Rannakaitsepatarei nr 314

I (põhjapoolse) suurtükipositsiooni varemed

II (lõunapoolse) suurtükipositsiooni varemed

Suurtüki andmed
Kaliiber	180 mm
Laskekaugus	36 km
Raua pikkus	10 345 mm
Lukumehhanismi kaal	414 kg
Toru kaal koos lukustusega	17 330 kg
Kogu torni kaal	375 tonni
Meeskond	55 inimest
Lahingukomplekt	408 mürsku ja 819 poollaengut
Laskekiirus	4...5 lasku minutis
Vertikaalne laskesektor	0...50 kraadi
Horisontaalne laskesektor	360 kraadi

Rannakaitsepatarei nr 314 oli Osmussaarel suurtükitornides paiknenud kahe 180-mm paarissuurtükiga rannakaitsepatarei.

Punalipulise Balti laevastiku Tallinna mereväebaasi Läänemere rannikukaitsesüsteemi 205. suurtükidivisjoni^[1] rannakaitsepatarei nr 314 koosnes:

komandopunkt, Bieni küla juures,
tulejuhtimiskeskusest, (59° 17′ 48″ N, 23° 22′ 39″ E) lõunapoolse suurtükitorni juures ja kahest kahesuurtükilisest suurtükikompleksist MB-2-180^[2] saare põhjaosas:
lõunapoolne suurtükitorn, (59° 17′ 48″ N, 23° 22′ 39″ E)
põhjapoolne suurtükitorn, (59° 18′ 1″ N, 23° 22′ 37″ E)
vaatetornid saare põhjaosas, (59° 17′ 33″ N, 23° 23′ 42″ E)
majandushooned saarel, (59° 17′ 10″ N, 23° 24′ 26″ E).

Osmussaarel olid ka 130-mm suurtükipatarei nr 90 III-130 positsioonid ning 76-mm õhutõrjepatarei nr 509.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

1954. aastal Ameerika Ühendriikide sõjaväe koostatud Hanko ja Osmussaare vahelise mereala kaart

24. septembril 1939 esitas NSV Liidu valitsus Eestile nõudmise sõjaväebaaside rajamiseks Eesti territooriumil. 28. septembril 1939 sõlmiti NSV Liidu ja Eesti vahel vastastikuse abistamise pakt, mille alusel loodi Eestis nõukogude sõjaväebaasid 25 000 nõukogude sõjaväelasele.

1940. aasta veebruaris esitas NSV Liit maavägede paigutamiseks vajaminevate kapitaalsete püsiehitiste programmi projekti ja veebruaris-märtsis nõuti täiendavaid baasialasid Osmussaarele, Saare- ja Hiiumaale. 1940. aasta veebruaris-märtsis nõustus Eesti Valitsus 10 000 ehitustöölise toomisega baasidesse, kellele lisaks palgati Eestist veel 10 000 töölist. NSV Liit soovis Eestisse tuua "8–9 pataljoni inseneriväeosi või niinimetatud sõjaväestatud töölisi – 1200 meest igas pataljonis, 5000 meretehniliste tööde spetsialisti ja 1200 meest insener-tehnilist personali". 1940. aasta 15. mail sõlmiti Moskvas täiendav leping, mille alusel anti NSV Liidu vägedele üle Paldiski linn, 3 saart (Osmussaar jt) ning 100 muud objekti. Patarei ehitust alustati pärast kohalike eestirootslastest elanike evakueerimist saarelt 12. juunil 1940 46. ehituspataljoni poolt.

Pikemalt artiklites Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941) ja Balti laevastiku Läänemere rajooni rannakaitse

Sarnaseid rannakaitsepatareisid on veel ehitatud Saaremaale, Sõrve säärele (rannakaitsepatarei nr 315, Hiiumaale, Kukerabasse (rannakaitsepatarei nr 316). Saaremaal Ninasel (rannakaitsepatarei nr 317) olid samuti 180 mm suurtükid, aga paigutatud olid nad üksikult kilpide taha (MO-1-180). 205. suurtükidivisjoni rannakaitsepatarei nr 314 asus Soome lahe lõunaosas, põhjaosas aga Hanko juures Russarö saarel (59° 46′ 17″ N, 22° 56′ 30″ E) asus NSV Liidu- Soome Talvesõja lõpetanud Moskva rahulepingu tulemusel saadud Hanko mereväebaasi (ВМБ Ханко) juures 130 mm rannapatarei nr 179^[3].

Suurtükitornid õhiti Nõukogude vägede taganemisel Saksa vägede eest 1941. aasta detsembris. Ehituse ajal satuti maa-alusele allikale ning lõunapoolne on pärast pumpade väljalülitamist üle ujutatud.

Pärast Nõukogude vägede lahkumist Osmussaarelt 1993. aastal on asutud saart demineerima. Seniseks on rannakaitsepatareist maapinnale tõstetud ning kahjutuks tehtud ligi 250 mürsku.

Muinsuskaitseamet uurib rannapatarei tulejuhtimistornide ja soomustornide kaitse alla võtmise võimalusi.^[4]