Kasari jõgi

Allikas: Vikipeedia
Kasari jõgi
Kasari jõgi alamjooksul
Kasari jõgi alamjooksul
Lähe Rabiveres
59° 7′ 15″ N, 24° 40′ 14″ E
Suubub Matsalu lahte
58° 45′ 2″ N, 23° 43′ 14″ Ekoordinaadid: 58° 45′ 2″ N, 23° 43′ 14″ E
Valgla maad Eesti
Valgla pindala 3213,1 km² [1]
Pikkus 113,7 km[1]
Langus lähtel 64,5 m, suudmes 0 m [2]
Lang 0,58 m/km [2]
Vooluhulk keskmine 23–28 m³/sek, maksimaalne 500–750 m³/sek, minimaalne 0,8–1,0 m³/sek [2]
Parempoolsed lisajõed Ellamaa oja, Urevere oja, Luiste jõgi, Kiisaoja, Liivi jõgi ja Rannamõisa jõgi
Vasakpoolsed lisajõed Vardi jõgi, Konnaveski oja, Pühajõgi, Vigala jõgi, Allika jõgi, Vanamõisa jõgi, Penijõgi ja Tuudi jõgi

Kasari jõgi on Lääne-Eesti veerohkeim jõgi. Kogu Eestis on veerohkemad vaid Narva, Pärnu ja Suur Emajõgi. Jõgi algab Kohila alevist läänes ja suubub Matsalu lahte.

Kasari jõe pikkus on 113,7 kilomeetrit (koos veerohkeima haru Vigala jõega 121 kilomeetrit), jõgikonna suurus umbes 3400 ruutkilomeetrit (koos deltaga liitunud Rannamõisa jõgikonnaga). Aasta keskmine vooluhulk suudmes jääb enamasti 25–30 kuupmeetrini sekundis.

Suurimad lisajõed on paremalt poolt Ellamaa ja Urevere oja, Luiste, Kiisaoja, Liivi ja Rannamõisa jõgi (suubub deltasse) ning vasakult Vardi jõgi, Konnaveski oja, Pühajõgi, Vigala, Allika ja Vanamõisa jõgi, Penijõgi ja Tuudi jõgi. Suur põhjapoolne suudmeharu on tuntud ka Rõude jõena. Kesk- ja ülemjooks kuni Vigala jõega ühinemiseni on tuntud ka Teenuse jõena.

Tuntud on Kasari jõgikonna aladel üleujutused (Kasari luht – alates Teenuse ja Vigala jõgede ühinemisest kuni suudmeni) [3]. Suurte üleujutuste tõttu on Kasari jõe alamjooksule ehitatud pikk raudbetoonsild (valmimisel maailma pikim raudbetoonsild – 307 m, ehitatud 1905, arhitektuurimälestis). Viimane on tänapäeval kasutusel jalakäijate sillana, millel on öösiti dekoratiivvalgustus. Sõidukite liikluseks on mõnisada meetrit suudme poole uus sild ehitatud (renoveeritud 2006). Üleujutusi jälgivad Kasari hüdromeetriajaam ja Teenuse hüdromeetriajaam.

Hüdroloog August Loopmann pidas Kasari jõgikonna peajõeks hoopis Vigala jõge, millel on ühinedes Teenusega umbes kaks korda suurem vooluhulk.

Kasari jõgi on karpkalalaste elupaigana kaitstav veekogu. Kasari jõgi puutub kokku järgmiste kaitsealadega: Linnuraba looduskaitseala, Matsalu rahvuspark, Pajaka maastikukaitseala, Pajaka tammik (park).

Kasari jõge ületavad Pihali–Adila–Rabivere tee, Tallinna–Pärnu–Ikla maantee (Ruunavere sild), Vardi–Nurme tee (Pajaka sild), Vaimõisa–Nurme tee (Russalu sild), Märjamaa–Koluvere maantee (Sipa sild), Silla–Jädivere tee (Teenuse sild), Kasari vana silla tee (Kasari vana sild), Risti–Virtsu–Kuivastu–Kuressaare maantee (Kasari uus sild).

Jõgi on osaliselt avalik veekogu, mille piiranguvöönd on 100 m. Jõe vett kasutavad majanduslikult (vee erikasutusloaga) Lihula Vesi OÜ ja Matsalu Veevärk AS.

Jõe keskkonnaregistri kood on VEE1107000.

