Tartu ajalugu

Allikas: Vikipeedia

Tartu ajalugu on ülevaade Lõuna-Eesti ja Põhja-Liivimaa suurima linna Tartu ajaloost.

Muinasaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Kiviaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Vanimad inimasustuse jäljed Tartus pärinevad umbes aastast 8000 eKr. Sellest ajast on leitud Kunda kultuuri Uus-Ihaste asulakoht.[1]

Rauaaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Linnuse ja asula tekkimine[muuda | muuda lähteteksti]

Tartu asub kohas, kus koolmekohad võimaldasid hõlpsasti ületada omaaegset olulist veeteed Emajõge. Koht oli sobiv nii majanduslikus kui ka sõjanduslikus mõttes: Emajõgi oli piirkonna olulisim transpordimagistraal, mille kaudu sai liikuda nii Pihkvasse kui Võrtsjärvele (võib-olla isegi Viljandi ja Pärnu jõe kaudu Läänemerele), koolmekohta ületas Põhja-Eestist Pihkvasse suunduv kaubatee ning jõekäärus asuv looduslik küngas (Toomemägi) oli sobiv kaitseehitise rajamiseks.[2][3]

Eelviikingiajal paiknes Toomemäel arvatavasti mäepealne asula.[4] Umbes 700. aasta paiku rajati hilisema Tartu Tähetorni kohale muinaslinnus ja selle kõrvale asula. Asustuse algperioodist pärinevaid leide on avastatud vähe, mis osutab linnuse suhtelisele marginaalsusele. Rohkem leide on 10. sajandist, mil Tartu tähtsus ilmselt kasvas.[5][6]

Jurjevi periood (u 1030–1061)[muuda | muuda lähteteksti]

Vana-Vene letopisside järgi võitis Kiievi suurvürst Jaroslav Tark 1030. aasta paiku tšuude ja rajas vana linnuse kohale uue, mis nimetati Jaroslavi kaitsepühaku Püha Georgi järgi Jurjeviks (Gjurgev, Гюргев). Kuna letopissid linnuse piiramist ei maini ja Tartu-sarnaste viikingiaegsete keskuste tolleaegne mahajätmine oli tavaline, on võimalik, et linnus polnud sel hetkel enam kasutusel. Harrastusajaloolane Enn Haabsaar on arvanud, et tegelikult ei ole kroonikates mainitud Jurjev mitte Tartu, vaid Kiievist 80 km kaugusel asuv ja tänapäeval Bila Tserkva nime kandev linn.[7] Akadeemiline ajalookirjutus on selle seisukoha väheveenvaks arvanud, sest sündmuste üldine loogika ja Tartu toonane arheoloogiline leiumaterjal, mis eristub selgelt varasemast perioodist ja sisaldab rohkelt Vana-Vene-päraseid leide, viitavad üpris kindlalt Tartule kui Jaroslav Targa rajatud Jurjevile.[8][9]

Tartu liideti Kiievi suurvürstiriigiga arvatavasti Jaroslavi isikliku valdusena. Pihkvapärase kederkeraamika järgi võib oletada Tartu tihedat seotust Pihkvaga ja vähemalt osa selle elanike pärinemist Pihkvast. Kiievi võimu all kasvasid Tartu linnust ümbritsevad asulad oma aja kohta suhteliselt suureks, jäädes näiteks vaid veidi alla Pihkvale, ja ka linnuse muinasaegsest kultuurikihist enamus pärineb just Jurjevi-perioodist. Mõnede luuleidude põhjal on arvatud, et otse linnamäe jalamil paiknenud asula kaguserva oli rajatud kristlik kalmistu, mis hiljem hävines.[9] Pärimuse järgi ehitati Jurjevisse kaks kirikut.[viide?]

1061–1224[muuda | muuda lähteteksti]

1061. aastal ründasid Tartut sossolid ja põletasid linnuse maha.[10] Arheoloogilisest materjalist nähtub, et linnus ise ehitati küll uuesti üles, kuid Kiievi võimuaeg oli sellega lõppenud. Samuti polnud selle kõrval kuni 13. saj alguseni enam asulat.[5] Vene letopissid mainivad Tartu linnust taas seoses selle vallutamisega Novgorodi vürsti Vsevolod Mstislavitši poolt 1134. aasta 9. veebruaril ning põletamisega vürst Jaroslav Vladimirovitši poolt 1191./1192. aasta talvel. Tegu oli ilmselt saagiretkedega, millega püsivamat ülemvõimu ei taotletud.[11][12]

Järgmisena nimetatakse Tartu linnust Henriku Liivimaa kroonikas, mis kirjeldab seda ühe Ugandi peamise keskusena Otepää kõrval ja 1212. aastal mahajäetuna. Lisaks mainib kroonika, et latgalid olid juba millalgi varem linnuse maha põletanud.[13] Kroonikas kasutatud nimekujud Tharbete, Tharbata ja Darbete (eestindatult Tarbatu) on ilmselt seotud toona Eestis elutsenud ürgveise tarvaga.[viide?] Sel ajal oli Tartu arvatavasti Ugandi põhjaosas paiknenud muinaskihelkonna keskus.[14]

