Vabadussild

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Tartu sillast; Budapesti silla kohta vaata artiklit Vabadussild (Budapest)

Vabadussild. Vaade Kroonuaia sillalt

Vabadussild on Emajõge ületav sild Tartu kesklinnas. See ühendab Laia tänavat Vene tänavaga.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Puusild 1826–1923.

Esimesed kirjalikud andmed Tartus Vene värava juures paiknevast Vene sillast[1] pärinevad aastast 1554.[2]

Peeter I lasi 1704. aastal Tartu vallutamisel Vene väravast veidi ülesvoolu oma vägede ületoomiseks ehitada ajutise parvsilla.[3]

1772. aasta Tartu plaanile on projekteeritud Laia tänava otsa kivisild, kuid projekti ellu ei viidud, sest plaanidele tõmbas kriipsu peale Tartu 1775. aasta suur tulekahju.

1810. aastal ehitati üle jõe puusild, mis amortiseerus üsna kiiresti. 1823. aastal see lammutati ning aastal 1826 rajati uus puusild, mille projekti autor oli linna ehitusmeister Georg Geist.

Rajatud sild pidas vastu peaaegu terve sajandi, kuni läks 22. juunil 1923. aastal arvatavasti aktsiaselts Kütteveole kuulunud jõeaurik Sulevi sädemest põlema. Aktsiaseltsi juhatus mõisteti 3. oktoobril 1924 kohtus õigeks.[4]

Põlengu tagajärjel sai silla konstruktsioon niivõrd tugevasti kannatada, et seda polnud võimalik taastada, mistõttu otsustas linnavolikogu ehitada selle asemele püsivamast materjalist uue silla. Kaaluti ka silla ehitamist lahtikäivana. Siiski jäeti see kui kulukam võimalus kõrvale, sest Emajõel oli juba sildu, mis niigi takistasid suurte veesõidukite liiklemist.

Et sõjaministeerium nõudis tugevat ja laia silda, siis otsustati ehitada sild raudbetoonist.

Kuulutati välja rahvusvaheline kavandite võistlus. Esitatud tööde hulgast valiti kõige sobivamaks Tallinna ehitustehnika kontor Estorussi pakkumine. Projekti autor oli insener Konstantin Zeren. Leping sõlmiti 1924. aasta maikuus. 4. jaanuaril 1926 avati sild liiklemiseks.

Raudbetoonist sild kestis 1926–1941.

Vabadussilla pikkus oli 64,5 meetrit ja laius 13,6 meetrit (10 meetri laiune sõidutee ja kaks kõnniteed). Sild ehitati eelmisest puusillast kõrgemale. Silla otstesse ehitati jalakäijatele mõeldud trepid ja platvormid ning kindlustati jõekaldaid. Silla konstruktsioon oli kolmeavaline raudbetoonist talasild. Vabadussilla ehitus läks maksma 24,8 miljonit marka. Vabadussild oli esimene Eesti Vabariigis ehitatud raudbetoonsild.

Nõukogude teise okupatsiooni ajal 26. septembril 1940 nimetati Vabadussild ümber Võidu sillaks.

Silla purustasid vene väed 10. juulil 1941. Saksa riiklik ehitusorganisatsioon "Organisation Todt" alustas 1942. aasta alguses silla taastamist algse projekti järgi. Puidust käsipuudega sild valmiski 1943. aasta kevadeks, kuid 25. augustil 1944 õhkisid taanduvad sakslased silla.

Üle poole sajandi ei kulgenud Laia tänava ja Vene tänava vahel üle Emajõe silda.

Raudsild[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Raudsild.
Vabadussild aastal 2006 jalakäijate raudsillana. Vaade Võrtsjärve suunas. Taamal paistab Kroonuaia sild.