Jõe voolutee kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Pajaka sild Kasari jõel, taustal paistab Pajaka mõisa viinavabrik.

Jõgi saab alguse Rabivere külas (Kohila vald), Pihali–Adila–Rabivere teest umbes 300 m põhja pool ja Hageri–Kodila–Kuusiku teest umbes 300 m lääne pool, voolab algul lõunasse, siis Rabivere ja Adila (Kohila vald) külade piiril edelasse. Jõe lähtest umbes 2,1 km kirdesse jääb arvukate laukajärvedega Rabivere raba, umbes 1,4 km loodesse jääb Pihali soo, umbes 2,9 km kagusse jääb Kõnnu raba. Kõik need sood moodustavad osa Rabivere maastikukaitsealast. Piirkonnas esineb ka karsti.

Edasi voolab jõgi lääne suunas loogeldes läbi Kelba küla (Rapla vald). Siin suubub temasse Kelba peakraav ja siin alustab jõgi Adila-Krimmi soo läbimist. Umbes 800 m lõuna poole jääb Aigitse soo, mis toob oma veed jõkke nimetu kraavi kaudu. Kahe soo vahelt kulgeb Kelba–Ohulepa tee. Kaks eelnimetatud sood moodustavad osa Linnuraba looduskaitsealast. Edasi voolab jõgi Kelba ja Adila küla piiril läände, siis Ohulepa (Rapla vald) ja Adila küla piiril loodesse, kus temasse suubub Pihali kraav.

Jõgi jätkab voolamist lääne suunas Ohulepa ja Kustja (Kernu vald) küla piiril. Siin toimub jõe esimene suur hargnemine, et umbes 400 m lääne pool jälle üheks saada. Edasi voolab jõgi Käbiküla ja Kustja küla piiril, kus väljub Adila-Krimmi soost. Siit edasi on jõesängi õgvendatud ja säilinud vanajõed moodustavad mitu haru. Jõgi keerab edelasse ja voolab läbi Käbiküla. Edasi keerab jõgi lõunasse ja voolab umbes 600 m ulatuses Tallinna–Pärnu–Ikla maantee kõrval, jäädes umbes 100–200 m kaugusele. Järgneb pööre kagusse ning voolamine Käbiküla ja Lestima küla piiril. Ka siin on jõge õgvendatud ja jõe kõrval lookleb vanajõgi. Edasi pöörab jõgi edelasse ja pöördekohas suubub temasse Kõveroja. Jõgi voolab läbi Lestima küla, pöörab läände ja voolab Tallinna–Pärnu–Ikla maantee alt läbi (Ruunavere sild).

Endise Pajaka mõisa viiva silla asukoht Kasari jõel.

Edasi voolab jõgi läbi Pajaka küla, algul loogeldes loodesse, siis pöörab läände ja lõunasse. Siin suubub jõkke Jutapere jõgi ja jõe põhjakaldal on Pajaka tammik. Jõgi läheb Vardi–Nurme tee alt läbi (Pajaka sild). Edasi keerab jõgi edelasse ja siseneb Pajaka maastikukaitsealale selle idapiiril. Jõgi voolab Pajaka ja Hiietse küla piiril algul edelasse, siis kagusse, siin suubub jõkke Vardi jõgi. Edasi voolab jõgi Hiietse ja Napanurga küla piiril lõunasse ja siis läände, pöörab siis uuesti lõunasse, väljudes korraks umbes 250 meetriks Pajaka maastikukaitsealalt. Samas siseneb jõgi Pajaka-Vardi hoiualale. Järgnevalt keerab jõgi edelasse, voolab Napanurga ja Russalu küla piiril, samas ka Pajaka maastikukaitseala ja Pajaka-Vardi hoiuala piiril, sisenedes Vardi sohu. Siin suubub jõkke Napanurga oja. Jõgi väljub siin veel 400 meetriks Pajaka maastikukaitsealalt.

