Kumari kanal

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Kumari kanali asukoha kaart

Kumari kanal on Esimese maailmasõja ajal loodud põhja–lõunasuunaline kanal läbi Väinamere madalate osade. See oli lühikest aega alternatiivseks faarvaatriks madalamale peamisele Muhu väina laevateele. Kanalit on kasutatud valdavalt sõjalisel otstarbel.

Kanal loodi seoses vajadusega lühendada suurte laevade (eelkõige suure süvisega sõjalaevade) mereteed Liivi lahest Soome lahte ja seoses Rohuküla sõjasadamaga.

Kumari kanalit on varem kutsutud Kumaru kanaliks.[1] Harvem kasutatakse nimetusi Muhu väina kanal[2] (vene Монзундский канал[3]) ja Slava kanal[4].

Väikelaevade veetee, mis suures osas kattub Kumari kanaliga, on Kumari laevatee.

Asukoha kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Kumari kanal algab Vormsi ja Hiiumaa vahelt, täpsemalt Harilaiust 3,5 kilomeetrit lõunakagus. Seal on meri 8 meetrit sügav. Kanal läheb Kumari laiu ja mandri vahelt läbi ning lõpeb Muhu kirderanniku juures Papilaiust 2 kilomeetrit läänes, kus meri on 9 meetrit sügav.[5] Kanali pikkus on 35 kilomeetrit.

Põhjaosas on meri kanali kõrval keskmiselt 8 meetri sügavune, lõunaosas 5–6 meetrit sügav.[3]

Mõnikord vaadeldakse Kumari laiu juures olevat 15 kilomeetri pikkust[1] kanali lõunapoolset osa eraldi, sest seda oli tarvis märkimisväärselt rohkem süvendada.

Kumari madal asub Kumari laiust umbes 5 kilomeetrit lääneloodes[5], suhteliselt kaugel Kumari kanalist.

Kumari lee (Kumari riff) ulatub Kumari laius umbes 12 kilomeetrit lõunasse[5] ning kulgeb kanali lõunaosaga paralleelselt, eraldades kanali teisest põhja–lõunasuunalisest faarvaatrist, mis läheb Sipelgarahust lääne poolt.

Kanali osad[muuda | muuda lähteteksti]

Kanali faarvaater moodustub sirglõikudest. 1927. aasta raamatus "Eesti loots" ei ole kanali marsruuti kirjeldatud. Siiski võib teiste laevateede osade kirjeldustest ("Läbisõit Muhuväinast sel puhul, kui meremärke kohal ei ole", "Läbisõit O poolt Kumaru- ja Kesselaidu") järeldada, et esimese nelja lõigu kursid ja sihid olid ligikaudu järgmised.[5]

  1. Kurss 149° alates Hari päevamärgi ja tuuleveski sihist
  2. Kurss 160° pärast Eerikulaiust möödumist
  3. Puise nina ja Saastna mõisa hoonete siht
  4. Papilaiu põhjaosa (endine päevamärk/paak) ja Kesselaiu metsa idaots

2007. aasta "Eesti lootsiraamatus" kirjeldatakse Kumari laevatee esimest nelja lõiku järgmiselt.[6]

  1. Punktist 58°56,40'N 23°06,98'E kurss 120°, vähim sügavus 7,5 m
  2. Punktist 58°54,90'N 23°12,00'E kurss 160°, vähim sügavus 6,7 m
  3. Punktist 58°50,08'N 23°15,36'E kurss 128°, vähim sügavus 4,9 m
  4. Punktist 58°47,33'N 23°22,22'E punktini 58°42,58'N 23°24,12'E, kurss 168°, vähim sügavus 3,1 m

Lõikude pikkused on vastavalt 2,99, 5,12, 4,49 ja 4,85 meremiili.[6]

Viimase (viienda) osa moodustab umbes 2 meremiili pikkune lõik kursiga 215° Uiema ülemise ja alumise päevamärgi liitsihi poole (Kumari laevatee Uiema lõik[7]). Tänapäeval vaadeldakse seda lõiku ka erinevaid laevateid ühendava teise faarvaatri osana.[6]

