Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa maantee
Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa maantee
Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa maantee (põhimaantee nr 2, rahvusvahelise E-tee (Tallinna–Tartu–Luhamaa maantee) tähis E263) on Eesti pikim maantee pikkusega 284,555 km. Esimesed 5,505 km kulgevad Tallinnas ja seega on Transpordiameti alluvuses 279,05 km maanteed. Esimesed 63 kilomeetrit teest on 2+2 I klassi maantee.[1]
2022. aastaks valmib Võõbu-Mäo teelõik ning siis on I klassi maantee pikkus 82 km.[2]
Maantee algab Tallinnas Viru väljakult ja lõpeb ristumisel Riia–Pihkva maanteega.
Eesti põhimaanteede kogupikkusest moodustas see maantee 2011. aastal 17,6% ja sealne liiklus moodustas 25,4% põhimaanteede liikluskoormusest.[3]
Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa maanteele paigutati esimesena Eestis statsionaarsed kiiruskaamerad.[4]
Maantee läbib Harju, Järva, Jõgeva, Tartu, Põlva ja Võru maakonda.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Varasem ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Tallinna ja Tartu vahel kulges sajandeid tagasi looduslik rada, mida mööda kulges ühest linnast teise reisimine mitu päeva. Kartograaf Tõnu Raidi uurimusele tuginedes võib väita, et seda teed kasutati juba enne Jüriöö sündmusi. Kuna 1304. aastal sõlmiti Tartus või Paides Liivimaa ordu ja Riia linna lepitamiseks kogu Liivimaa seisuste vaheline liiduleping, siis pidi Tallinnast ja Tartust Paidesse minev tee juba olemas olema.[5][6]
Kui keskajal eksisteerisid vaid looduslikud rajad, siis tänapäevases tähenduses teed hakkasid tekkima Rootsi ajal. 1638. aastal viidi Eesti alal sisse riiklik postikorraldus: loodi postiteede ja postijaamade võrgustik. 17. sajandil kulges Tartu ja Tallinna vaheline postitee üle Rakvere. Juba Rootsi ajal olid olemas Piibe maantee ja Põltsamaa ja Mäo kaudu Tartust Tallinnasse viiv tee. Tõnu Raidi hinnangul pole nende maanteede kujus võrreldes hilisema ajaga suuri muudatusi toimunud.[5][6]
19. sajand[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Tallinna–Tartu postmaaantee
Pikemalt artiklis Tallinna–Tartu postitraktil ehk postimaaanteel avati reisijateliikluseks Tartu ja Rakvere vaheline teeosa, 1. septembril 1830. aastal. Kuni 1830. aastani oli vaja Tallinna ja Tartu vaheliseks ühenduseks sõita kuni Tallinna–Peterburi traktil asuva Jõhvi postijaamani, 297 versta ja sealt suunduda Peterburi–Narva–Tartu–Riia postimaanteele. Tallinnat ja Tartut ühendavatel maanteedel puudusid algselt postijaamad. Liivimaa rüütelkond asutas Liivimaa kubermangus postijaama Kärde mõisa ja Visusti mõisa Mõisamaa kõrtsi. Eestimaa rüütelkond asutas Eestimaa kubermangus, postijaama Pandivere kõrtsi. Vahemaad olid Tartust Mõisamaale 26 versta, sealt Kärdesse 34 versta. Kärdest oli Pandiveresse 27 versta ja sealt Põdruse postijaamani 28 versta. Tallinna ja Tartu vahemaa vähenes 218 3/4 verstale.
1848. aastal avati Tallinna–Paide trakt postijaamadega Vaidal, Rõõsal ja Annal. 1854. aastal anti Liivimaa maanõunike kolleegiumile teada, et Eestimaal paiknevate vägede juhataja kindraladjutant Friedrich Wilhelm Rembert von Bergi ettepanekul ja Venemaa keiser Nikolai I käsul tuleb asutada postijaamad Tallinna ja Tartu vahelisele teele: Aavikul, Saulal, Palveres, Mustla-Nõmmel, Anna kiriku juures ja Paides. Paidest edasi pikendati postiteed Põltsamaa kaudu Peterburi traktini välja. Nõuti postijaamade avamist Nurmsil, Pajul, Põltsamaal, Aidul, Laiusel ja Peterburi–Tartu–Riia trakti ääres asuvasse Torma mõisa. 1854. aastal käskis kindralkuberner pikendada Tallinn–Tartu trakti Pihkvani välja.