1215. aastal tunnistasid ugalased nende vastu suunatud sõjakäikude mõjul Riia piiskopi ülemvõimu.[15] ja arvatavasti 1220. aastal asusid Tartu linnusesse koos kohalikega elama ja seda kindlustama Mõõgavendade ordu liikmed.[16] 1223. aastal ühinesid kohalikud ugalased Viljandi sakalaste ärgitusel mõõgavendade vastase ülestõusuga, tappes või vangistades orduvennad.[17] Seejärel anti end Vene vürstide võimu alla, kes algul saatsid linnuse tugevdamiseks abivägesid, 1223. aasta lõpul läkitati aga Novgorodist sinna vürst Vjatško koos 200-mehelise kaaskonnaga, kes võtsid Tartu oma otsese valitsemise alla.[18][19] 1224. aasta alguses piirasid orduväed viis päeva edu saavutamata linnust. Augustis toimus uus piiramine ja seekord linnus vallutati ning kõik seda kaitsnud mehed tapeti, peale ühe venelase, kes saadeti Novgorodi toimunust sõna viima.[20] Tartust sai Tartu piiskopkonna keskus[21] ja Toomemäele rajati piiskopilinnus, mille esmamaining pärineb 1234. aastast.

Keskaeg ja Liivi sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Tartu piiskopiloss (repro Jaak Juske raamatust "Lood unustatud Tartust").

13. sajandi keskel märgiti Tartut esmakordselt ürikutes linnana, linnaks sai ta hiljemalt 1262. aastal, kuid tõenäoliselt tunduvalt varem. 13. sajandi lõpul sai Tartust Hansa Liidu liige; oletatavasti pärast Riiat ja enne teisi Eesti linnu (sh Tallinna). Tartust kujunes tolle aja kohta tüüpiline ja edukas saksa kaubalinn. Linna jõukusest annavad tunnistust muuhulgas ka arheoloogilised leiud. 13./14. sajandi vahetusest on Tartust leitud näiteks väga haruldasi, Süürias või Veneetsias valmistatud peekrite kilde. Tartu oli Riia ja Tallinna järel suuruselt kolmas linn Vana-Liivimaal.

Taastatud Jaani kirik 1794. aastal

Tartu Jaani kirikut (Der S. Johannis Kirche zu Dorpat) puudutav ürikuline teave on napp. Ürikutest on teada, et 1323. aastal määras paavst Johannes XXII Tartu Jaani kiriku plebaaniks Tartu toomkiriku kanooniku. Arheoloogilised andmed on kiriku algajaloo osas kõnekamad ning nendest võib järeldada, et ilmselt on kirik rajatud varem hoonestatud alale. Radiosüsiniku meetodil dateerimise kohaselt pärinevad leitud puitdetailid 12. sajandi teisest poolest või 13. sajandi algusest. Samas viitavad hilisemad kalibreeritud dateeringud asjaolule, et leitud jäänused pärinevad pigem saksa vallutusele järgnenud perioodist, s.t puitkirik on rajatud pärast 1224. aastat.

Tartu piiskopilinnus püstitati 13. sajandi keskel, pärast Tartu muinaslinnuse vallutamist ristisõdijate poolt 1224. aastal, millega lõppes Mandri-Eestis muistne vabadusvõitlus. Tõenäoliselt alustati ehitustöid juba 1224–25, ehitis valmis 1230. aastaiks[22]. Tartu piiskopilinnus, nagu enamik keskaegseid Euroopa linnuseid, koosnes kahest osast: piiskopi residentsina rajatud pealinnusest ning sõjaväge ja teenijaid majutavast eeslinnusest. Pealinnus asetses Toomemäe idaservas eestlaste muinaslinnuse koha peal, selle idatornis elas tõenäoliselt piiskop ise. Ülejäänud Toomemäest, kus olid toomkirik ja toomhärrade majad, eraldas seda mägedevahelises looduslikus vagumuses, sillaga vallikraav.

Tartu toomkiriku ehitamist alustati tõenäoliselt 13. sajandi kolmandal veerandil, selle täiendamist jätkati aga kuni 16. sajandi alguseni. Toomkirik oli Tartu piiskopkonna peakirik ja piiskopi kirik – Toomemäe teises servas seisis ka piiskopi residents, Tartu piiskopilinnus. 16. sajandil oli toomkirik Ida-Euroopa suurim kirikuhoone ja tellisehitis.