Järgnevalt voolab jõgi läbi Russalu küla lõunasse, väljudes algul Pajaka-Vardi hoiualalt, siis ka Pajaka maastikukaitsealalt ja Vardi soost. Siin toimub jõe teine suur hargnemine, et umbes 400–600 m järel uuesti ühineda. Jõgi keerab edelasse, läheb Vaimõisa–Nurme tee alt läbi (Russalu sild) ja keerab taas lõunasse. Jõekaldale jäävad kaitsealused Russalu põlispuud (park). Nüüd siseneb jõgi Kohatu hoiualale, mis palistab jõekaldaid umbes järgmise 13 km ulatuses. Siin on jões esimene suur saar. Jõgi keerab korraks 300 m itta ja siis uuesti lõunasse, voolates algul Russalu ja Purga küla piiril, seejärel Russalu ja Lümandu küla piiril. Edasi keerab jõgi edelasse, voolates läbi Lümandu küla. Siin võib jões leida teise suure saare. Jõe kõrval umbes 200 m kaugusel kulgeb Sipa–Varbola tee.

Kasari jõgi uue silla all.
Kasari jõgi Kasari silla juures.

Jõgi keerab nüüd läände, loodesse ja jälle läände. Esimese käänu kohal suubub temasse Konnaveski jõgi. Edasi keerab jõgi edelasse ja voolab läbi Kohatu küla. Kohas, kus jõkke suubub Ellamaa oja, keerab jõgi lõunasse. Umbes 1,3 km lõuna pool suubub jõkke Põldre kraav. Siin võib jões leida koguni 3 suurt saart. Ka väljub jõgi siin umbes 300 meetriks Kohatu hoiualalt. Jõest umbes 500 m ida poole jääb Kohatu kadastik. Nüüd keerab jõgi kagusse, voolab läbi Sipa küla ning väljub Kohatu hoiualalt. Siin võib jões leida ka ühe suure saare. Jõgi voolab nüüd loogeldes lõunasse, läheb Märjamaa–Koluvere maantee alt läbi (Sipa sild) ja siseneb Paeküla hoiualale, mis palistab jõe kaldaid umbes järgmise 9 km ulatuses. Enne Sipa silda on jões üks saar. Sillast umbes 600 m kaugusel väljub jõgi korraks 300 m ulatuses Paeküla hoiualalt. Siingi võib jõest leida ühe saare. Edasi suubuvad jõkke Sipa oja ja Joonaoja. Sipa oja suubumiskoha lähedal läheb üle jõe jalakäijate sild. Järgnevalt voolab jõgi Sipa ja Mõraste küla piiril, ikka veel loogeldes lõunasse. Jõest võib siingi leida ühe saare.

Edasi voolab jõgi läbi Mõraste küla. Jõe läänekaldal kulgeb Sipa–Mõraste tee. Kohas, kus jõgi keerab kagusse, suubub jõkke Märjamaa peakraav. Jõgi voolab nüüd Urevere ja Paeküla küla piiril. Edasi keerab jõgi lõunasse ning siin on jões 2 suurt saart ja kerge sild üle jõe. Edasi keerab jõgi loogeldes edelasse ning voolab Urevere ja Tolli küla piiril, väljudes Paeküla hoiualalt. Siin suubub jõkke Pühajõgi. Edasi keerab jõgi jälle lõunasse, jões on mitu saart ja seda ületab kerge sild. Jõe idakaldal kulgeb Paeküla – Vana-Vigala tee. Järgnevalt keerab jõgi edelasse ja siis läände. Siin suubub jõkke Härjaoja. Jões on ka mitu saart. Jõest lõuna poole jäävad Pilkuse raba ja Pilkuse maastikukaitseala. Põhja pool kulgeb jõe ääres Teenuse–Tolli tee. Jõgi voolab nüüd läbi Teenuse küla. Jõkke suubuvad Urevere oja ja Luiste jõgi, nende suudmete vahel läheb jõgi Silla–Jädivere tee alt läbi (Teenuse sild). Silla lähedal on jões üks saar. Jõe põhjakaldal on kaitsealused Teenuse põlispuud. Jõgi keerab nüüd edelasse ja läbib Käntu-Kastja hoiuala, mis on kaheosaline, osade vahe piki jõge umbes 1,2 km ja siia mahub ka üks koolmekoht.

Nüüd ületab jõgi Läänemaa piiri ning läbib Kastja küla ja samas ka Käntu-Kastja hoiuala. Jõgi voolab ikka veel loogeldes edelasse, keerab siis läände ja hiljem lõunasse. Viimases käänukohas suubub temasse Õeruma oja. Edasi voolab jõgi Keskküla ja Rumba küla piiril edelasse ning keerab siis lõunasse. Siin suubub jõkke Käntu kraav. Jõest ida poole jääb Käntu raba, lääne poole Keskküla raba.

