Šaakal

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib harilikust šaakalist; šaakaliteks nimetatakse ka vöötšaakaleid, šabrakkšaakaleid, tumeselgšaakaleid ja etioopia hunte; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Šaakal (täpsustus)

Šaakal
Golden jackal small.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Imetajad Mammalia
Selts: Kiskjalised Carnivora
Sugukond: Koerlased Canidae
Perekond: Koer Canis
Liik: Šaakal
Ladinakeelne nimetus
Canis aureus
Linné, 1758
World goldschakal.png
Hariliku šaakali ja hallhundi topis. Märgata on šaakali väiksem kasv ja kitsam koon.

Šaakal ehk harilik šaakal (Canis aureus) on koerlaste sugukonda koera perekonda kuuluv kiskja.

Leviala[muuda | redigeeri lähteteksti]

Šaakali levila ulatub Kesk-Aafrikast Lähis-Ida ja Kesk-Aasia kaudu Hindustani poolsaareni[2]. Levila põhjapiir läbib Kaukaasia ja Moldova[2] ning Ungari ja Austria. Harilik šaakal on ainus šaakal, kes elab väljaspool Aafrikat, seda koguni 13 alamliigina. Tegemist on väga kohanemisvõimelise liigiga, kes suudab toituda vastavalt võimalustele ja elada mitmesugustel aladel, sealhulgas Aafrika savannides, Kaukaasia mägedes ja India metsades.

2013. aastal avastati, et Eesti looduses elavad šaakalid. Aasta jooksul kütiti Eestis eri maakondades kolm šaakalit.[3]

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Šaakal on osav ja isegi jultunud kiskja. Eriti kehtib see nendele isenditele, kes elavad asulate läheduses ja puutuvad inimestega kokku. Üldiselt on šaakal ööloom, aga võib tegutseda ka päeval.

Kehaehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Šaakal meenutab välimuselt koiotti või väikest hunti[2]. Harilik šaakal meenutab hunti, aga on väiksem ja kergem, tal on proportsionaalselt lühemad jalad, piklikum torso ja lühem saba. Harilik šaakal on keskmise suurusega koerlane. Tema tüvepikkus on 71–85 cm, saba pikkus 20–36 cm, õlakõrgus 45–50 cm, mass 7–13 kg[2]. Karvastik on liivakarva, silmatorkavalt ruuge ja musta varjundiga[2]. Saba on punakaspruun, musta tipuga[2]. Saba on sirgem, lühem ja kohevam kui huntidel. Iirised on heledad või tumepruunid. Emasloomadel on viis paari nisasid. Erinevalt teistest šaakalitest suudavad harilikud šaakalid kihvasid paljastada.

Elupaik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Šaakal elab tasandikel tihedas põõsastikus või roostikus jõgede, järvede või mere lähedal. Mägedes ei ela ta kõrgemal kui 1 km merepinnast. Tihti elab ta inimasulate läheduses. Redupaigana kasutab ta looduslikke süvendeid ja kividevahelisi lõhesid, mõnikord mägra, rebase või okassea urge. Harvem kaabib ta endale ise uru. Tema elupaigani viivad tavaliselt hästi märgatavad sissetallatud rajad.[2]

Šaakalid on paiksed loomad. Nad ei soorita ka hooajalisi rändeid. Siiski lähevad nad vahel oma põhilisest elukohast toitu otsides kaugele ja ilmuvad kohtadesse, kus on massiliselt hukkunud kariloomi või uluksõralisi.[2]

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enne jahile minekut laseb ta kuuldavale valju ulgumise, mis meenutab kõrget kiunuvat hala. Sellega ühinevad kohe kõik teised läheduses viibivad šaakalid. Ulguma ajavad neid ka muud ärritajad, näiteks kirikukellade helin või sireenid. Jahti peab ta tavaliselt üksi või kahekaupa, harvem salgaga. Šaakal hiilib ohvri ligi ja haarab selle, aga kahekesi jahti pidades ajab ta saaki jahikaaslasele ette. Seal, kus leidub suurkiskjaid, liiguvad šaakalid nende kannul, et nende murtud saagist osa saada. Saaki otsiv šaakal liigub sörkides ja peatub sageli, et haista õhku ja kuulatada.[2]

Šaakal on kõigesööja. Ta eelistab pisiimetajaid ja linde süüa, aga ta püüab ka sisalikke, madusid, konni, uimaseid kalu, rohutirtse, mardikaid ja teisi putukaid, tigusid jne., samuti raipeid ja suurkiskjate saagijäänuseid. Külade läheduses näppab ta kanu, talvel talvituvaid veelinde, aga neid saab ta kätte ainult siis, kui veekogud on kinni külmunud. Ta sööb palju puuvilju ja marju, sealhulgas viinamarju, arbuuse, meloneid, taimesibulaid ja suhkruroo juuri. Tadžikistanis sööb ta sügisel ja talvel peamiselt hõbepuu vilju.[2]

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Šaakal moodustab paare kogu eluks. Isasloom osaleb nii uru kaevamises kui pesakonna kasvatamises.