Tartu keskajal[muuda | muuda lähteteksti]

Tartu Toomkiriku varemed 2012

Linnuse ümber kujunenud linna nimeks sai Tartu või saksapäraselt Dorpat. Linnast sai juba 1224. aastal Tartu piiskopkonna (kuni 1233. aastani ametlikult Lihula piiskopkonna) keskus. Järgnevatel aastakümnetel toimus Tartus kiire ehitustöö. Senise puitlinnuse asemele rajati piiskopi kivilinnus; Toomemäe teisele küljele ehitati Peeter-Pauli kirik ehk toomkirik. Seejärel hakati välja ehitama all-linna: rajati Püha Maarja kirik (praeguse ülikooli peahoone kohal), Jaani kirik, Püha Jakobi kirik ning Püha Maarja-Magdaleena kirik koos dominiiklaste kloostriga (praeguse Tartu Uspenski kiriku kohal). Samuti valmis ka Püha Vaimu hospidal koos samanimelise kirikuga.

Tartu piiskopkond ja selle olulised keskused. Valgega on tähistatud Liivimaa ordu ja halliga Pihkva vürstiriigi valdused.
Next.svg Pikemalt artiklis Tartu linnamüür., Tartu piiskopilinnus, Tartu toomkirik, Tartu Jaani kirik, Püha Maarja kirik

Tartu all-linna ja jõe vahele rajati linnamüür koos tornidega; ümber Toomemäe vallikraav, mis oli ühenduses Emajõega. Suuremad ehitustööd lõppesid 14. sajandi alguseks. Tartu keskaegsetest linnakindlustustest on vähe teada, vanim säilinud linnaplaan on pärit alles 1638. aastast. Tartu linnamüüri kogupikkus oli kaks kilomeetrit. Võimsa maakividest ja tellistest, vähemalt üheksa meetri kõrguse ringmüüri paksus ulatus aga kuni kahe meetrini. Linnamüüri tornide ja väravate arvu kohta on allikates erinevaid andmeid, valdavalt pakutakse tornide arvuks 27, neist kuni üheksa olid väravaga. Karjavärava kõrval olid suuremad veel Vene värav, Jakobi värav, Toomevärav ja Riia värav. Koos Toomega oli keskaegse Tartu pindalaks üle 27 hektari. Linna tähtsamad väravad olid vastu jõge asunud Saksa värav ja Vene värav ning vastu Tähtveret jääv Jakobi värav. Toomemäele jäid Toomkirik ja Tähetorni kohal asunud Tartu piiskopiloss. Keskaegsetes linnades reeglitepärane kaitsemüür, mis eraldas maa- ehk lossihärra ja all-linna valdusi, Tartus puudus. Keskaegsed Tartu linnakindlustused ja ka hiljem Rootsi ajal ehitatud Tartu kindluse jäljed hävitati Põhjasõjas 1708. aastal, Moskva tsaar Peeter I korraldusel.

Tartu vaade aastal 1553 (ehtsus vaieldav)

Kindlustustööd olid vajalikud eelkõige Vene vägede tõrjumiseks: Tartut ja selle ümbrust ründasid ja rüüstasid Vene väed 1234. ja 1262. aastal. Esimesel korral vallutasid nad Tartu asula, kuid mitte piiskopilinnuse, teiseks korraks olid Tartu kivimüürid aga juba valmis ja venelased ei suutnud linna vallutada.

15. sajandi alguses oli Tartus üheksa kirikut, rohkesti aedu ning linna ilu kiitsid oma reisikirjades paljud rännumehed. Tartus elas keskaja lõpul kuni 6000 inimest. 15. sajandi lõpuveerandil püstitati Peeter-Pauli kiriku lääneküljele 67 meetri kõrgused tornid, kõrgemad kui kuskil mujal tolleaegses Ida-Euroopas.

Tartu piiskopkonna suhted Pihkva ja Novgorodiga olid läbi sajandite kahetised: üheltpoolt sõltus piiskopkonna ja linna heaolu suures osas kaubandusest venelastega, samas oli pidevalt piirkonflikte ja sõdugi. Kuni 15. sajandi lõpuni olid suhted tavaliselt siiski normaalsed, Tartus asus kaks õigeusu kirikut ja ka "Vene ots" ehk kaubahoov. Seoses Moskva Suurvürstiriigi esilekerkimise ja Novgorodi ning Pihkva minekuga selle võimu alla halvenesid Tartu ja kogu Vana-Liivimaa suhted idanaabritega aga tunduvalt.

1480/1481. aasta talvel käisid Moskva väed Liivimaa-Pihkva sõja raames Liivimaad, sealhulgas ka Tartu ümbruskonda rüüstamas. 1494. aastal suleti Hansa kaubakontor Novgorodis. Vastuseks sellele lõhuti Tartus novgorodlaste kirik. 1501. aastal, enne Liivimaa-Moskva sõja algust, vangistati Tartus mitukümmend Vene kaupmeest, süüdistades neid Toomkiriku aarete röövimises. Sama aasta lõpus toimus venelaste uus rüüsteretk, mille käigus Tartu ümbrus taas rängalt kannatada sai. 1502. aastal järgnes sellele aga liivimaalaste edukas vasturünnak, misjärel sõlmiti Moskva ja Pihkvaga rahu, mida pikendati korduvalt kuni 1554. aastani.

