Harilik loorberipuu
| Harilik loorberipuu | ||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
 |
||||||||||||||
| Taksonoomia | ||||||||||||||
|
||||||||||||||
| Ladinakeelne nimetus | ||||||||||||||
| Laurus nobilis L. |
Harilik loorberipuu on loorberiliste sugukonda loorberipuu perekonda kuuluv igihaljas lehtpuu.
Pärineb Vahemeremaade idaosast ja Väike-Aasiast.[1] Kultuuritaimena kasvatatakse Lääne- ja Lõuna-Euroopas, Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas. Krimmis, Kaukaasias ja Musta mere rannikul. [1] Loorberisaludes on iseloomulik vürtsikas lõhn, mis on eriti tugev kevadel, kui loorber õitseb. Loorberipuu elab kuni 100 aastat (mõnigatel andmetel ka 400 aastat).
Vürtsina kasutatakse loorberi värskeid või kuivatatud lehti ja vilju (loorberimarju), aga ka näit: loorberipulbrit, mida toodetakse Gruusias ning mis kujutab endast loorberilehtedest leiduvate eeterlike õlide kuivekstrakti. [1] Loorberiõli sisaldab praktiliselt 50% tsineooli ja veel umbes 65 komponenti, sealhulgas P-vitamiini.
Loorberilehti kasutatakse kulinaarias väga laialdaselt.
Loorberipuu lehed on pikaealised, üks leht või puul püsida 3–4 aastat. Loorberilehti kogutakse iga kahe aasta tagant. Korjamisele kuuluvad noored täiskasvanud lehed. Ühe hektari suurusest loorberiistandusest saadakse kuni 4 tonni lehti.
Vana-Kreekas ja Vanas-Roomas peeti loorberit pühaks taimeks. Jumal Apollon kandis peas alati loorberipärga. Legendide järgi muutus nümf Daphne loorberipuuks.
Rahvameditasiin kasutab loorberit reuma, podagra, halvatuse ja diabeedi raviks. Värsked lehted aitavad leevendada vapsiku ja mesilase pistet.
