Fosforiit

Allikas: Vikipeedia

Fosforiit on kivim, mis sisaldab suures koguses fosforit.

Fosforiidivarud Eestis

Enamasti on tegemist settekivimiga ja tihti käsitletaksegi fosforiiti kui settekivimit, kuid ka kõrge fosforisisaldusega magmakivimeid on olemas (näiteks Hibiinides), mida tihti samuti fosforiidiks nimetatakse. Fosfor esineb fosforiidis mineraal apatiidina (sama mineraal, millest koosnevad näiteks meie hambad). Fosforiidiks peetakse kivimit reeglina siis kui tema P2O5 sisaldus on üle 15...20%.

Fosforiidilademed on tekkinud enamasti organismide mere põhja settinud jäänustest. Näiteks Eesti fosforiit on tekkinud lingulaatide (lukuta brahhiopoodid, kes ehitavad oma koja apatiidist) kodadest. Need olid karbisarnased loomad, kes elasid madalas šelfimeres.

Fosforiit on tähtis maavara, mida leidub ka Eestis, kuid Eestis teda enam ei kaevandata.

Eelmise sajandi kahekümnendate aastate alguses ehitati Jõelähtme kihelkonda Ülgase asunduse juurde fosforiidi tootmiseks allmaakaevandus ja sortimistsehh. Toodangu väljaveoks kohandati Koljuotsa kalasadam. Kasuliku kihi paksus kaevanduses oli alla ühe meetri. Toodang sõltus nõudlusest ja oli kuni 10 000 t aastas. 1938. a märtsis sõlmiti leping Saksamaaga, mille kohaselt tuli neile kümne aasta jooksul tarnida kuni 340 tuhat t/a fosforiidi-kontsentraati, toimaine (P2O5) sisaldusega 33%.

Ülgase tehnokompleks põles maha 5. detsembril 1938. a kaevandus suleti. Ülgase kaeveõõned kujunesid koobastikuks ja on kaitse all kui nahkhiirte talvituspaik. Eesti-Saksa lepingu realiseerimiseks rajati 1940. a uus fosforiidi-tööstus Maardusse, põhja poole Narva maanteed Kroodi oja paremale kaldale. Kaevanduse aastaseks võimsuseks projekteeriti 370 tuhat t kaevist ehk 100 tuhat t kontsentraati (P2O5 = 33%). Maardu allmaakaevandus suleti 1965 a ja täitus veega. 1954. a alustati fosforiidi kaevandamist karjääris. Maardla avati põhjapiiril, praegusest Kallavere linnaosast lõunas.[1]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

"Viited"

  1. Enno Reinsalu. "Eesti Mäendus". Tallinn, TTÜ Kirjastus 2011 ISBN 978-9949-23-075-4