Liivimaa sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Vene tsaaririigi poolt vallutatud ja okupeeritud alad aastatel 1570–1577
Next.svg Pikemalt artiklis Tartu maks., Vene-Liivi sõda, Liivimaa sõda, Tartumaa#Liivimaa sõda

Liivimaa ordumeister ja Tartu piiskop koondasid väed 1558. aasta mais Kirumpääle, ajaloolise Tartu–Pihkva kauba- ja sõjatee äärde, kus viimane ületas Võhandu jõe kui olulisima loodusliku veetõkke.

1558. aasta jaanuaris algas Moskva suurvürstiriigi vägede rüüsteretkega peamiselt üks osa Narva ja teine osa Pihkva suunalt, Tartu piiskopkonda Vene-Liivimaa sõda. 1558. aasta suvel järgnes maa sihipärane vallutamine, mil Pihkva suunast tungisid Vene väed Pihkva vojevoodi Pjotr Šuiski juhtimisel Tartu piiskopkonda ja venelaste kätte langes nii Vastseliina piiskopilinnus ja Tartu. Pjotr Šuiski oli pärast Tartu piiskopkonna vallutamist[23] ka sealne asevalitseja (namestnik).[24]. Moskva suurvürsti Ivan IV väed vallutasid pärast piiskopkonna piirilinnuse Vastseliina piiskopilinnuse 1. juulil ja Emajõel olevate Vana- ja Uus-Kastre allutamist sama aasta juulis ka Tartu. Linn alistus pärast mõnepäevast piiramist, sest viimane piiskop Hermann II Wesel pidas olukorda lootusetuks, ehkki linna oleks võidud veel nädalaid kaitsta.

Next.svg Pikemalt artiklis Tartu piiramine (1558).

1558. aasta augustiks olid Vene väed vallutanud ka Vastseliina ja Laiuse. Tartumaa piirkond jäigi järgnevaks sõjategevuse ajaks Moskva tsaaririigi võimu alla ligi 25 aastaks. Vene-Liivi sõja tulemusel jäid Venemaa tsaaririigi valdusse: Narva, Tartu ja Alutaguse, mõningad Järvamaa ja Virumaa maakonnad ning Venemaaga piirnevad alad.

Tartu piiskopkonna 1558. aastal vallutamise järel otsustas viimane Tartu stiftifoogt Elert Kruse koos oma kaaslase Johann Taubega (Johann Tuwe) Ivan IV poolele üle minna. Oletatavasti just nende eestkostel lubati 1568. aastal Venemaale küüditatud Tartu saksa elanikkonnal 1569. aastal koju naasta.[25].

Pärast 1571. aastat, aga kui venelaste Tallinna piiramine ebaõnnestus, püüdis Magnus ajada oma süüd tsaari silmis Kruse ja Taube kaela. Nood omakorda otsustasid minna üle Poola kuninga poolele. Vandenõulased võtsid ühendust[26] Poola kuninga Sigismund Augustiga, kellelt nõutasid sõjalist abi ja Moskva tsaari poolt lubatud aujärje ning valduste säilitamisel anda Tartu linna, Poola kuninga võimu alla. Nõusolek kuningalt ja lubadus sõjalise abi andmiseks linna hõivamisel, Liivimaal asuvate Leedu vägede juhi, Vilniuse kastellaani Hieronim Chodkiewiczi poolt ka anti. Kruse ja Taube poolt värvati ka linnast väljaspool asuvate, venelaste teenistuses olevate mõisameeste lipkonna ülem, rittmeister Reinhold von Rosen. Linnahõivamise plaani kohaselt saavutati Tartu vojevoodilt nõusolek, linnas majutatud vene vägede saatmine majutusele väljapoole linna ning mõisameeste lipkonna toimetamise teisele poole Emajõge. 1571. aasta 12. oktoobril, pühapäevasel päeval kell 12, kui venelased harjumise kohaselt lõunastasid, üritasid Kruse ja Taube linnas võimu võtta. Johann Taube, kelle elamu asus Toomevärava juures ning Elert Kruse, kelle elamu asus Laial tänaval Tartu linnamüüri Vene värava juures, pidid Reinhold von Roseni märguande järel tapma väravaid valvavad vene vahimehed ning kindlustama vajadusel, et linna saaks siseneda mõisamehed, kes toetavad linnahõivajaid, ent katse kukkus läbi. Rosen kaaslastega suutis tappa väravavahid ning seejärel Kruse ning ka Taube tungisid kallale väravavahtidele ning vallutasid väravad, mille järel kogunesid nad turul ning vabastasid vanglast kinnipeetud. Linnas asunud vene garnison aga relvastus ning osutas vastupanu ning nendega liitusid ka linnaväravatest sisse tunginud, eeslinnas asunud vene streletsid ja kaupmehed. Rosen kaitses end 2 tundi, kuid langes tänavalahingus kaaslastega, teised põgenesid linnast läbi Toomevärava.

Kaks peasüüdlast, kes olid enne linnast välja saatnud oma omaksed ja vara, põgenesid Poola. Krusele anti lääniks Turaida linnus, Taubele aga Cesvaine, Üksküla ja Salaspilsi linnuse. Vene väed maksid aga tartulastele kätte kolmepäevase tapatalguga. Alustuseks tapeti Maarja kirikus kõik kirikulised eesotsas õpetajaga, hiljem küüditati ellujäänud Moskvasse, kus neile eraldati Narva ja Tartu slobodaa (eeslinn). Tapmisest ja küüditamisest pääsesid vaid eeslinnade, peamiselt Ülejõe venelastest asukad.[27]

Tartu jaoks lõpetas Liivimaa sõja Jam-Zapolski vaherahuleping, kuid Liivi sõja lõpuks 1583. aastal oli Tartu suures osas varemetes ja elanikke oli küllaltki vähe. Vene võimu ajal oli Tartu siiski nende kohaliku võimu tugipunkt ning seal tegutsesid edasi nii vene kui ka saksa kaupmehed.

Poola aeg[muuda | muuda lähteteksti]

Järgnes 42-aastane Poola valitsemisaeg, mida katkestas vaid Rootsi vallutus aastatel 16001603. Poola ajal tegutses Tartus jesuiitide seminar koos selle juures oleva gümnaasiumiga, mida on peetud ka Tartu Ülikooli eelkäijaks. Tartu oli üks Poola vastureformatsiooni keskusi. Poolakad taastasid suure osa linnast, kuid 1600. ja 1603. ning järgnevatelgi aastatel sai linn Poola-Rootsi sõja käigus uusi purustusi.

Next.svg Pikemalt artiklis Liivimaa hertsogkond., Tartu vojevoodkond, Poola-Rootsi sõda
Tartu linn ja Tartu-Maarja kihelkond (Kirchspiel St. Johannis), 1687. aastal

17. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

1625. aastal võtsid Rootsi väed Tartu oma kontrolli alla. 1625. aastal lammutati hüljatud ja lagunenud Jakobi kirik[28] ja järgneval Rootsi ajal taastati suurem osa linnast.

1632. aastal avati kuningas Gustav II Adolfi korraldusel Tartu ülikool (Academia Gustaviana), millest sai esimene kõrgem õppeasutus Eesti alal (ning teine Rootsi kuningriigis). Eestlastest üliõpilasi sel ajal oli vähe, õppuriteks olid peamiselt sakslased ja rootslased, vähemal määral ka soomlased. Linna lähedale Ropka mõisa asutati Bengt Gottfried Forseliuse eestvõttel kooliõpetajaid ettevalmistav õpetajate seminar.

1656–1658 aastate Vene-Rootsi sõja ajal okupeerisid Moskva tsaaririigi väed Tartu uuesti viieks aastaks 16561661.

Next.svg Pikemalt artiklis Tartu piiramine (1656)., Tartu piiramine (1657), Vene-Rootsi sõda (1656–1658)

Juuli-august 1657 piirasid ja proovisid Rootsi väed Magnus Gabriel de la Gardie juhtimisel ebaõnnestunult vallutada Tartut.

1658. aasta lõpus sõlmitud Rootsi ja Moskva tsaaririigi vahel Narva lähedal Vallisaare mõisas Vallisaare vaherahuga, millega lepiti kokku kolmeaastases vaherahus. Vallisaare vaherahulepinguga jäid Moskva tsaaririigi valdusse sõja käigus vallutatud alad ja linnad-kindlused: Koknese, Tartu, Alūksne, Vasknarva, Jama, Rēzekne, Daugavpils. Tartut ja Tartumaad (vene k. Юрьевъ Ливонской) valitsesid Moskva tsaaririigi vojevoodid: bojaar vürst Aleksei Nikititš Trubetskoi (1656 novembrini), stolnik Lev Tomofejevitš Izmailov (1656 novembrist), bojaar vürst Ivan Andrejevitš Hilkov (1656 detsembrist kuni 1658 jaanuarini) ja stolnik Lev Timofejevitš Izmailov ja Bogdan Ivanovitš Ordin-Naštšokin (1660. aasta augustini)[29].

1661. aastal sõlmitud Kärde rahu tühistas Vallisaare vaherahu ja taastas selle eelse Stolbovo rahuga määratletud piiri Rootsi kuningriigi ja Moskva suurvürstiriigi vahel.

Next.svg Pikemalt artiklis Vene-Rootsi sõda (1656–1661).

1697. aastal koliti ülikool Pärnusse, kus see tegutses 1710. aastani, seda perioodi tuntakse tänapäeval Academia Gustavo-Carolina nime all.

Tartu kindlus 17. sajandil

Tartu majanduslik tähtsus kaubanduslinnana vähenes, kuna peamiseks transiidilinnaks kujunes Narva. Elanike arv oli Rootsi võimu ajal umbes 2000.

Tartu linna ja Tartu kindluse piiramine. Johann Christoph Brotze kogust

Tartu kindlus[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tartu kindlus.