1854. aastal asusid Tallinna–Tartu traktil postijaamad:
- Tallinnast → Aavikule 15 versta,
- Aavikult → Saulale 16 ½ versta,
- Saulalt → Palveresse 16 ½ versta,
- Palverest → Mustlanõmmele 14 ½ versta,
- Mustlanõmmelt → Annasse 16'/ 2 versta,
- Annast → Paidesse 14 versta,
- Paidest → Nurmsile 16 versta,
- Nurmsilt → Pajusse 14 ½ versta,
- Pajust → Põltsamaale 16 versta,
- Põltsamaalt → Aidule 15 ½ versta,
- Aidult → Laiusele 18 versta,
- Laiuselt → Tormamõisa 17 versta,
- Tormamõisast → Torma postijaama 6 ½ versta,
- Torma postijaamast → Tartusse 46 versta.[7]
Tartu–Võru traktil asusid postijaamad Kuuste, Karilatsi, Tilleoru kõrtsides, vahemaadega:
- Tartust → Kuustesse 16 ½ versta,
- Kuustest → Karilatsile 15 versta,
- Karilatsist → Tilleorgu 14 versta,
- Tilleorust → Võrru 20 versta.
Tallinna–Paide–Tartu–Võru trakti eksisteerimise periood oli lühike. 1856. aastal, pärast Krimmi sõja lõppu, öeldi üles nii Eesti- kui ka Liivimaa rüütelkondade poolt kõik postijaamad alates Paidest üle Tartu Võruni välja. Liiklus ja postivedu lõpetati 1. jaanuarist 1857.
1857. aastal kinnitas Venemaa keiser Aleksander II postidepartemangu ettepanekud Eestimaa postitraktide osalisest muutmisest ja uute postijaamade avamisest Tallinna–Tartu postimaanteel:
- Tallinnast → Arule 25 ½ versta,
- Arult → Palveresse 22 ½ versta,
- Palverest → Mustlanõmmele 14 ½ versta,
- Mustlanõmmelt → Annasse 16 ½ versta,
- Annast → Paidesse 14 versta,
- Paidest → Sargveresse 32 ½ versta,
- Sargverest → Koeru 22 versta,
- Koerust → Kärdesse 27 versta.
1859. aastal avati Kuritsa postijaam, 1863. aastal viidi Kärde postijaam Vägevale üle. 1863. aastal asusid trakti postijaamad Tallinna–Paide–Tartu teel Arul, Kiisal, Mustlanõmmel, Anikülas, Koerus, Vägeval, Kuristal ja Mõisamaal. Tartu–Võru teele rajati Maidla ja Võru postijaamad.
Tartu–Võru tee vahemaad:
- Tartust → Maidla postijaama 22 versta,
- Maidlast → Varbusele 23 versta
- Varbusest → Võrru 22 versta.[8]
20. sajand[muuda | muuda lähteteksti]
Ajalooliselt oli Eesti jagatud kaheks erinevaks haldusüksuseks: Eestimaaks ja Liivimaaks. Kuna Tartu asus Liivimaal, mille keskus oli Riia, siis suurt vajadust Tallinna ja Tartu vahet käia ei olnud. Tallinna–Tartu maantee muutus Eesti tähtsaimaks maanteeks alles 20. sajandil ja sedagi järkjärgult.[5]
Kuni 1920. aastate keskpaigani lõppes praegune Tallinna–Tartu maantee trass Põltsamaa juures, kust tee suundus Aidu kaudu Piibe maanteele. Põltsamaalt Kärevereni ei läinud enam peatee, vaid kihelkonnatee. Kärevere juures pöördus tee Vasula suunas, kuni kohtus Piibe maanteega. Põhjus seisnes selles, et kuni 1928. aastani ei olnud Käreveres silda ja üle Emajõe pääses vaid paadiga. 1928. aastal ehitatud esimene Kärevere sild kukkus juba kaks päeva pärast selle vastuvõtmist kokku. Tallinna–Mäo–Põltsamaa maantee oli sellel ajal rohkem tuntud kui osa Tallinna–Riia maanteest. Põltsamaalt läks maantee edasi Viljandi suunas, kust liiguti juba läbi Karksi-Nuia Polli piiripunkti.[5][6]
1930ndatel plaaniti ehitada uus Tallinna–Riia maantee üle Paide ja Põltsamaa, mis oleks sirgjoones ulatunud Tallinnast Põltsamaani. Tee laius pidi tulema 8 meetrit, tee aluseks graniitkivi ja tee pidi kaetama kruusaga. Viljandimaal pidi tee kulgema otse üle Parika raba ja üle kõrgete orgude.[9] Maanteel oleks võinud maksimaalselt sõita 150 kilomeetrit tunnis. Kui Tallinnast Paideni kulgev vana tee oli 101 kilomeetrit pikk, siis uus plaan nägi ette lühendada seda 79 kilomeetrini. Kogu Tallinna ja Tartu vahelise trassi pikkus pidi vähenema 200 kilomeetrilt 176-le. Ehitus algas 1934. aasta detsembris Tallinna juurest ja parimatel päevadel töötas ehitusel ligi 450 inimest. Maantee maksumuseks oli planeeritud 2,4 miljonit krooni, kuid riik selleks piisavaid vahendeid ei eraldanud. Eelarveaastal 1934/1935 eraldati projektile ainult 50 000 krooni. Ehitustöö jätkus siiski vahelduva eduga ja 1940. aastaks oli kuni Assakuni valminud 8 kilomeetrit uut teed.[5]