20. sajandi lõpus hakati ehitama jalakäijatele mõeldud silda. "Dvigateli" endises sõjatehases valmistatud detailidest silla kokkumonteerimise lõpetas sillaehitusfirma K-Most 3. juunil 1993.[5] Sild oli tervikuna terasest ja musta värvi. Sild ehitati ainult jalakäijatele, kuna tollal oli Tartu Linnavalitsusel piiratud rahalised ressursid.[6]

Raudsild eemaldati 2007. aastal seoses uue silla ehitusega ja ladustati Emajõe kaldale Supilinna piirkonnas. Eemaldatud sild kaalus 92 tonni, selle pikkus oli 86,3 meetrit ja laius 5,5 meetrit ning algselt kaaluti selle paigaldamist Marja tänava ja Lubja tänava vahele Supilinna.[7]

Uus raudbetoonsild[muuda | muuda lähteteksti]

2004. aastal tellis Tartu Linnavalitsuse linnamajanduse osakond Vabaduse autosilla rajamisega kaasneva lähiümbruse tänavavõrgustiku muutmise eskiisprojekti.[8]

Projekteerimistingimused[muuda | muuda lähteteksti]

Olulisemaid tingimusi:[8]

  • Sillale projekteerida kolm sõidurida, jalgrattatee ja kahepoolne kõnnitee, silla liikluskorralduslik lahendus peab vastama jaotustänavale esitatavatele nõuetele. Silla arvutuslik koormus leida vastavalt nendele näitajatele ja lähteandmetele, arvestada raskeveokite liikluse võimaldamisega.
  • Laevaliikluse tagamiseks peab silla kõrgusgabariit olema 16,0 m laiuselt absoluutse kõrgusarvuna minimaalselt 36,0 m ning tagatud peavad olema muud ohutu laevatuse nõuded (nähtavus, sügavus, signalisatsioon). Ette tuleb näha meetmed kevadise jäämineku ohutuks läbilaskmiseks.
  • Silla lahendus peab tagama jalakäijate autodest täielikult eraldatud läbipääsu silla alt mööda jõe kallast (va suurvee ajal), ning haakuma kaldakindlustuste projektidega. Lahendused peavad olema kooskõlas majandus- ja kommunikatsiooniministri 28. novembri 2002. a määrusele nr 14 "Nõuded liikumis-, nägemis- ja kuulmispuudega inimeste liikumisvõimaluste tagamiseks üldkasutatavates ehitistes". Esitada kuritegevuse riske vähendavad meetmed.

Äramärgitud kavandid[muuda | muuda lähteteksti]

Esitatud töid hinnanud komisjoni kuulusid TTÜ sillaehituse professor Siim Idnurm, samas kohas asunud jalakäijate raudsilla arhitektuurse osa autor arhitekt Andres Lunge, Turusilla arhitektuurse osa autor arhitekt Roman Smuškin ja linnaarhitekt Tiit Sild. Komisjoni tööd juhtis abilinnapea Hannes Astok.[9]

  • Väljakuulutatud konkursile laekunud töid vaagides otsustas komisjon, et kõige parema kavandi pakkus välja konkursitöö "Vikerkaar-2",[8] mida premeeriti 100 000 krooniga. Kavandi autorid olid Stanislav Šulman ja Oleg Samohhin Peterburi firmast Transmost.[10] Kuid Igor Örd avaldas meedias arvamust, et väljapakutud kavand sobib pigem tööstusrajooni kui elurajooni[11]
  • Teise koha ja preemia 64 000 krooni võitis töö märgusõnaga "Allee", mille autorid olid arhitektid Maarja Kask, Karli Luik, Ralf Lõoke ja insener Taivo Kurg arhitektuuribüroost "Salto".

Linnavalitsus jagas välja kolm ostupreemiat töödele "Lai-2", "Vikerkaar-1" ja "Vesilennuk"; igaüks neist pälvis 15 000 krooni.

