Ookeaniline maakoor

Allikas: Vikipeedia
Ookeanilise maakoore vanuse kaart. Mandrilist maakoort on kujutatud halli värviga. Mandriline maakoor asub mandrite (hall) ning mandrilavade all (sinakashall). Ookeanilist maakoort on kujutatud punaka, kollase, rohelise või sinaka värviga. Punane on kõige noorem ja sinine kõige vanem. Kaardi vasakul allosas on legend, mis selgitab, kui vanadele kivimitele mingi värvus vastab.

Ookeaniline maakoor on ränivaese koostisega kivimeist koosnev õhuke maakooretüüp.

Ookeanilise maakoore ehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ookeaniline maakoor moodustab ookeanide põhja. Moodustab 60% maakoorest.[viide?] Ta on tekkinud basaltse magma tardumisel kivimitest, millel lasuvad süvameresetted, peamiselt värvilistest kivimistest ja simast. Ookeanilises maakoore põhilised elemendid on räni ja magneesium, suhteliselt palju leidub rauda.

Ookeaniline maakoor on mandrilisest maakoorest õhem (paksus umbes 11 km) ja noorem (keskmine vanus 180 miljonit aastat). Ta on ka suurema tihedusega (2,9 t/m³), mistõttu ta paikneb mandrilisest maakoorest madalamal.

Ookeanilise maakoore "elutsükkel"[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ookeaniline maakoor uueneb pidevalt. Ookeani keskahelikes tekib teda järjest juurde. Nendes ahelikes lahknevad laamad. Seal tõuseb magma maakoore pinnale, jahtub ja tardub, moodustades maakoore. Magmat tõuseb keskahelikes järjest juurde ja surub äsjamoodustunud maakoort keskahelikust järjest eemale. Selle protsessi käigus maakoor jahtub veelgi ja tiheneb ning tema peale hakkavad kogunema setted. Üldiselt ongi nii, et keskaheliku juures on maakoor kõige noorem ja mida kaugemale, seda vanem.

Kui maakoor on lükatud lõpuks laama teise otsa subduktsioonivööndini, siis sukeldub maakoor seal taas maa alla ja seda nimetatakse subduktsiooniks. Teisele poole neeldumiskohta tekib kurrutuse tulemusena kõrge mäestik ja tüüpiline näide selle kohta on Ameerika läänerannik, kuhu on tekkinud Andid ja Kordiljeerid. Kui põrkuvad kaks ookeanilist maakoort, võivad sinna tekkida saarekaared, nagu näiteks Antillid.

Kuna laamad ei ole lõpmata suured, siis ei leidu Maal üldiselt ookeanilist maakoort, mis oleks vanem kui 200 miljonit aastat.

Ookeanilise maakoore magnetväli[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ookeanilises maakoores on märgata ookeani keskahelikuga paralleelseid magnetjooni, mis on salvestunud basalti. See avastati 1950. aastatel, kui kaardistati ookeanipõhja kivimite tekitatav magnetväli. Nad märkasid, et kummalgi pool ookeani keskahelikku olid sümmeetrilised positiivsed ja negatiivsed magnetvälja jooned ning et sümmeetriateljeks oli ookeani keskahelik. See on seletatav asjaoluga, et kui ookeani keskahelikust välja voolanud värske magma jahtudes tardub, siis joondub ta vastavalt Maa magnetväljale sel hetkel. Kuid Maa magnetiline põhja- ja lõunapoolus on palju kordi kohta vahetanud. Ookeanilise maakoore magnetismi uurides on niimoodi võimalik täpsemini kindlaks teha, millal maakera magnetilised poolused on kohti vahetanud.