Kui varem kasutati Tallinna ja Tartu vahel liiklemiseks peamiselt Piibe maanteed, siis 1940. aastate lõpus hakati eelisarendama Mäod ja Põltsamaad läbivat trassi. Praegusest Tallinna–Tartu maanteest sai üleliidulise tähtsusega maantee. Eesti NSV-s olid teised liiduliselt tähtsad maanteed vaid Tallinna–Narva ja Tallinna–Pärnu. Sel ajal oli Tartu maantee kitsas ja käänuline kruusatee, mis tuiskas talviti kinni. 1947. aastal oli tolmuvaba katte all vaid 4,4 kilomeetrit ja sedagi linnade juures.[5]
Mustkatte alla sai kogu trass alles 1960. aastaks. Kuna teekatte alust ei tugevdatud, siis kippus kate lagunema. Olukord paranes mõne aasta pärast kui trassil alustati suuremahuliste rekonstrueerimistöödega. Teele ehitati korralik muldkeha, mille järel kevadine suurvesi liiklust enam ei takistanud. 1960. aastate algul hakati maanteele tegema ka asfaltbetoonkatet.[5]
Suuremahulisemad ehitustööd toimusid maanteel 1970. aastate ja 1980. aastate algul. Aastatel 1986–1990 ehitati Tallinna ja Jüri vahele Tallinna–Tartu maantee esimene neljarealine kahe eraldatud sõidusuunaga lõik. 1990. aastal alustati Jüri–Vaida teelõigu neljarealiseks ehitamist, kuid Eesti taasiseseisvumisele järgnenud majanduslanguse tõttu jäi ehitustöö 1993. aastal seisma. Ehitust saadi jätkata alles 1997. aastal ning 1998. aastaks jõudis neljarealine maantee Vaidani.[5][10]
Maantee nimetust on vahetatud kolm korda esimesena tuli 1930. aastal nimeks 1 siis hiljem 1980. aastal sai maantee tähistuse A202 kuna tegemist ei olnud pea Maanteega NSVL ajal ja hiljem 1995. aastal sai maantee nimeks Põhimaantee Nr. 2
21. sajand[muuda | muuda lähteteksti]
Tallinna–Tartu maantee neljarealiseks ehitamine jätkus 2000. aastate alguses vaevaliselt. 2003. aastaks oli valminud neljarealine maantee Vaidast Aruvallani, kuid ilma eritasandiliste liiklussõlmedeta ja kogujateedeta. Suuremad ehitustööd Vaida–Aruvalla teelõigul algasid 2007. aastal, kui Eesti sai hakata kasutama Euroopa Liidu toetusrahasid. Ehituse käigus viid teelõik vastavusse I klassi nõutele, ehitati välja kogujateed, eritasandilised liiklussõlmed ja kergliiklusteed.[11][12] 2007. aastal avati liiklusele ka Puurmani liiklussõlm.[13] 2010. aastal valmis Kesk-Eesti tähtsaim liiklussõlm, Mäo liiklussõlm. Ehitustööde käigus viidi 6 kilomeetrine Tallinna–Tartu maantee lõik uuele trassile ning teelõik ehitati neljarealise esimese klassi maanteena.[14]
Tallinna–Tartu maantee neljarealiseks ehitamist jätkati 2011. aastal, kui alustati Aruvalla–Kose teelõigu neljarealiseks ehitamist. I klassi standarditele vastav teelõik valmis 2013. aastal. Projekti raames rajati teelõigule ka Eesti esimene ökodukt. Samal aastal avati liiklusele ka Postimaja liiklussõlm Tartu ringteel. Ehitustööde käigus ehitati Tartu–Võru maantee 2 kilomeetrine lõik neljarealiseks. Maantee laiendamist Võru suunas jätkati 2014. aastal ning juba järgmisel aastal avati 3 kilomeetrine neljarealine teelõik Lemmatsi ja Lennujaama teede vahel.[15][16][17]
Esimene 2+1 möödasõidualadega lõik Tallinna–Tartu maanteel avatati liiklusele 2017. aastal Annikvere ja Neanurme vahel. 2018. aastal valmis Valmaotsa–Kärevere 2+1 teelõik ja 2019. aastal avati Pikknurme–Puurmani möödasõidualadega teelõik.[18]