Silla mõõtmed ja konstruktsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Silla kogupikkus on 90 meetrit. Sõidutee ja rattateede laius on kokku 13,35 m, neile lisanduvate kõnniteedega on silla üldlaiuseks 18,75 meetrit. Mõlemale poole Emajõge ehitati sillaalused kaldapealsed läbipääsud laiusega 4 meetrit. Silla konstruktsiooniks on kaldasammastele toetuv eelpingestatud raudbetoonist sillaplaat, mis on ühendatud nelja vandi abil silda kandva kaarega. Vandid on valmistatud sünteetilise kihiga kaitstud terastrossidest, mille läbimõõt on 25 cm. Üheksast sektsioonist kokkumonteeritud kaar on valmistatud terasest ning kaetud korrosiooni eest kaitsva värviga. Kaare otsad toetuvad vaivundamentidega kaldasammastele. Raudbetoonist vaiad on 21 m pikkused ning ulatuvad tsementeerunud liivakivi kihti.[12][13]

Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Silla ehitamiseks kuulutati välja riigihange. Hankedokumendid võttis välja 10 firmat ja pakkumise esitas 5 firmat. Hankekonkursi võitis Läti firma SIA Tilts.[14] SIA Tiltsi pakutud maksumus oli 166,3 miljonit krooni. Sild pidi valmima 2008. aasta 20. detsembril. Tegelik avamistseremoonia toimus 29. juulil 2009. Silla nimeks kinnitati "Vabadussild".[15][16] Silla tegelikuks maksumuseks kujunes 161 miljonit krooni (161 045 951 krooni).[17]

Sillaalune[muuda | muuda lähteteksti]

Et Vabadussild on rajatud 1920.1940. aastatel üle jõe kulgenud raudbetoonsilla asemele, mis Teise maailmasõja ajal kaks korda õhiti, lebavad silla all Emajõe põhjas suured betoonkamakad. Ent kuna silla all asub ühtlasi üks sügavamaid kohti Tartu piires – tervelt 9 meetri sügavune auk – siis veeliiklust ja ujujaid need siiski ei sega.[18]

Silla alaosa betoonpindadele tehakse tihti grafitit.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Romeo Metsallik, Alari Vaino: "Iidne sillakoht" Tartu linna koduleht, 17. mai 2004
  2. Lilian Lukka: "Vabadussilla ajalugu" Tartu linna koduleht, 26. märts 2007
  3. "Vabadussilla seletus" ARC Projekt OÜ, 2005
  4. Tartu Emajõe puusilla põlemise protsess. Postimees, 5. oktoober 1924, nr 230, lk 4
  5. Vilja Kohler: "Osal tartlastel tuleb oma harjunud teekonda muuta" Tartu Postimees, 16. veebruar 2007
  6. Jüri Saar: "Kümneaastast raudsilda ootab kolimine või lammutamine" Postimees, 18. september 2003
  7. Karin Paulus: "Uus Vabaduse sild vabamat liiklemist ei too" Eesti Ekspress, 28. november 2005
  8. 8,0 8,1 8,2 "Vabaduse autosilla rajamise projekteerimistingimused" Tartu Linnavalitsus, 15. november 2005
  9. "Tartu valis välja Vabaduse autosilla arhitektuurse eskiisi" Äripäev Online, 25. oktoober 2005
  10. Tartu Linnavalitsus: "Tartu uue autosilla ideekonkursi võitis Transmost" Äripäev Online, 31.oktoober 2005
  11. Igor Örd: "Jõgede ja sildade linn Tartu" Postimees, 9. november 2005
  12. Kristo Mäe. ""Tartu rae teostunud visioon"". Tartu linna koduleht. Tartu: Tartu Linnavalitsus. Kasutatud 02.12.2010. Eesti.
  13. "Väljavõte silla ehitusprojektist". Failitüüp: pdf. Kasutatud 04.09.2007. Eesti/vene.
  14. "Tartu Vabaduse silda hakkab ehitama Tilts" Eesti Päevaleht, 18. jaanuar 2007
  15. Tartu Linnavalitsuse pressiteade 29.07.2009. Täna avatakse Tartu uus autosild
  16. Tartu Linnavolikogu pressiteade 30.07.2009. Uus sild sai nimeks Vabadussild
  17. Tartu uus sild: kaua tehtud kaunikene
  18. Risto Mets: "Tuuker võrdleb Kaarsillalt hüpet enesetapuga" Tartu Postimees, 28. mai 2010

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

See on hea artikkel. Lisateabe saamiseks klõpsa siia.