Linnastumine

Allikas: Vikipeedia

Linnastumine ehk urbaniseerumine on linnade arvu ja suuruse kasv, linnaelanike osatähtsuse suurenemine maa rahvastikus ja linnalise eluviisi levimine. Linnastumist saab iseloomustada linnastumise taseme ja linnastumise tempo abil.

Tänapäeval on arengumaades linnastumise tase madal. Linnastumise tempo on aga väga kiire, kuna inimesed loodavad leida linnadest tööd ja paremaid elutingimusi. Mõnes arengumaas (nt Ladina-Ameerikas) toimub ülelinnastumine ja selle tagajärjel tekivad linnade äärtesse agulid ja slummid, seal on ka iive suur.

Arenenud riikides on linnastumise tase kõrge, aga linnastumise tempo on aeglane, kuna inimesed juba elavad linnades ja linnad suurenevad peamiselt arengumaadest sisserändajate tõttu, iive on väga väike või hoopis negatiivne.

Linnastumisega kaasneb linnakultuuri levik.

Oswald Spengleri vaadete kohaselt toob ülelinnastumine kaasa kultuuri huku.

Linnastumine üldiselt ja linnastumise teooria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Linnastumist on võimalik defineerida mitmest vaatenurgast[1]. Üldiselt on linnastumine ehk urbaniseerumine inimeste elutegevuse koondumine piiratud maa-alale. Linnastumiseks on peetud ka sotsiaalsete tegevuste üldistumist ühiskonnas, mida põhjustavad demograafilised, poliitilised, kultuurilised, majanduslikud, sotsiaalsed, tehnoloogilised, keskkondlikud ja kohalikud ajaloolised muutused. Linnastumise tulemused on linnasüsteem, spetsiifiline maakasutus, ehitatud keskkond ja linnamaastik, sotsiaal-demograafilised küsimused ja urbanism[1]. Aja jooksul, kui linn kasvab ja areneb, muutub märgatavalt linna maakasutuse struktuur: elanikud ja tootmine surutakse teenindusettevõtete ja kontoriruumide eest pakutavate kõrgete hindadega parima kättesaadavusega kesklinnast välja äärelinnadesse. Kesklinnas kasvab maa- ja kontoripindade hind väga kõrgeks, mistõttu sealsed hooned hakkavad kasvama kõrgustesse, mis on ilmekas Põhja-Ameerika suurlinnades. Euroopa linnades, eriti Põhjamaades ja ka endises Nõukogude Liidus, kus avalikul võimul on linna planeerimisel olnud märksa suurem roll ja kus paljudel juhtudel on tegemist arhitektuuriliselt üliväärtuslike vanalinnadega, ei ole ameerikalikke city'sid välja kujunenud. Maa hind sellistes keskustes on aga analoogselt väga kõrge – tootmine ja elamine on sealt välja tõrjutud ning asendatud teeninduse, eelkõige infoteenindus- ja vaba aja veetmise struktuuridega.

Traditsiooniliselt on linnastumist mõõdetud ühe riigi linnades elava rahvastiku suhtelise arvuga kogu riigi rahvastiku suhtes. Linnastumist võib pidada pidevaks protsessiks, kuid tänapäeval on õigem mõista seda kui linlikke muutusi. Ühiskonnas toimunud muutuste tulemusel on linnastumist hakatud uurima linnastumise arengu teooria abil. Teooria kohaselt on linnastumisel erinevad faasid, mis moodustavad linnastumise tsükli. Praegu on kasutusel kaks linnastumise mudelit. Lineaarse linnastumise mudel on päris 1980. aastate algusest ja erineva linnastumise mudel 1990. aastate algusest. Mõlemat mudelit on kasutatud linnastumise faaside selgitamisel. Kumbki mudel on üldistus ja neid ei pea vaatlema kui absoluutseid linnastumise kirjeldusi mistahes linna suhtes [1].

Lineaarne linnastumise mudel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvastiku arvu muutus linnaregioonis lineaarse linnastumise mudeli järgi (van den Berg, 1982)

Lineaarse linnastumise mudelis võetakse vaatluse alla kogu riigi linnad ning teineteisest eraldatakse linnakeskus ja seda ümbritsev tagamaa. Seejärel vaadeldakse, kas rahvaarv keskuses ja seda ümbritseval tagamaal suureneb või väheneb ning kummas on suurem kasv või vähenemine. Sellise vaatluse tulemusel on võimalik leida neli linnastumise faasi, mis on omakorda jaotatud veel kaheks alafaasiks. Peamisteks faasideks on linnastumine (urbanisation), eeslinnastumine (suburbanisation), vastulinnastumine (counterurbanisation) ja taaslinnastumine (reurbanisation). Linnastumises toimub rahvastiku määraline ja suhteline kontsentratsioon ehk kogunemine linnaregiooni, ees- ja vastulinnastumises toimub vähenemine ehk dekontsentratsioon, ja taaslinnastumises jälle kogunemine. See üldistatav mudel on pärit Lääne-Euroopas 1980. aastate alguses läbi viidud empiirilistest uurimustest linnade ja nende tagamaade kohta [1].

