Isolatsionism

Allikas: Vikipeedia

Isolatsionism on välispoliitika suund, mille eesmärk on hoiduda läbikäimisest teiste maadega ja sekkumisest rahvusvahelistesse küsimustesse. Isolatsionismile on omane minimaalne diplomaatia rahvusvahelises süsteemis, selle eesmärk on taotleda riigi suuremat julgeolekut.

Isolatsionismi tunnused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Martin Griffithsi ja Terry O'Callaghani järgi on edukaks isolatsionismiks vaja nelja põhilist faktorit:

  • Riik ei tohi olla invasiooniohus ning peab olema piisavalt võimas, et mitte vajada kaitse eesmärgil mingit sõjalisse liitu.
  • Riik peab olema majanduslikult iseseisev, omades piisavalt majanduslikke ressursse, kaupu, teenuseid ja rahvastikku, et isolatsioonis vastu pidada.
  • Isolatsionism nõuab tugevat demokraatlikku konsensust või autoritaarset kätt, et kindlustada sisepoliitline stabiilsus.
  • Isolatsionismi mõjutab geopoliitiline paiknemine – mäed, mered ja kõrbed aitavad isolatsionistlikele plaanidele hästi kaasa.

Üks viis vältida ohte on mitte sekkuda teiste afääridesse ja eriti hoiduda sõjalisi kohustusi teiste ees. See vähendab tõenäosust, et suurriigid saaksid seda riiki etturina ära kasutada. Teine võimalus on teha end teiste jaoks mitteatraktiivseks. Varasemates rahvusvaheliste suhete süsteemides aitasid isolatsioonile kaasa geograafiline kaugus ja kindlad füüsilised tunnused. Laiad mered, kõrged mäed ja kaugele ulatuvad kõrbed tegid rünnaku liiga väärtusetuks, et seda ette võtta.

Isolatsionistlikke riike[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Bhutan isoleeris end muust maailmast peaaegu tuhandeks aastaks kuni 1950. aastateni, mil India hakkas Bhutani vastu huvi tundma selle läheduse tõttu Hiinale.
  • Jaapanlased hoidsid isolatsionismi alates 15. sajandist, kui tekkisid esimesed kontaktid hollandlaste ja portugaallastega. 1854. aastal sundis USA Jaapanit avanema äritegevuse- ja misjoni jaoks.
  • USA kasutas isolatsionistlikku poliitikat suhetes Euroopaga 19. sajandil, vältides sõjalistesse liitudesse astumist. Samal ajal täitis USA aga Kariibi mere ja Kesk-Ameerika piirkonnas enda imperialistlikke eesmärke.
  • Birma ja Albaania kehtestasid isolatsionistliku poliitika, saates riigist välja välismaalased, keelates välismaised investeeringuid, lubades vaid kõrgelt kontrollitud ja piiratud välismaise abi vorme, välistades igasugused suhted – kaasa arvatud turism –, vältides igasuguseid sõjalisi kaasakiskumisi ja laiemas plaanis katkestades mitmed väliste kontaktide vormid. See strateegia lubas neil riikidel kaalukat autonoomiat siseriiklikes küsimustes ja viis välisohud miinimumini. Majanduslik aspekt oli peamine, mis selle juures kannatas. Kuigi tegelikult olid mõlemate riikide suurimaks probleemiks mitte välis-, vaid siseküsimused – setsessiooniliikumine Birmas ja rahvaülestõus Albaanias.

Need strateegiad olid edukad, kuna ühelgi juhul neist polnud isolatsionistlik riik teiste riikide jaoks strateegiliselt ega majanduslikult tähtis, kuid samas olid nad välismõjude eemal hoidmiseks piisavalt tugevad. Nende peamine vastane oli mitte väline, vaid sisene.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Griffiths, Martin & O’Callaghan Terry. International Relations: The Key Concepts. New York: Routledge, 2006.
  • Holsti, K.J. International Poltics. A Framework for Analysis. New Jersey: Prentice-Hall, Inc., 1995.
  • Kegley, Charles W. Jr. & Wittkopf, Eugene R. World Politics – Trend and Transformation. New York: St. Martin’s Press, 1997.
  • Meernik, James David. The Political Use of Military Force in US Foreign Policy. England: Ashgate, 2004.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]