palgasõdurite armeed, kuid pidi kasvanud Türgi ohu tõttu Danja Veneetsiale loovutama. 14. augustil 1448 lõi ta ühte Türgi armeed Oraniki juures (Dibrast põhja pool).

Mais 1450 läks Murad II isiklikult suure armeega Albaania peale, kuid see sõjakäik nurjus, sest Kruja ei olnud vallutatav ja Skanderbeg kasutas sissitaktikat, mis tegi Türgi väe varustamise väga raskeks ning sundis türklased oktoobri lõpus lahkuma. 26. märtsil 1451 sõlmis Skanderbeg Gaetas liidulepingu Napoli kuninga Alfonso V-ga ning hakkas sõjastrateegilistel kaalutlustel tema vasalliks.

Pärast Konstantinoopoli langemist 1453 läks Skanderbeg isiklikult Napolisse ning palus kuningalt abiväge ja suurtükke. 1455. aastal Berati all tabas Skanderbegi küll ebaõnnestumine, kuid 7. septembril 1457 said türklased temalt Albuleni all Kruja lähedal hävitava kaotuse osaliseks.

Aastatel 1460 ja 1463 sõlmis ta Mehmed II-ga vaherahu, nii et ta sai 1461 tulla umbes 2500 mehega appi Napoli kuningale Ferdinando I-le appi mässava Taranto vürsti Giovanni Antonio Orsini vastu.

Skabderbeg, kes kavatsetava ristisõjaga arvestades oli paavsti algatusel vaherahu Mehmed II-ga üles ütelnud, oli pärast paavst Pius II surma 15. augustil 1464 jälle türklaste rünnakute ees üksinda. 1465 ja 1466 lõi ta tagasi Balaban-paša ja Mehmed II rünnakud. Mehmed II ei suutnud küll Krujat vallutada, kuid rajas Kesk-Albaaniasse türklaste tugipunkti Elbasani (al-basan – 'kindlus').

Detsembris 1466 külastas Skanderbeg Roomas paavst Paulus II ja jaanuaris 1467 Napolis kuningas Ferdinando I-t ning palus suuremate tulemusteta sõjalist abi. Aprillis 1467 vabastas Skanderbeg türklaste poolt sissepiiratud Kruja ja lõi Balaban-paša armeed, nii et juulis 1467 võttis Mehmed II isiklikult ette sõjakäigu Albaania vastu. Pärast võidukat lahingut Buzursheki juures piiras Mehmed II uuesti Kruja ümber, kuid katkestas kolme nädala pärast piiramise.

Pärast Skanderbegi loomulikku surma 1468 emigreerusid tema lesk Donika ja 14-aastane poeg Gjon kõigepealt Napolisse, sellal kui albaanlaste juhtimise võttis üle Lek Dukagjin. 16. juunil 1478 pidi Kruja Mehmed II ees kapituleeruma. 1479 langesid ka Shkodër, Lezhë, Drisht, Himarë ja Sopot türklaste kätte. Skanderbegi poeg Gjon püüdis 148182 tulemusteta taastada vastupanu Türgi võimule.

Hoolimata oma pöördumisest säilitas Skanderbeg oma Türgi päritolu tiitli ning on kangelaseks ka Albaania moslemitele. Eriti hinnatakse Skanderbegi Makedoonias ja Kosovos, sest ta suutis ühendada Põhja- ja Lõuna-Albaania, mida märgib kahe peaga kotkas tema lipul (Albaania lipp).

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]