2017. aastal algas Eesti läbi aegade suurim tee-ehitus, kui alustati Tallinna–Tartu maantee Kose–Võõbu lõigu neljarealiseks ehitamist. Ehitatava lõigu pikkus oli 23 kilomeetrit, mis oli jaotatud kaheks eri ehituslepinguga jupiks. Erinevalt varasematest lõikudest ehitati Kose ja Võõbu vaheline maantee täiesti uuele trassile. Välja ehitati eritasandilised liiklussõlmed ja risted ning ökoduktid. Uue lahendusena on maateel kasutatud samatasandilisi loomade teeületuskohti, kus ulukite lähenemise maanteele tuvastavad spetsiaalsed andurid ja edastavad vastava info muutuva teabega liiklusmärkidele, mis langetavad seejärel piirkiirust. 2020. aasta augustis avatud teelõik oli esimene Eesti, kus sai sõita kiirusega 120 km/h.[19][20]
Sillad maanteel[muuda | muuda lähteteksti]
Sildade nimistu pärineb Teeregistri andmebaasist[21]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ https://www.err.ee/1124133/avati-kose-voobu-neljarajaline-teeloik
- ↑ https://www.mnt.ee/et/ehitus/voobu-mao-teeloigu-ehitus
- ↑ Autopargi läbisõit Eestis 2011. aastal, vahearuanne, TTÜ Teedeinstituut 2012
- ↑ Maanteeamet paneb täna Tallinna-Tartu maanteele üles esimese kiiruskaamera Postimees, 7. juuli 2009
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 5,7 Mairo Rääsk. "Aastasajad vormisid looduslikust rajast tiheda liiklusega Tallinna—Tartu maantee". Sakala, 20. november 2010. Vaadatud 09.04.2021.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 Rainer Kerge. "Kuidas Tallinnast Tartusse pääseb ehk kui vana on ühendus kahe linna vahel". Õhtuleht, 16. veebruar 2008. Vaadatud 09.04.2021.
- ↑ Eerik Selli, POSTIJAAMADE VÕRGU KUJUNEMINE JA ARENG EESTIS XVIII JA XIX SAJANDIL. EESTI NSV AJALOO KÜSIMUSI VIII. TARTU RIIKLIKU ÜLIKOOLI TOIMETISED TARTU 1974, lk 80
- ↑ Eerik Selli, POSTIJAAMADE VÕRGU KUJUNEMINE JA ARENG EESTIS XVIII JA XIX SAJANDIL. EESTI NSV AJALOO KÜSIMUSI VIII. TARTU RIIKLIKU ÜLIKOOLI TOIMETISED TARTU 1974, lk 81–82
- ↑ Sakala, 28.09.1934
- ↑ Urmas Paet. "Tallinna-Tartu maantee sai jupivõrra siledamaks". Postimees, 4. august 1998. Vaadatud 09.04.2021.
- ↑ Villu Päärt. "TallinnaTartu maantee valmib Maailmapanga toel". Postimees, 10. jaanuar 2001. Vaadatud 09.04.2021.
- ↑ Agnes Kuus. "Tallinna–Tartu maantee värskeim lõik sai kohalikelt kiita". Postimees, 16. september 2008. Vaadatud 09.04.2021.
- ↑ Taimi Käos. "Maanteeamet tutvustas plaane". Lõuna-Eesti Postimees, 8. detsember 2007. Vaadatud 09.04.2021.
- ↑ "Mäos avatakse pool miljardit krooni maksev liiklussõlm". delfi.ee, 29. september 2010. Vaadatud 10.04.2021.
- ↑ "Täna avatakse Tartu maantee Aruvalla-Kose teelõik". ärileht.delfi.ee, 18. november 2013. Vaadatud 09.04.2021.
- ↑ Oliver Kahu. "Tartus avatakse homme Postimaja liiklussõlm". ERR, 21. november 2013. Vaadatud 09.04.2021.
- ↑ Kertu Kula. "Tartu läänepoolsel ümbersõidul algavad varsti teetööd". Tartu Postimees, 23. juuli 2014. Vaadatud 09.04.2021.
- ↑ Mirjam Mäekivi. "Tallinna-Tartu maantee esimene 2+1 möödasõiduala avatakse liiklusele". ERR, 09. november 2017. Vaadatud 04.04.2017.
- ↑ Grete Põlluste. "GRAAFIK ja VIDEO | Kauaoodatud edusamm: homme avatakse neljarealine Kose-Võõbu lõik Tallinna-Tartu maanteel". ärileht.delfi.ee, 13. august 2020. Vaadatud 09.04.2021.
- ↑ Ain Alvela. "Moodsaim lõik Tallinna-Tartu maanteest kulgeb üle raba". ehitusest.ee, märts 2020. Vaadatud 09.04.2021.
- ↑ "Teeregister".
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa maantee – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis