Kivisild (Tartu)

Allikas: Vikipeedia
Kivisild, ca 1880.
1934. aasta foto Kivisillast.

Kivisild oli Tartus 17841941 praeguse Kaarsilla asukohal paiknenud kolmesildeline kaarsild. Pikka aega oli tegemist ainsa kivist sillaga Baltikumis.

Sild otsustati ehitada pärast 1775. aasta tulekahju Liivimaa kindralkuberneri George Browne'i algatusel ja keisrinna Katariina II rahastamisel. Klassitsistlik sild ehitati Liivimaa kubermangu meistri J. Carl Siegfriedeni projekti järgi ning ehitusmeister Johann Zaklowsky juhtimisel aastatel 17791784. Ehitamise ajal täideti Emajõe põhjapoolne kõrvalharu, Holmi saar ühines Emajõe põhjakaldaga. Silla idapoole hävitasid 1941. aasta 9. juuli hommikul taganevad Nõukogude väed, säilinud läänepoolse sillakaare hävitasid taganevad Saksa väed 1944. aastal.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Silla keskmine osa oli valmistatud puidust ja oli ülestõstetav, et võimaldada laevaliiklust Emajõel. Kahe väravakaarega Kivisild oli 5,6 m laiune, väravakaarte juures 4 m, ja selle ehitamiseks kulus umbes 3000 graniitplokki. Sillakaarte võlvikivid ühendati raudklambritega ning klambrite kinnitusaukudesse valati tina, et tagada suuremat vastupidavust. Peenemat töötlemist nõudnud paneeli- ja karniisikivid olid pärit Peterburist. Kivide müürimiseks kasutati ligi 9000 puuda lupja, 10 vaati Amsterdamist toodud tsementi, 3900 puuda rauda ja 350 puuda tina, tellingute tarvis kulus tuhandeid palke. Kivisild avati liikluseks 16. septembril 1784. aastal.

Valminud Kivisild lõpetas arhitektuuriliselt Suurturu ansambli. Silla raekojapoolsel seinal oli kaks kivist tahvlit ladina- ja saksakeelsete tekstidega: "SISTE HIC IMPETUS FLUMEN CATHARINA II IUBET CUIUS MUNIFICENTIA HAEC MOLES IN COMMODIUM PUBLICUM EXSTRUCTA LIVIONIA QUEPRIMO PONTE LAPIDEO ADORNATA MDCCLXXXIII" ("Jõgi, ohjelda siin oma voolu Katariina II käsul, kelle heldusest see sild on ehitatud ja kes on Liivimaad kaunistanud esimese kivisillaga aastal 1783").

Ladinakeelsete kirjadega tahvel jäi 1941. aasta õhkulaskmises üsnagi terveks, kuid selle edasisest saatusest puuduvad igasugused andmed.

Silla taastamise plaanid[muuda | muuda lähteteksti]

1992. aastal asutati Kivisilla taastamise eesmärgil Kivisilla fond, mida haldas Tartu Kivisilla Taastamise Selts Ants Veetõusme juhtimisel. Fondi eesmärk oli taastada hiljemalt 2005. aastaks Kivisild kui Tartu kunagine sümbol, selle kohale rajatud Kaarsild tuli kas lammutada või teisaldada.

Silla taastamise kulud osutusid siiski mitu suurusjärku suuremaks kui rahva ja riigi valmidus selle heaks annetada. 2002. aastal otsustati aktiivne korjanduskampaania peatada. Kogutud raha eest telliti skulptor Tiiu Kirsipuult pronksist Kivisilla makett, mis avati Kaarsilla Raekoja-poolse otsa juures 2004. aastal.

2014. aastal oli selts endiselt äriregistris registreeritud, kuid ainus märk selle tegevusest oli maketiga samal ajal Kaarsillale paigaldatud metallist infotahvlil, mis kutsub üles annetama taastamise heaks Hansapanga arvele. Ajakirjandus polnud käsitlenud aastaid ei Kivisilla taastamist ega annetuste saatust, tänapäeva tartlaste seas on aga Kaarsillast saanud uus Tartu sümbol.

Pärast 2015. aasta Riigikogu valimisi võtsid kohalikud poliitikud taas Kivisilla taastamise avalikkuses jutuks, andes sel teemal intervjuusid ning korraldades koosolekuid. Peamise toetajana on esinenud Tartus EKRE esinumbrina kandideerinud Imre Mürk, kelle väitel maksvat Kivisilla taastamine vaid 3-4 miljonit eurot ning raha selleks peaks andma Euroopa Liit. Silla taastamise toetuseks on sõna võtnud ka Rein Kilk ja Toomas Savi.[1] Tartu linnapea Urmas Klaas suhtus algatusse skeptilisemalt: "Loomulikult on see ilus algatus, aga sellisel juhul tuleks näidata ka, kus asub see rikas Katariina II, kes ehitust finantseerib." 2015. aasta kevadel oli Kivisilla taastamiseks kogutud raha jääk paigutatud Tartu kultuurkapitali, kokku oli seda 26 300 eurot ja 74 senti. Samuti rõhutas Klaas, et Kivisilla taastamine lõpetaks Emajõel praeguse laevaliikluse, kuna Kivisild oli madalam kui Kaarsild.[2]

Kivisild kunstis[muuda | muuda lähteteksti]

Kivisilda on nooruses arvatavasti joonistanud ka Adolf Hitler.[3]

Eesti kunstnikest on Kivisilda kujutanud näiteks Louis Höflinger ja Richard Kaljo. Üks tuntud Kivisilla vaadetest on Villem Ormissoni "Tartu vaade" (1937).

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Hillar Palamets "Tartu kivisild. Dorpater Steinbrücke 1784-1941" Koostanud Valter Haamer ja Rudolf Pangsepp, eesti keelest tõlkinud Signe Cousins, Vladimir Danilov ja Karl Lepa. 108 lk. Eesti, saksa, inglise ja vene keeles. Tartu: Vanemuise Seltsi Kirjastus, 1997
  • Tartu kivisillale tehakse "iluravi". Uus Eesti, 28. oktoober 1935, nr. 41, lk. 10.
  • Eesti sillad, lk 151 & 152

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]