Raadio

Allikas: Vikipeedia

Raadio on signaalide edastamine raadiolainete (elektromagnetlainete) abil raadiosageduste laias vahemikus.

Igapäevases keelekasutuses nimetatakse raadioks ka ringhäälingut või raadiovastuvõtjat.

Rakendusalad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhilised rakendusalad on ringhääling, raadioside, raadiolokatsioon, raadionavigatsioon, raadioastronoomia ja raadiotelemehaanika.

Ajaloost[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1873 ‒ James Clerk Maxwelli võrrandite alusel sai ennustada elektromagnetlainete olemasolu.
  • 1888 tõestas Heinrich Hertz katseliselt elektromagnetlainete olemasolu, registreerides sädeostsillaatori ja dipoolantenni tekitatud elektrivälja 10 meetri kauguselt.
  • 1890. aastate algupoolel leiutasid itaallane T. Calzecchi-Onesti ja prantslane É. Branly eraldi elektromagnetlainete kindlakstegemise seadise, mis sai 1894. aastal nime koheerer. See oli metallipuruga täidetud klaastoru, mille elektrijuhtivus suurenes järsult kõrgsagedusliku elektrivoolu toimel; selle voolu kutsus esile antenni kaudu vastuvõetav elektromagnetväli. Kohereri otskontaktide vaheline takistus vähenes seetõttu, et elektrivoolu põhjustatud sädelemine metalliosakeste vahel lõhkus neid eraldava oksiidikihi. Algolekusse tagasiviimiseks tuli toru raputada.
  • 1894. aasta juunis demonstreeris inglise füüsik O. Lodge (1851‒1940) elektromagnetlainete vastuvõttu 40 jardi (36,6 meetri) kaugusel lainete allikast, milleks oli Hertzi dipool. Vastuvõtuseade koosnes traatantennist, koheererist, patareist ja galvanomeetrist; selle valgustäpi hälve andis märku elektromagnetvälja olemasolust.
  • 1895. aasta mais demonstreeris A. Popov täiustatud koheereriga vastuvõtuseadet, mis reageeris võnkumiste allikast 30 sülla (64 meetri) kauguselt.
  • 1895. aastal alustas G. Marconi oma koheereril põhinevate aparaatide täiustamist ja saavutas aasta lõpuks sidekauguseks 3400 meetrit.
  • 1896. aastal patenteeris G. Marconi raadiotelegraafi.
  • 1899. aastal võttis A. Popov kasutusele 45 km pikkuse raadiosideliini.
  • 1901. aastal loodi Marconi firma aparatuuriga telegraafiside üle Atlandi ookeani (3400 km).
  • 1902. aastal asendas USA insener G. W. Pickard vastuvõtuseadmes koheereri kristalldetektoriga (tänapäevases mõistes tuntud Schottky pooljuhtdioodina).
  • 1907. aastal patenteeris ameeriklane Lee de Forest raadiovastuvõtja lülituse nime all Audion. Detektoriks oli kolme elektroodiga elektronlamp ‒ vaakumtriood, mis lisaks ka võimendas detekteeritud signaali.
  • 1918. aastal patenteeris E. Armstrong superheterodüünvastuvõtja põhimõtte (Patent US1342885: Method of Receiving High Frequency Oscillations).

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]