Pärnu jõgi

Pärnu jõgi
	Pärnu jõgi vaadatuna Tori sillalt
Lähe	Roosna-Alliku Allikajärv 59° 1′ 35″ N, 25° 41′ 48″ E
Suubub	Pärnu laht 58° 22′ 38″ N, 24° 28′ 34″ E
Valgla maad	Eesti, Läti
Valgla pindala	6836,5 km²
Pikkus	144,6 km
Langus	76,2 m
Lang	0,53 m/km
Vooluhulk	65 m/s (suudmes)
Parempoolsed lisajõed	Reopalu jõgi, Lintsi jõgi, Mädara jõgi, Käru jõgi, Vändra jõgi, Sauga jõgi
Vasakpoolsed lisajõed	Vodja jõgi, Esna jõgi, Prandi jõgi, Aruküla jõgi, Navesti jõgi, Kurina jõgi, Reiu jõgi

Pärnu jõgi on Võhandu jõe järel pikkuselt teine jõgi (145 km) Eestis.

Pärnu jõe valgla hõlmab umbes 16% Eesti pindalast.

Loodus[muuda | muuda lähteteksti]

Jõgi saab alguse Pandivere kõrgustikult Roosna-Alliku allikaist (Roosna-Alliku Allikajärvest) ja voolab sealt edelasse. Jõe ülemjooks asub Kesk-Eesti tasandikul, keskjooks Kõrvemaa lõunaosas ja Pärnu madalikul ning alamjooks Pärnu madalikul. Suubub üle 2 km pikkuste muulide vahelt Pärnu lahte.

Parempoolsed lisajõed on (lähtest alates) Reopalu, Lintsi, Mädara, Käru, Vändra ja Sauga jõgi ning vasakpoolsed lisajõed Vodja, Esna, Prandi, Aruküla, Navesti, Kurina ja Reiu jõgi.

Toris paljandub jõe kaldal Devoni liivakivi (Tori põrgu).

Pärnu jõe möödumisel Türi linnast asub Pärnu jõe saare kaitseala.

Pärnu jõgi saavutab oma suurima laiuse Pärnu linnas, olles kuni 320 meetri laiune.^[viide?](mõõtmiskoht?)

Sindi pais 2016. aastal

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Pärnu jõe kaldailt on leitud rohkesti kiviaegseid esemeid, peamiselt kivikirveid ja -talbu, alamjooksult jõepõhjast luuesemeid.

Sindi lähedal Pulli külas on 2–3 m paksuse settekihi alt avastatud Eesti vanima teadaoleva asula jäänused. Umbes 8900 eKr, Kunda kultuuri ajal, elas seal küttijaid ja kalastajaid. Kaevamistel on leitud tulekivist ja luust nooleotsi, kõõvitsaid, nuge jm. esemeid ning põdra-, kopra-, karu-, linnu- ja kalaluid. Samuti on jõe äärest leitud Sindi-Lodja asulakohad, mis on umbes 1500 aastat nooremad kui Pulli.

Jõge on esmamainitud kuulsa Araabia geograafi Muḩammad al-Idrīsī poolt 1154. aastal välja antud maailmakaardil Tabula Rogeriana kui nahr bernu (araabia keeles 'Bernu jõgi').

Keskajal nimetati Pärnu jõe alamjooksu Emajõeks (1227 Mater Aquarum, Embeke), 1627 Pernaw. Asjaolu, et Suur Emajõgi ja Pärnu jõgi on muinas- ja keskajal kandnud ühte ja sedasama nime, on peetud üheks tõendiks sellest, et keskajal võis eksisteerida Pärnu–Viljandi–Tartu veetee.

Pärnu jõe sulges veeteena aastal 1834 valminud Sindi pais. Aastal 2018 pais lammutati^[1] ja 2020. aastal valmis selle asemele tehiskärestik.^[2]

Aastail 1923–1924 loeti Pärnu jõel laevatatavaks veeteeks viie kilomeetri pikkune jupp jõesuudme juures. Toona pidi veetee nõuetele vastav jõgi olema teatava laiuse ja sügavusega (mitte alla 0,5 meetri), kärestikuvaba ja piisavalt sirge. Suurt osa jõest loeti parvetatavaks veeteeks (sobis puidu parvetamiseks).^[3]