Lineaarse linnastumise mudeli kriitika on seotud suutmatusega täpselt määratleda linnakeskuse ja tagamaa vahelisi sisulisi muutusi ühiskonnas. Mudeli tõlgendamist ja rakendamist muudavad keerulisemaks lisaks inimeste igapäevase pendelrände suurenemine ja taaslinnastumise faasis toimuvad linnalise piirkonna füüsilised muutused [1].

Diferentseeritud ehk erineva linnastumise mudel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Diferentseeritud ehk erineva linnastumise mudel on sarnane lineaarse linnastumise mudeliga, kuid erineva linnastumise mudelil rändeprotsessid muutuvad riigi sees aja jooksul. Alguses kasvab kõige kiiremini suurim linn, siis keskmise suurusega linnad ja lõpuks väiksemad linnad. Tegemist on mudeliga, kus pööratakse tähelepanu erineva suurusega linnadele[1].

Rahvastiku arvu muutus linnaregioonis erineva linnastumise mudeli järgi (Geyer & Kontuly, 1993)

Linnastumise puhul kasvab linnalise piirkonna rahvaarv peamiselt sisserände mõjul. Alguses toimub absoluutne tsentraliseerumine ja kontsentreerumine ning keskuse rahvaarv suureneb. Linnastumise lõppfaasis toimub suhteline tsentralisatsioon ehk keskust ümbritseva tagamaa rahvaarv kasvab, samas kui keskuses rahvaarv väheneb [1]. Tormiline linnastumine sai teoks industriaalühiskonna kujunemise käigus. Vastavalt industrialiseerimise kulule eristatakse kahte linnastumistüüpi: lääneriikide oma, mis toimus suhteliselt sujuvalt 19. sajandi keskpaigast 1970. aastateni, ja arengumaade tormilisest linnastumist, mis on teostunud peaasjalikult alates selle sajandi 1960. aastatest. Eestis on olnud kaks kiirema linnastumise perioodi: aastatel 1870–1913 ja 1946–1970, mil industriaalkasv ja tööstustöökohtade juurdeloomine oli äärmiselt kiire. Diferentseeritud linnastumise mudelis tähendab linnastumine olukorda, kus keskmise suurusega linnad hakkavad kasvama kiiremini kui suurim linn ja väikeste linnade rahvaarv väheneb [1].

Eeslinnastumise käigus aga toimub nii rahvastiku kui ka majanduse areng linnakeskusest kaugemal eeslinnas või keskuse lähedal olevas tagamaas. Eeslinnastumine toimus juba 19. sajandil, aga nüüdisaegses tähenduses räägitakse Teise maailmasõja järgsest perioodist. Alguses toimub relatiivne detsentralisatsioon ehk suhteline hajumine, kui kogu linnalise aglomeratsiooni rahvaarvu kasv hakkab aeglustuma. Lõppfaasis linnakeskuse rahvaarv langeb ja toimub absoluutne detsentralisatsioon ehk määraline hajumine. Perifeeriast rännatakse eeslinnadesse ja tagamaale ning rändevool keskusest välja ületab sisserändamise. See toimus peamiselt 1960.–1970. aastatel mitmes Põhja- ja Lääne-Euroopa riigis ning Põhja-Ameerikas. Seda võib nimetada ka dekontsentreerumise algseks perioodiks. Aastakümneid toimunud protsessi tulemusena on tekkinud nn linnastunud eeslinnad, mille tõttu on raske leida täpset piiri linnakeskuse ja eeslinnade vahel. Piir on selge vaid ajaloolise keskuse ja muude linnaosade vahel [1].

