Geraldine Apponyi

Allikas: Vikipeedia

Krahvinna Geraldine Margit Virginia Olga Maria Apponyi de Nagy-Appony (või Nagyappony või Nagy Apponyi) (6. august 1915 Budapest (Pest) – 22. oktoober 2002 Tirana) oli lühikest aega albaanlaste kuninganna Geraldina.

Ta sündis Ungaris Budapestis. Tema isa oli krahv Julius (ehk Gyula) Apponyi de Nagy-Appony (või Nagyappony; (15. august 1873 Nagyappony27. mai 1924 Budapest) ja tema ema oli ameeriklanna Gladys Virginia Steuart (18. juuli 189119. november 1947), vanast Virginia perekonnast pärit miljonäri tütar, Richard Nixoni sugulane. Geraldine oli ainuke Euroopa kuningliku perekonna liige, kelles voolas ameerika verd. Geraldine'i isaisa Lajos (ehk Ludwig) Apponyi (2. mai 1849 Baden bei Wien11. detsember 1909 Budapest) oli Habsburgide õukonnas kõrge ametnik. Geraldine'i emaisa John Henry Steuart (18311892) oli USA konsul Antwerpenis.

Geraldine'i vanemad said tuttavaks Pariisis 1912. aastal ühel lõunasöögil Austria-Ungari saatkonnas ning nad abiellusid 1914.

Kui Austria-Ungari impeerium kokku varises, siirdus Apponyite perekond Šveitsi. Aastal 1921 naasid nad Ungarisse. Kui aga Geraldine'i ema jäi leseks, otsustas ta võtta oma kolm last (Geraldine, Virginia (sündinud 1916) ja Gyula (ehk Julius; 19231946) elama enda juurde suvituskohta Mentoni Lõuna-Prantsusmaal.

Kui ta aga abiellus ühe Prantsuse ohvitseriga, nõudis isa perekond, et lapsed asuksid elama vanaema juurde Ungarisse, et saada haridus Ungaris. Ema jäi nõusse. Lapsed saadeti Pressbaumi Püha Südame internaatkooli Viini lähedal. Vaheaegadel olid lapsed vanaema ning tädide ja onude juures perekonna mõisas.

Kui Geraldine oli 16-aastane, siis vanaema suri. Pärast seda veetsid Geraldine ja Virginia oma vaheajad põhiliselt Szebegényis oma edasipüüdliku tädi krahvinna Fanny Karolyi pool. Seal nad õppisid hommikuti kiir- ja masinakirja.

17-aastasena osales Geraldine, kes peatus Budapestis Karolyi palees, Ungari monarhistide poolt korraldatud ballil.

Geraldine asus tööle raamatukoguhoidja abilisena või postkaartide müüjana Budapesti Rahvusmuuseumis, mille direktor oli tema onu.

Kohe pärast 21-aastaseks saamist sai Geraldine ühelt Albaania kuninga Zog I kuuest õest kutse Albaania õukonda. Zogi õed olid käinud Viinis ja Budapestis pruuti otsimas ning saatnud vennale ballil tehtud foto Geraldine'ist. Kuningas otsis abiellumise eesmärgil ilusat aadlisoost naist, kelle seljataga ei oleks Mussolini, kes soovis Albaaniat oma võimu alla saada. Mussolini lootis, et Zog abiellub Itaalia printsessiga. Kuningas oli näinud Geraldine'i pilti ja sellesse armunud. Foto oli tehtud Ungari monarhistide ballil, kui Geraldine oli 17-aastane. Geraldine oli üks Euroopa aristokraatlikest iludustest, keda hüüti ka "Ungari valgeks roosiks." Enne seda olevat kuningas lasknud otsida kena välimusega pruuti, kelle sissetulek oleks vähemalt miljon USA dollarit aastas.

Kuninga usaldusalune kindral Cyczy külastas Budapestis Geraldine'i ja Apponyite perekonda, et kutset kinnitada. Geraldine'i sõber krahvinna Katherine Teleki saadeti Tiranasse, et ta tänaks kuningat ning vaataks hoolega ringi.

Geraldine kirjutas kirja, milles ta võttis kutse vastu.