Kumari laevatee viimase lõiguna kirjeldatakse seevastu punktist 58°42,58'N 23°24,12'E kursi võtmist 100° ja liikumist 1,32 meremiili kuni Kesselaiu ida laevatee alguseni.[6]

Eeltööd[muuda | muuda lähteteksti]

Muhu väina saared ja rannik kaardistati põhjalikult triangulatsiooni meetodil aastatel 18491851. Kumari laiust läände ja itta jäänud faarvaatrid ja magnetilised hälbed mõõdistati 18861887.[1]

1888. aasta suvel hakati tegema puurimistöid. Uuriti kolme faarvaatrit, kuid mitte kuskilt ei leitud kõva merepõhja. Levis arvamus, et kindlustamata nõlvadega kanali osadesse kuhjub kiiresti meremuda.[8]

Süvendustööd[muuda | muuda lähteteksti]

Kanal loodi aastatel 19151916[1]. Süvendustöödel osales tuntud eesti hüdrograaf Johan Mey.

Pärast süvendustöid oli kanal 35,0 kilomeetrit pikk, 60 meetrit lai ja 8 meetrit sügav[1][9] (leidub ka andmeid, et sügavus oli minimaalselt 8,1 meetrit[2]). Hilisematel andmetel oli kanal 19 meremiili pikk, 53 meetrit lai ja 7,5 meetrit sügav[5]. Ainult Kumari laiu ja Puise poolsaare vahelt on kanal kitsam, sealne paeseljak kaevati läbi 43 meetri laiuselt[9].

Kumari kanali loomine koos teiste samaaegsete Väinamere süvendustöödega (Rukki, Soela, Kuivarahu, Voosi kanalite loomine) oli üks suuremaid süvendustöid Venemaa Keisririigis.[1]

Arvestades Venemaa Keisririigi sõjalisi huvisid, võib öelda, et töödega Väinamere arhipelaagis jäädi hiljaks.[8]

Mõned aastad pärast kanali loomist hakkasidki kanalisse setted kuhjuma, mistõttu kirjutas Johan Mey, et kanalit tuleb korrashoidmiseks aeg-ajalt uuesti süvendada.[1]

Esimene maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Uppunud Slava, mille tekk ulatus veepinnale

Esimese maailmasõja ajal uppus või uputati kanalisse mitu laeva.

17. oktoobril 1917[2] lasti Papilaiu juures (kanali lõunaotsa lähedal) põhja lahingulaev Slava.[5] Slava meeskond evakueeriti miinilaevadele, mis sõitsid karavanis Kumari kanalisse. Karavanis olid veel 3 suurtükipaati, ristlejad Admiral Makarov, Bajan, Diana, Graždanin (enne Veebruarirevolutsiooni Tsesarevitš) ja miiniveeskaja Amur, mis mineeris kanali faarvaatri.[10]

Slava vrakk ulatus esialgu üle veepinna, kuid 1933–1937 lammutati enamik laevast ja väidetavalt jäi alles vaid kiil.[2]

Valgerahu juures lasti põhja kaks laeva, Arteltšik (mõõtmislaev; uppus 18. oktoobril 1917[11]) ja Zimmermann.[5] Need laevad on tänini Valgerahust 1 meremiil idakirdes vee all[viide?].

Teine maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Kirov aastal 1941

Teise maailmasõja alguses kasutas kanalit Nõukogude Liit Natsi-Saksamaa eest taandumiseks.

Hüdrograafialaevad Lood ja Val tegid traalimise abil kindlaks, et süvendada on tarvis ainult 200 meetri pikkust ala, et saavutada minimaalne sügavus 7 meetrit. Süvendustööd tehti 29. juuni õhtuks 1941.[12]

Ööl vastu 30. juunit transporditi 191 meetri pikkune ristleja Kirov Liivi lahest Tallinnasse. Kirov pukseeriti läbi Kumari kanali kahe abilaevaga. Teekonna jooksul sõitis ristleja viis korda madalikule, kuid saadi jälle liikuma. Kanali läbimine võttis aega 13 tundi.[12] Tegemist on ilmselt pikima laevaga, mis on Muhu väina kunagi läbinud[viide?].