17. sajandi lõpus alustas Rootsi riik uute kaitseehitiste püstitamist piirivööndis Moskva tsaaririigiga, fortifikatsioonide direktor ja hilisema Liivimaa kindralkuberneri Erik Dahlberg jooniste järgi parandati ning täiustati mitmeid Rootsi impeeriumi kindlusi, sealhulgas ka Tallinnas, Narvas, Tartus ja Riias. Üks olulisemaid allikaid Põhjasõja ajal hävitatud Tartu kaitserajatiste kohta on krahv Erik Dahlbergi Tartu kindluse mudel, mille kohaselt ümbritsesid Tartut linnamüür ja tornid.

18. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

Põhjasõja ajal 9. juunil piirati Tartu linn sisse, 14. juunil (vkj) hakkas linna regulaarne pommitamine. 3. juulil (vkj) saabus piiramisele Narva piiramiselt Vene tsaar Peeter I. Tiheda pommitamise tulemusena 7.13. juulil langes linnamüür Vene ja Jakobi värava vahel kohati kokku. 13. juuli õhtul algas venelaste tormijooks, äge võitlus värava ümbruses kestis kella üheksani hommikul. Et vältida venelaste vägivalda linnakodanike vastu linna langemisel, otsustas Skytte kapituleeruda ja 24. juulil (14. juulil vkj) alistus Tartu vene piiramisväele.

Next.svg Pikemalt artiklis Tartu piiramine (1704)., Põhjasõda Eesti alal
Aastatel 17821789 ehitatud Tartu raekoda

1708. aastal aga hävitati suur osa linnast: losse, kirikuid ja Tartu linnamüüre lasti õhku, mistõttu on tänased Tartu südalinna hooned peaaegu kõik 18. sajandi teisest poolest ja veelgi hilisemast ajast, säilinud on vaid Jaani kirik ja Toomkirik Toomemäel. Keskaegsest Tartu linnamüürist on alles üksnes jupikesed. 1708. aasta juulis viidi linnast viidi minema relvastus ja püssirohi ning kõik väärtuslik, isegi Tartu raekoja ja Tartu Jaani kiriku katuse- ja torniplekk, kirikukellad, kroonlühtrid ning paremad hauakivid. Linna hävitamine algas 12. juulil, linnamüür ja tornid lasti õhku, muldkindlustustest jäid püsima bastionid ning siis pandi tuli otsa linnamajadele ja kirikutele. Tulekahjud jätkusid mitu päeva ja 17. juulil 1708 lahkusid Vene väed veel põlevast Tartust. Suurem osa linnaelanikke oli küüditati. Nendest sündmustest jutustab eestikeelne "Käsu Hansu nutulaul", mis algab sõnadega: "Oh, ma vaene Tartu linn...".

Aastatel 17791784 ehitatud Kivisild, ca 1880

1714. aastal lubati Venemaale Vologdasse küüditatud Tartu sakslastest linnakodanikel Tartusse tagasi pöörduda, kellest naasid vaid pooled küüditatutest.

18. sajandi viimasel veerandil oli Tartu elanike arv umbes 3000. Majanduselu hakkas tasapisi kosuma. Tartus toimus igal aastal neli laata, millistest suurim oli kolm nädalat kestev jaanilaat. Sinna tuli ka väliskaupmehi Hollandist, Riiast, Innsbruckist ja mujalt.

25. juunil 1775 valla pääsenud tulekahjus hävis suurem osa Tartu kesklinnast. Puusildu pidi pääses tuli ka ülejõele ning hävitas sealsed eeslinnad. Terveks jäi vaid Laia tänava piirkond. Paljuski tsaarivõimu abiga ehitati linn uuesti üles. Mõjule pääsesid nüüd hilisbarokk ning klassitsism. Aastal 1753 valminud algne Tartu Uspenski kirik, mis hävis suurtulekahjus ehitati uuesti aastal 1783. Muu hulgas kinkis keisrinna Katariina II Tartule kivisilla (valmis 1784), mida on peetud üheks ilusamaks sillaks kogu Liivimaal.

19. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 18041809 ehitatud Tartu Ülikooli peahoone
Tartu linna jaotus 8 osaks 19. sajandil
Tartu linnaplaan, 19. sajand

1802. aastal avati kohalike aadlike eestvedamisel ja ärgitusel keiser Aleksander I korraldusega Tartus taas ülikool. Ülikooli avamisega kaasnes ka suurem ehitustegevus, muu hulgas valmis 1809 Maarja kiriku varemete kohal ülikooli peahoone (arhitekt Johann Wilhelm Krause); varemetes Toomkiriku kooriossa rajati ülikooli raamatukogu, piiskopilinnuse kunagisele asukohale kerkis Tartu Tähetorn, ülikoolile rajati ka mitmeid abihooneid. Tartu kujunes arhitektuuriliselt klassitsistlikuks linnaks.

