Murenemine

Allikas: Vikipeedia

Murenemine on protsesside kogum, mille tagajärjel maakoore pealmist osa moodustavad kivimid lagunevad.

Murenemise all peetakse silmas nii keemilist murenemist ehk porsumist kui ka füüsikalist murenemist ehk rabenemist. Mõnikord eristatakse ka bioloogilist murenemist; et elutegevuse tagajärjel toimuvat murenemist saab edukalt jaotada rabenemise ja porsumise vahel, pole selline kolmikjaotus enamasti põhjendatud. Porsumine ja rabenemine ei ole selgelt eraldatavad, vaid need protsessid on enamasti omavahel tihedalt põimunud.

Murenemine ei hõlma murenenud materjali liikumist, vaid ainult selle murenemist kohapeal.

Füüsikalist murenemist tekitavad näiteks tuuleihe, mille korral tuule poolt kantud liivaterad kivimeid kulutavad, ja kaljuprakku voolanud vesi, mis külmudes paisub ja sellega kaljut lõhub.

Keemiline murenemine toimub valdavalt mitmesuguseid ioone ja lahustunud ühendeid sisaldava põhjavee, aga ka näiteks vihmavee abil. Karstumine on tüüpiline keemilise murenemise näide, mille puhul veega reageerinud süsinikdioksiid on moodustanud süsihappe, mis omakorda reageerib lubjakivis sisalduva kaltsiumkarbonaadiga.

Murenemine kuulub eksogeensete protsesside hulka: energia selleks tuleb Päikeselt.

Füüsikaliselt murenenud materjal (näiteks liivaterad) kanduvad voolava veega, tuulega jms murenemispaigast eemale ja settivad kuskil mujal setetena. Setetest saab aja jooksul settekivim, mis omakorda võib moondudes muutuda moondekivimiks ja üles sulades saada magmaks, mis lõpuks kristalliseerub tardkivimina. Seega on murenemine üks osa kivimite ringest. Kivimite paljandumisel maapinnal hakkab murenemistsükkel jälle otsast peale.

Mureneda saavad ükskõik mis tüüpi kivimid, kuid algselt on nad kõik olnud tardkivimid. Üks levinumaid tardkivimeid on graniit, mis koosneb põhiliselt kvartsist ja päevakivist ning mitmesugustest muudest silikaatsetest mineraalidest. Kvarts ei allu hästi keemilisele murenemisele ja seetõttu jääb ta alles pudeda sette – liivana, mis üksnes ümardub. Ülejäänud mineraalid, peamiselt päevakivid, murenevad aga mitmesugusteks savimineraalideks (illiit, smektiit, kaoliniit jne), mis murenemispaigast eemale liikudes ja hiljem kuhjudes moodustavad sette nimega savi. See seletabki, miks on liiv ja savi planeedil Maa nii levinud setted.