Detsembris 1937 sõitis Geraldine koos ühe sõbraga Barist laevaga Durrësesse. Pärast maabumist 1. jaanuaril 1938 (teistel andmetel maabus Geraldine varem, kuid kohtumine kuningaga leidis aset samal päeval) viidi Geraldine villasse, mille kõik toad olid täis punaseid roose. Hilisõhtul esitleti teda kuningale. Nad vestlesid varahommikuni. Kui Geraldine ärkas, oli talle paleest toodud hiigelsuur roosidest süda. Kell 4 päeval tegi kuningas abieluettepaneku, mille Geraldine võttis vastu. Lõplik kihlus (Geraldine'i ametlik nõustumine) leidis aset 10. jaanuaril 1938. Geraldine'i eestkostja krahv Karl Apponyi andis oma nõusoleku. Geraldine'ist sai Albaania printsess.

Kui Geraldine'ile kingiti rahakott, mis sisu oli väärt 500 000 USA dollarit, olevat ta määranud selle summa heategevuseks. Albaanlased võtsid tulevase kuninganna hästi vastu.

27. aprillil 1938 abiellus ta Albaanias Tiranas albaanlaste kuninga Zog I-ga. Laulatus oli ilmalik, sest Geraldine oli katoliiklane, ent kuningas oli moslem. Üks kuningapoolsetest tunnistajatest oli Galeazzo Ciano, kes oli tulnud Albaaniale survet avaldama, et ta võtaks vastu Itaalia protektoraadi.

Geraldine'i loor oli kinnitatud oranžidest õitest moodustatud diadeemi külge. Pruudi valge atlasskleit oli pärlitega ja teemantitega tikitud. Kleidi oli kuningas tellinud Pariisist Worthilt. Geraldine'il oli kuus pruutneitsit. Pulmatort oli kolme meetri laiune. Geraldine lõikas seda oma abikaasa saabliga. 50 000 rahvariides last aplodeerisid. Vaenujalal olevad klannid jõid koos veini. Pulmakinkide seas oli helepunane ülekoormatud Mercedes Adolf Hitlerilt. Mussolini kinkis vaskvaase ja Francisco Franco kinkis haruldase vitriinkapi. Ungari riigihoidja admiral Miklós Horthy poolt oli faeton ja neli lipizza hobust. Itaalia kuningas Vittorio Emmanuele III saatis pronksist traguni ratsakuju.

Pärast pulmapidu siirdus noorpaar Durrësesse, kuhu oli rajatud mesinädalate puhuks paviljon.

Geraldine'ist sai maailmas nooruse poolest teisel kohal olev kuninganna. Temast noorem oli ainult Egiptuse kuninga Faruki abikaasa Farida. Samuti oli Geraldine esimene ameeriklanna, kellest sai kuninganna.

Juunis tegid itaallased katse kuninglik paar röövida, tuues ettekäändeks jahisõidu mööda Aadria mere rannikut.

5. aprillil 1939 sündis troonipärija prints Leka.

Zogi võimule tegi lõpu fašistliku Itaalia sissetung Albaaniasse 7. aprillil 1939. Kuninganna, kellel pärast sünnitust tuli alles verd, põgenes koos pojaga (ning arsti ja lapsehoidjaga) Hitleri kingitud Mercedesega mööda keerulisi mägiteid Kreekasse. Kuigi seda on väidetud, ei tühjendanud kuninganna oma pangaarvet. Kaasas olid tal ainult ehted ja pisut muid isiklikke asju. Väikesesse ehetekotti, mida ta hiljem alati kaasas kandis, kühveldas ta natuke Albaania mulda.

Geraldine sai kuningannana Albaania pinnal viibida 354 päeva. Kuningas järgnes talle koos 115 õukondlasega, kes kandsid 10 rasket kasti väärtasjadega.

Kreekasse ei tahtnud nad jääda, et Mussolini Kreeka kuningale, kes neid oli võõrustanud, etteheiteid ei teeks. Kreekast Londonisse Ritzi hotelli jõudmiseks tuli läbida Türgi, Rumeenia (kus kuningas Carol neid vastu võttis), Poola, Baltikum, Rootsi, Holland, Belgia ja Prantsusmaa. Nad seadsid end sisse Pariisi piirkonna korterites, kuid olid sunnitud põgenema sakslaste eest, kes olid selleks ajaks juba sisse tunginud Belgiasse. Kuninglik perekond ja õukond hakkasid hakkasid kolme limusiiniga lõuna poole liikuma, liitudes teiste põgenike aeglase vooriga. Pärast Saksa pommituslennukite tule alla sattumist hargneti ning taasühineti Bordeaux's, kust 1940. aasta hilissuvel saadi ümberpiiratud sadamast viimase laevaga Liverpooli ja sealt rongiga Londonisse.