19. sajandil esimesel poolel hakkas Tartus toimuma eestlaste rahvuslik ärkamine, mis ilmnes ka nende majandustegevuses. Varem olid eestlased Tartus peamiselt teenijaskonna hulgas, kuid siis hakkasid saksa käsitööliste, kaupmeeste ja teiste ettevõtjate kõrvale tekkima ka eestlaste ettevõtted. Tartu Ülikoolis õppisid ka mitmed eesti soost mehed, nagu Kristjan Jaak Peterson, Friedrich Robert Faehlmann, Friedrich Reinhold Kreutzwald ja mitmed teised.

1869. aastal toimus Tartus esimene üldlaulupidu, mis sai eestlaste ärkamisaja tähtsündmuseks. Lisaks eestlastele oli üliõpilaste hulgas 19. sajandi teisel poolel arvukalt ka lätlastest üliõpilasi, sest Tartu kuulus tollal Liivimaa kubermangu koosseisu, mille ainus ülikool oligi Tartus. Tartul ja Tartu ülikoolil oli tollal oluline roll lätlaste rahvusliku ärkamisaegse liikumise – noorlätlaste – tegevusel.

1880. aastal alustas aadressil Aleksandri 42 tööd Tartu Gaasivabrik, mis võimaldas viia ka tänavavalgustuse üle gaasile. Esimesed gaasituled süüdati uue kalendri järgi 14. novembril 1880. Samuti hakkasid gaasi kasutama tööstused, kauplused (sh vaateakende soojendamiseks) ja kodumajapidamised.[30]

Venestusajal, 1889. aastal, likvideeriti lõplikult Tartu raad ja 1893. aastal nimetati Tartu ametlikult ümber Jurjeviks (Jurjew),[31] ka ülikoolis muudeti õppetöö venekeelseks. Siiski jäi Tartu endiselt eestlaste rahvusliku liikumise keskuseks. 20. sajandi alguses toimus Tartus nn. "Tartu renessanss", mille eestvedajaks oli Jaan Tõnisson.

20. sajandi algus[muuda | muuda lähteteksti]

Esimese maailmasõja käigus vallutasid Tartu 25. veebruaril 1918 Saksa väed. Enne seda olid eestlased jõudnud seal aga juba Eesti Vabariigi välja kuulutada. Vabadussõja alguses hõivasid Nõukogude Vene väed Tartu taas mõneks kuuks, detsembrist 1918 kuni jaanuarini 1919. Suuremaid purustusi need sündmused endaga siiski kaasa ei toonud, kuid kommunistid hukkasid mitmeid silmapaistvaid ühiskonnategelasi, sealhulgas Eesti õigeusu piiskopi Platoni.

Uusim aeg[muuda | muuda lähteteksti]

Tartu 1920–1940[muuda | muuda lähteteksti]

Nikolai Triigi õlimaal "Talvine Tartu Emajõega" 1935. aastast. Veel on alles Kivisild ning Emajõe mõlemal kaldal on näha hoonestust, millest osa hävis teises maailmasõjas.

1920. aasta 2. veebruaril sõlmiti Tartus rahu Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel.

Koos Eesti Vabariigi rajamisega läks Tartu linna valitsemine esmakordselt eestlaste kätte. Tartu Ülikoolis hakkas õppetöö toimuma eesti keeles.

Sõdadevahelisel ajal oli Tartu üks Eesti Vabariigi kultuurielu tähtsamaid keskusi. Siin asus neli kõrgkooli ja mitmeid keskseid teadusasutusi, ajalehtede ja ajakirjade toimetusi ning kirjastusi; Tartus toimusid olulised kontserdid, näitused jpm kultuurisündmused.

1. mail 1938 sai Tartu Eesti ainsaks esimese astme linnaks.

1940. aasta 17. juunil algas Nõukogude okupatsioon. 1941. aasta 14. juunil küüditati Tartust tuhandeid elanikke.

Okupatsioonide aeg[muuda | muuda lähteteksti]

Teise maailmasõja ajal rüüstasid Tartut taganevate Nõukogude vägede hävituspataljonid. Lasti õhku Kivisild. Tartu vanglas tapeti 193 inimest, laibad visati kaevu.

Tartu Maarja kiriku varemed, 1941

Saksa väed hõivasid Tartu 1941. aasta juulis. Rinne seisis mõnda aega Emajõel, mistõttu linn sai mitmeid purustusi. Põles Maarja kirik.

Nõukogude väed vallutasid Tartu 25. augustil 1944. Enne seda olid nad linna korduvalt pommitanud, mistõttu hukkus palju elanikke ja hävis hooneid. Lahingutegevuse tagajärjel purunes või põles samuti maha suur osa hoonetest, sealhulgas Vanemuise teatrihoone, Eesti Rahva Muuseumi hooned Raadil, Kaubahoov, Jaani kirik, Pauluse kirik jpm. Enamik purustatud hooneid lõhuti hiljem maatasa ning kaeti mullaga. Siiski säilis enamik vanalinnast.

1949. aasta märtsis toimus uus küüditamine.