Elurajoon Colorado Springs'i äärelinnas, mis iseloomustab vastulinnastumise staadiumi

Vastulinnastumisel nii linnakeskuse kui ka eeslinna rahvaarv väheneb ja kasv toimub linnalise piirkonna piirialadel kaugel keskusest. Algne faas on määraline hajumine ehk absoluutne detsentralisatsioon, kus linna tagamaa rahvaarv tõuseb, aga kogu linnalise piirkonna rahvaarv väheneb. Lõppfaasi suhtelises detsentralisatsioonis nii keskuse kui ka tagamaa rahvaarv langeb. Selle perioodi algus ja kestus on Euroopa riikides olnud erinev. Empiiriliselt on näha, et mõnes riigis algas see juba 1970. aastatel, mõnes alles 1980. aastate lõpus. Diferentseeritud linnastumise mudelis tähendab vastulinnastumine seda, et väikeste ja keskmiste linnade rahvaarvu kasv lõppeb. Mitmed uurijad vaidlevad vastulinnastumise definitsiooni üle, eriti selles osas, mis puudutab 1980. aastate arengu tõlgendamist, samuti ka seetõttu, et riigiti esineb suuri erinevusi. Lisaks on funktsionaalne erinevus eeslinnade ja linnalise piirkonna äärealade vahel alates 1980. aastatest vähenenud [1].

Taaslinnastumise algfaas on suhtelise kontsentreerumise periood, mille lõpuks linnakeskuse rahvaarvu vähemine lõpeb. Selle kohta on võimalik näiteid tuua Euroopast alates 1980. aastatest, kui linnakeskused muutusid jälle atraktiivseks tänu renoveerimisele. Selle perioodiga on seotud gentrifikatsioon ehk vanade töölislinnaosade ja tööstusrajoonide renoveerimine eelkõige sisserändava haritud keskklassi jaoks, kes otsivad meeldivat linnakeskkonda keskuses. Linnakeskustes toimub kvantitatiivne rahvaarvu kasv. Tüüpiliselt on sisserändajad nooremad ja haritumad kui väljarändajad. Kesklinnade maakasutus muutub tööstusest elamusektorisse. Selliste muutuste taga on nii kohaliku omavalitsuse poliitika kui ka erasektori huvid. Taaslinnastumise lõppfaasis linnakeskuse rahvaarv tõuseb ning kogu linnaline aglomeratsioon hakkab kasvama. Taaslinnastumine on olnud kiire näiteks Soomes 1990. aastate lõpupoolel. Diferentseeritud linnastumise mudelis hakkab toimuma linnade arengu teine tsükkel, milles rahvaarvu muutused on väiksemad [1].

Tasakaallinnastumine on linnastumise viies faas, mis tuleb pärast taaslinnastumise faasi. Selles protsessis toimub tasakaalustatud areng linnaregiooni keskuse ja tagamaa vahel. Tähelepanu pööratakse säästlikule arengule ja ressursside mõõdukale kasutamisele [2].

Linnastumine Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Diferentseeritud linnastumise mudel Eesti kontekstis täielikult ei toimi, kuna nii linnastumise põhjused kui ka perioodid on olnud Lääne-Euroopa riikidest erinevad. Eesti puhul on võimalik rääkida linnastumisest alates 1950. aastatest. Selle taga oli eelkõige industrialiseerimine, aga ka riigi investeeringud teatud piirkondade ja linnade arendamiseks – taustaks poliitilised tegurid ja Eesti venestamise projekt. Eeslinnastumine ja vastulinnastumine toimusid Eestis hiljem kui Lääne-Euroopas ning ka taaslinnastumine algas veidi hiljem. Samuti on need staadiumid olnud lühemad. Eesti alal linnarahvastiku osakaal vähenes esmakordselt 1988. aastal [1].

Tallinna lähipiirkondade kasv toimus 1980. aastatel pealinna arvelt ja 1990. aastatel hakkas seal toimuma eeslinnastumine [1], kusjuures tagamaale rändasid äärmiselt erinevad rahvastikurühmad, kes moodustasid erineva rahvustiku struktuuriga eeslinnaalad [3]. 1990. ja 2000. aastatel on Tallinna, Tartu ja Pärnu ümbruse valdades rahvaarv kasvanud, mille peamiseks põhjuseks on positiivne sisseränne. Nende linnade lähiümbrusse on kolinud inimesi nii nendest linnadest kui ka mujalt. Praegu, 21. sajandi alguses, on Eesti puhul võimalik rääkida mitmekesistest linnastumise protsessidest. Samaaegselt toimub eeslinnastumine, vastulinnastumine ja taaslinnastumine [1].

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 Jauhiainen Linnageograafia. Linnad ja linnauurimus modernismist postmodernismini
  2. Jussi S. Jauhiainen Linnageograafia. Aine slaidikava.
  3. Kadri Leetmaa (2004) Eeslinnastumine Tallinna linnaregioonis sotsialismi järgsel perioodil. Magistritöö

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Jussi S. Jauhiainen (2005) Linnageograafia. Linnad ja linnauurimus modernismist postmodernismini. Eesti Kunstiakadeemia

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]