Londonis kuulus kuninga kaaskonda 30 inimest, sealhulgas tema kuus õde. Kogu sõja ajaks jäid nad Inglismaale. Ritzi hotellist kolisid nad Parmoor House'i, maamajja, mille nad rentisid Buckinghamshire'is Chilternsis.

Geraldine'ile pakuti osa Hollywoodi filmis, mis jutustab tema armastusloost, kuid ta keeldus, sest abikaasa kinnitas, et neil on piisavalt raha.

Kui sai selgeks, et USA ja Briti abi puudumise tõttu Albaaniasse naasta ei õnnestu, asus perekond Egiptuse õukonna ametlikul kutsel elama Egiptusesse. Algul elati ühes Giza hotellis püramiidide lähedal, hiljem asuti elama villasse Aleksandria moodsas Ramlehi linnaosas. Aleksandrias elas teisigi endisi monarhe juurde, kellele kuningas Faruk oli varjupaika pakkunud. Geraldine sõbrunes Bulgaaria ekskuninga Simeon II ema Ioannaga.

Kui Gamal Abdel Nasser Faruki 1952 troonilt tõukas ja viimane Egiptusest lahkus (kuninganna vaatas Aleksandrias binoklist Faruki tema jahi pardal), kolis Zog, kelle tervis oli halb, oma perekonna ja kaaskonnaga Prantsusmaale.

Alates 1946. aastast elas Geraldine läbi eksiili väntsutused Prantsusmaal, Inglismaal, Egiptuses, Ameerikas, Rodeesias, Hispaanias ja lõpuks Lõuna-Aafrika kõrgtasandikel.

Kuningas Zog suri Prantsusmaal Suresnes'is 1961.

Nende poeg Leka nimetas end pärast isa surma albaanlaste kuningaks Leka I-ks.

Pärast poja väljasaatmist 1975 jäi Geraldine Madridi, kuid liitus poja perekonnaga Lõuna-Aafrika Vabariigis 1992.

Juunis 2002, pärast amnestiat pojale, kes oli tagaselja süüdi mõistetud relvastatud ülestõusu organiseerimise eest 1997, kutsusid 40 Albaania parlamendi liiget Geraldine'i naasma Lõuna-Aafrikast Tiranasse. Ta tuligi 28. juunil koos pojaga ja tema perekonnaga, kuid väitis endiselt, et tema poeg Leka on Albaania legitiimne valitseja. Albaaniasse naastes nuttis ta rõõmust.

Ilmselt kliimamuutuse tõttu tekkisid Geraldine'il hingamisraskused, mistõttu ta viidi augustis ühte Prantsuse hospidali.

Geraldine suri Tiranas sõjaväehospidalis 22. oktoobri õhtul kell 22.30 või 22.40 pärast korduvaid hingamisraskusi (talle tehti kaks kopsuoperatsiooni) ja nelja südameatakki.

Peaminister Fatos Nano külastas lahkunu perekonda. Ta andis üle kaastundeavalduse, kus oli muuhulgas öeldud, "et Geraldina jättis jälgi Albaania ajalukku. Teda jäädakse mäletama tema rahu- ja kooseksisteerimise sõnumite tõttu, mida ta andis elu lõpuni. On tulnud aeg hinnata monarhia eksisteerimise lühikest ajalugu meie riigi eksisteerimise tähtsa osana. Albaania annab Geraldinale igati au. Valitsusel on valus Albaaniat nii palju armastanud naise kaotuse pärast."

Geraldine'i surnukeha pandi välja Armee Keskmajja. Sellele käis 26. oktoobril austust avaldamas asepeaminister ja välisminister Ilir Meta. Kirstus oli kahe peaga kotkas ja rist.

Ta maeti kõigi auavaldustega (sealhulgas matusepalvus Shen Pjetri katedraalis) 26. oktoobril 2002 Sharra avalikku surnuaeda "VIP-ide alale". Matusetalituse viis läbi katoliiklik Tirana, Durrëse ja kogu Albaania peapiiskop Rrok Mirdita. Matustel viibis ka õepoeg, Prantsusmaa välisasjade riigisekretär Renaud Muselier.

13. novembri keskpäeval peeti tema mälestuseks missa Pariisi La Madeleine'i kirikus.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuninganna oli pikka kasvu ja ilus.

Allikas[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Geoffrey Hindley. Euroopa kuninglikud perekonnad, Tallinn 2002.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]