Jooksuaeg kestab jaanuari lõpust veebruarini, isegi märtsini.

Tiinus kestab 60–63 päeva. Kutsikad sünnivad märtsi lõpust mai lõpuni. Neid on 4–6, harva kuni 8. Emasloom imetab neid paar-kolm kuud, aga juba paari-kolme nädala vanustena hakkab ema neile andma poolseedunud liha. Pojad iseseisvuvad juba sügisel. Suguküpseks saavad emased 1, isased 2 aasta vanuselt. Šaakal võib elada kuni 12–14 aastat.[2]

Konkurents[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harilik šaakal konkureerib teiste kiskjatega. Sealjuures tõrjub ta väiksemad koerlased oma elupaikadest välja, kuid taandub ise nendest piirkondadest, kus elavad veel suuremad koerlased, näiteks hunt. Harilikke šaakaleid on täheldatud tumeselgšaakali kutsikaid tapmas. Punarebastega on suhted jahedad: üldiselt nad väldivad teineteist, aga kui mingis kandis hakkab väga palju šaakaleid elama, siis rebased kaovad sealt. Huntide arvukuse langus Lääne-Euroopas on šaakalile andnud võimaluse sinna elama asuda.

Šaakal Eesti looduses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Veebruaris 2013 tabasid jahimehed Matsalu rahvuspargis noore emase šaakali.[4] See sündmus tekitas elavat vastukaja, kuna teadaolevalt asuvad Eestile lähimad šaakali looduslikud asualad Kaukaasias, Moldovas, Ungaris, Austrias, Tšehhis ning Ida-Ukrainas.[5]

2013. aasta septembris andis Keskkonnaamet õiguse šaakali kui võõrliigi küttimiseks. Arvestades šaakali head kohanemisvõimet ja toitumisharjumusi (kõigesööja), võib tema arvukuse suurenemisega kasvada surve maas pesitsevatele lindudele ja pisiimetajatele.[6]

2013. aasta augustis kütiti üks šaakal Ida-Virumaal ja detsembris Häädemeestel. Loomade tabamine Eesti eri paikades viitab šaakali ulatuslikule levikule. Loomade päritolu on siiski siiani teadmata.[6]

Evolutsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hariliku šaakali kolju sarnaneb hundi ja koioti koljule rohkem kui teiste šaakalite kolju.

Erinevalt teistest šaakalitest, kes on Aafrika päritoluga, on harilik šaakal, nagu ka hunt, arvatavasti tekkinud Aasias. Hariliku šaakali otsene esivanem arvatakse olevat Canis kuruksaensis. Teiseks esivanemaks on peetud Canis arnensist, kes hiljem osutus sarnasemaks koiotiga.

Geneetilised uuringud on näidanud, et harilik šaakal on lähemas suguluses hallhundi ja koiotiga kui teiste šaakalitega. Geneetilised tõendid on kooskõlas koljukujuga, mis sarnaneb pigem hundi ja koioti kui teiste šaakalitega.

Mitte üksnes kutsikad, vaid ka täiskasvanud šaakalid saavad kergesti taltsaks. Minevikus on neist põlvnenud mitu primitiivset koeratõugu.[2]

Aeroflot kasutab alates 2002 Sulimovi koeri lõhkeainete otsimiseks. Need on saadud šaakalite ja koerte ristamise tulemusena ja sisaldavad šaakalite verd veerandi ulatuses. Aga kolmandas põlvkonnas ilmneb nende hübriidkoerte väiksem viljakus, samuti suured suhtlusprobleemid ja geneetilised haigused. See on viinud järeldusele, et koerad ja šaakalid ei ole nii lähedalt sugulased kui kunagi arvati.

Šaakal kultuuris[muuda | redigeeri lähteteksti]

India folklooris kujutati teda petisena, aga vanaegiptuse mütoloogias palsameerimisjumala Anubisena.

IUCN on klassifitseerinud šaakalid soodsas seisundis liikide hulka.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Y.V. Jhala, P.D. Moehlman, Canis aureus IUCN (2008)
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 "Loomade elu", 7. kd., lk. 230, joon. 171
  3. Pärnumaal kütiti šaakal, teadus.err.ee, 11. detsember 2013
  4. Hanilast leitud imeloom on tõenäoliselt šaakal (Vaadatud 12.12.2013).
  5. Tiit Maran: arvan, et šaakal ilma inimese abita siia ei saanud (Vaadatud 12.12.2013).
  6. 6,0 6,1 Pärnumaal kütiti šaakal (Vaadatud 12.12.2013).