Harilik loorberipuu

Allikas: Vikipeedia
Harilik loorberipuu
Edler Lorbeer Laurus nobilis.JPG
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Loorberipuulaadsed Laurales
Sugukond: Loorberilised Lauraceae
Perekond: Loorberipuu Laurus
Liik: Harilik loorberipuu
Ladinakeelne nimetus
Laurus nobilis
L.

Harilik loorberipuu (Laurus nobilis) on loorberiliste sugukonda loorberipuu perekonda kuuluv igihaljas lehtpuu.

Pärineb Vahemeremaade idaosast ja Väike-Aasiast.[1] Kultuuritaimena kasvatatakse Lääne- ja Lõuna-Euroopas, Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas. Krimmis, Kaukaasias ja Musta mere rannikul.[1] Loorberisaludes on iseloomulik vürtsikas lõhn, mis on eriti tugev kevadel, kui loorber õitseb. Loorberipuu elab kuni 100 aastat (mõningatel andmetel ka 400 aastat).

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Loorberilehed

Vürtsina kasutatakse loorberi värskeid või kuivatatud lehti ja vilju (loorberimarju), aga ka näit: loorberipulbrit, mida toodetakse Gruusias ning mis kujutab endast loorberilehtedest leiduvate eeterlike õlide kuivekstrakti.[1] Loorberiõli sisaldab praktiliselt 50% tsineooli ja veel umbes 65 komponenti, sealhulgas P-vitamiini.

Loorberilehti kasutatakse kulinaarias väga laialdaselt.

Loorberipuu lehed on pikaealised, üks leht või puul püsida 3–4 aastat. Loorberilehti kogutakse iga kahe aasta tagant. Korjamisele kuuluvad noored täiskasvanud lehed. Ühe hektari suurusest loorberiistandusest saadakse kuni 4 tonni lehti.

Rahvameditasiin kasutab loorberit reuma, podagra, halvatuse ja diabeedi raviks. Värsked lehed aitavad leevendada vapsiku ja mesilase pistet.

Õitsvatest noortest võrsetest ja ka viljadest valmistatakse rasvõli (Lauri oleum). Kuivatatud lehtedest ja okstest valmistatakse eeterlikku õli (Lauri aetheroleum) mida kasutatakse homöopaatia s ning veterinaarias.

Vana-Kreekas ja Vanas-Roomas peeti loorberit pühaks taimeks ja loorberipärja või - oksaga austati poeete, heliloojaid, sportlasi ka Jumal Apollon kandvat peas alati loorberipärga. Loorberipärg ehk - oks on olnud austuse märgiks millele viitab ka hariliku loorberipuu ladinakeelne liigiepiteet - nobilis 'üllas', perekonnanimi tuleneb arvatavasti keldikeelsest sõnast lauer 'roheline'.[2]

Legendide järgi muutus nümf Daphne loorberipuuks.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Toidutare, Loorber
  2. Ain Raal, "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", lk 499, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]