Nõukogude okupatsiooni ajal likvideeriti Tartus mitmeid kultuuri- ja haridusasutusi, teiste seas Kõrgem Kunstikool Pallas, Tartu Kõrgem Muusikakool ja Tartu Õpetajate Seminar. Samas loodi ka uusi, näiteks sai Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonnast iseseisev kõrgkool, Eesti Põllumajanduse Akadeemia (nüüdne Eesti Maaülikool). Tartu piirile rajati Raadi sõjaväelennuväli ja linn muutus kinniseks.

Tartu kaasajal[muuda | muuda lähteteksti]

Vabariigi aastapäeva taastähistamine 24.02.1989

1988. aastal toimusid Tartus muinsuskaitsepäevad, mille käigus toodi välja Eesti lipuvärvid.

Eesti Vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril kogunevad tartlased kell 10 hommikul tähetorni juurde Eesti lippu tervitama. Tähetornis lehvib sinimustvalge lipp 23. juunist 1988 ööpäev läbi, seda ei langetata päikeseloojangul ega heisata päikesetõusul. 

Tartus asub Riigikohus ning alates 2001. aastast Haridusministeerium (praegu Haridus- ja Teadusministeerium).

Suur osa 1944. aastal purustatud Tartu kesklinna kvartalitest oli kuni viimase ajani hoonestamata ning haljastatud, sest Tartu legendaarne peaarhitekt Arnold Matteus ei soovinud sinna püstitada kahtlase väärtusega ehitisi. Viimastel aastakümnetel on Tartu kesklinna siiski rajatud suurehitisi, mille arhitektuuriline ja mahuline sobilikkus on tekitanud poleemikat (nt Tartu uus kaubamaja, mida halvustavalt on kutsutud "Tallinna Ülikooliks", samuti Tasku keskus).

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Aadu Must: tähistame 10 000-aastase Tartu 775. aastapäeva?
  2. Tvauri 2012. Lk 187–189
  3. Marika Mägi. Ösel and the Danish kingdom: re-visiting Henry's Chronicle and the archaeological evidence.. Kogumikus "Crusading and Chronicle Writing on the Medieval Baltic Frontier: A Companion to the Chronicle of Henry of Livonia", toimetajad Marek Tamm, Linda Kaljundi, Carsten Selch Jensen. Lk 321
  4. Lang, lk 90
  5. 5,0 5,1 Lang 2007. Lk 239
  6. Tvauri 2012, lk 47
  7. Haabsaar, E. Kas Vene kroonikate Jurjev oli tõepoolest Tartu? Sirp, 21.09.2001
  8. Mäesalu, A. Vene kroonikate Jurjev oli tõenäoliselt siiski Tartu. Sirp, 12.10.01
  9. 9,0 9,1 Tvauri 2012, lk 30, 47–49
  10. Tvauri 2012, lk 31
  11. Selart 2012. Lk 27
  12. Andres Tvauri. "Muinas-Tartu", Tartu-Tallinn: Tartu Ülikool, 2001, ptk 4.7 "1191./1192. aasta talv", lk 231–232
  13. Vahtre 1990. Lk 88
  14. Enn Tarvel. Sakala ja Ugandi kihelkonnad. Keel ja Kirjandus 1968, 10: 586–596
  15. Vahtre 1990, lk 107
  16. Vahtre 1990, lk 152
  17. Vahtre 1990, lk 155
  18. Vahtre 1990, lk 156, 160, 162
  19. Selart 2012, lk 52
  20. Vahtre 1990, lk 163–166
  21. Vahtre 1990, lk 166
  22. Keskaja arheoloogia, konspekt Ain Mäesalu loengust Tartu Ülikoolis (FLAJ.01.067)
  23. Tartu stiftfoogt Elert Kruse teade Riia peapiiskop Wilhelmile, 5. augustil 1558 Ērkuļi (Erkull) mõisas, Mitteilungen aus dem Gebiete der Geschichte Liv-, Est- und Kurlands, Band 1, 1840, lk.469–477
  24. Mitteilungen aus dem Gebiete der Geschichte Liv-, Est- und Kurlands, Band 1, 1840, lk.483
  25. Pullerits 2005. lk 32–33
  26. Franz Nyenstede, Ливонская летопись Франца Ниенштедта // Сборник материалов и статей по истории Прибалтийского края, 1880–1883. (Часть 1, Часть 2, Часть 3, Часть 4, [1])
  27. Pullerits 2005. lk 33
  28. Jüri Saar, Krooksu kõrval asub keskaegne surnuaed, Postimees, 18.08.2010
  29. Барсуков Александр Платонович, Списки городовых воевод и других лиц воеводского управления Московского Государства XVII столетия, Издательство: Тип. М.М. Стасюлевича. Место издания: СПб. Год издания: 1902, lk 290
  30. Martin Pau "125 aasta eest süttis Tartu esimene gaasilatern" Postimees, 14.11.2005
  31. http://www.sakala.ajaleht.ee/051106/esileht/5023426.php

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]