Kanalit kasutati 1941 veel mitme teise laeva poolt, sealhulgas Vtoraja Pjatiletka, Imanta, Skautsi ja Skrunda pidid süvise vähendamiseks kaupa ümber laadima.[12]

Pärast Teist maailmasõda süvendati kanal uuesti kasutuskõlblikuks, kuid sõjasaladusena seda merekaartidele ei märgitud.[13]

Kaardid[muuda | muuda lähteteksti]

15 kilomeetri pikkune kanali lõunaosa, mida tuli märkimisväärselt rohkem süvendada

Esimesed eestikeelsed merekaardid Väinamere (ja Kumari kanali) kohta anti välja 1921. Üldse oli tegemist 4., 5. ja 8. eestikeelse merekaardiga (kaart nr 4 "Hari–Kumaru" ja nr 5 "Kumaru–Kessu", mõõtkava kummalgi 1:33600; kaart nr 8 "Muhu väin, üldkaart", mõõtkava 1:131566).[1]

Kanali faarvaater on märgitud ka Eesti taasiseseisvumise järel välja antud Veeteede Ameti merekaartidele ning 2007. aasta lootsiraamatus on kasutusel mõiste "Kumari laevatee".

2009. aasta kaardile ei ole märgitud kanali kulgemist läbi Matsalu rahvuspargi veeala.

Tänapäev[muuda | muuda lähteteksti]

Põhjapoolne osa Hari kurgust kagusse on kasutatav peaaegu kuni Kumari laiu pikkuskraadini, sest selles piirkonnas on meri ka kanali kõrval suhteliselt sügav[3]. Kumari kanali lõunapoolset osa saavad tänapäeval kasutada ainult väikelaevad, sest kanal on ummistunud ja liiklemist segavad laevavrakid[4].

Laevatee ei ole meremärkidega tähistatud.

Hari kurguSuure väina laevatee (peamine Muhu väina laevatee) kuni umbes 5-meetrise süvisega laevadele kulgeb Kumari laiust ja Sipelgarahust läänes. See on lühem, kuid umbes 3 meetrit madalam kui Kumari kanal pärast esialgseid süvendustöid.

Kanaliga ristub Rohuküla–Heltermaa laevatee.

Kanali lõunaosa jääb Matsalu rahvuspargi territooriumile.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Johan Mey. Lühike ajaloolik ülevaade hüdrograafilisest meremõõtmisest Eestis ja mis sel alal Eesti Iseseisvuse ajal tehtud. – Topo-hüdrograafia aastaraamat / Kaitsevägede Staabi topo-hüdrograafia osakond, Tallinn 1924, lk 11, 12, 16, 17, 19, 36
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Meinhard Saarkoppel. 90 aastat Slava hukust. Muhulane, august 2008
  3. 3,0 3,1 3,2 Maa-ameti ajaloolised kaardid. NL topokaart 1945–1952 (1:50 000, vanem)
  4. 4,0 4,1 Väinamere laevateed. (1996). – Mereleksikon. 1. kd Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 491
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 Johan Mey. Eesti loots: meresõidu ja lootsiasjanduse käsiraamat: hüdrograafiline kirjeldus Eesti rannikust ja merest, Tallinn 1927, lk 160–165
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 Eesti lootsiraamat. Veeteede Amet, 2007, lk 161
  7. Eesti lootsiraamat. Veeteede Amet, 2007, lk 142
  8. 8,0 8,1 Anto Juske. Lääne-Eesti saarestik 20. sajandi alguse sõjateatris, Tallinn 1997, lk 2, 6
  9. 9,0 9,1 Johan Mey. Eesti rannik ja meri. – Eesti loodus. Äratrükk koguteosest "Eesti", Tartu 1925, lk 20, 25
  10. Virtsu ajalugu. I maailmasõda. Vene soomuslaev Tsesarevitš (Graždanin). Virtsu.ee
  11. Läänemere laevahukud 1914–1917 (soome keeles)
  12. 12,0 12,1 12,2 Virtsu ajalugu. II maailmasõda. 1941. Virtsu.ee
  13. Virtsu ajalugu. I maailmasõda. Virtsu.ee