Järgnevalt suubub jõkke Vigala jõgi, pärast mida keerab jõgi läände ja edelasse, väljudes Käntu-Kastja hoiualalt. Jõgi voolab nüüd Keskküla ja Võhma küla piiril, edasi Võhma ja Kasari küla piiril. Nüüd suubub jõkke Allika jõgi, pärast mida keerab jõgi läände. Jõgi voolab nüüd Kasari ja Seira küla piiril. Edasi suubub jõkke Vanamõisa jõgi, pärast mida keerab jõgi loodesse. Nüüd suubub jõkke Kirbla peakraav. Jõgi voolab läbi Kasari vana silla tee alt (Kasari vana sild) ja Risti–Virtsu–Kuivastu–Kuressaare maantee alt (Kasari uus sild). Enne sildu on jões mitu saart. Pärast sildu jõuab jõgi Matsalu rahvusparki ning voolab Keskküla ja Kirbla küla piiril. Siis suubub jõkke Liivi jõgi, pärast mida keerab jõgi läände ning voolab Kirbla ja Allikotsa küla piiril. Siingi on jões üks saar. Edasi keerab jõgi loodesse. Peagi suubub jõkke Kiisaoja, pärast mida keerab jõgi läände ning voolab Kelu ja Rõude küla piiril. Edasi keerab jõgi edelasse, kuid siin hargneb: loode suunas voolab Rõude jõgi, lääne suunas Aru oja. Alamjooksul suubuvad jõkke veel Penijõgi ja Tuudi jõgi. Jõgi suubub Matsalu lahte.

Jõe lisajõed[muuda | muuda lähteteksti]

Sulgudes lisajõe järk – suubumine vasakult (v) või paremalt (p) – lisajõe suudme kaugus peajõe suudmest. [1]

Kasari jõgi ajaloos[muuda | muuda lähteteksti]

Kasari raudbetoonsild ehk Kasari vana sild.

Kasari jõgi on aja jooksul täitnud Matsalu lahe idasoppi, mistõttu võib ainult oletada, kust tulid rootslased ja saarlased Läänemaale 1220. aastal ja kus võis asuda muistne sadam. Pärast suudme süvendamist on setted saanud liikuda kaugemale, kuid eutrofeerumisega kaasnenud roostiku vohamine on kiirendanud lahe idaosa kinnikasvu. Kui võrrelda vanu kaarte tänapäeva omadega, siis selgub, et lisaks Rannamõisa jõele on ka Penijõgi ja Tuudi (Suitsu) muutunud Kasari lisajõgedeks. Kasari jõgi kanti oletatavasti 1539. aastal Tabula Livonia nimelistele kaartidele, kus on märgitud, et Kasari jõe lähedal asub koht Leal (Lihula).[4] Lisaks on mitmel vanal kaardil äratuntav ka Liivi jõgi, mis voolab mööda Koluverest (Kullamaa vald).

Ajalooliselt on Kasari jõgi valmistanud kohalikele inimestele ka probleeme, eriti suurte tulvavete ajal, mil inimestel oli raskusi jõe ületamisega, mistõttu katkes liiklus põhja ja lõuna vahel üle jõe isegi mitmeks nädalaks. Kuigi jõesängi süvendamine mõnevõrra leevendas probleemi, võttis siiski Eestimaa kubermangu valitsus ette liiklusolude parandamise. Aastatel 1903–1904 ehitati üle Kasari jõe Belgia ettevõtte poolt raudbetoonsild, mis on 308 meetrit pikk ning mis valmimise ajal oli Euroopa ja Venemaa pikim raudbetoonsild. Vana sild (raudbetoonsild) oli aktiivses kasutuses kuni 1990. aastani, kui valmis uus sild Kuressaare-Kuivastu-Virtsu-Risti-Tallinna maanteele, jäädes mõned sajad meetrid suudme poole. Vana sild on tänasel päeval arhitektuurimälestis ning kasutuses eelkõige jalakäijate teena.

Ajalooliselt võib oluliseks pidada ka seda, kuidas Kasari jõgi omale nime sai. Kuigi kindel on see, et varem tunti Kasari jõena alamjooksu viimast paarikümment kilomeetrit, siis 1980. aastal moodustati mitme ametkonna vaheline komisjon, kes otsustas anda nime „Kasari“ peajõe lähtest suudmeni. Teise versiooni järgi, mis on pigem legendi reputatsiooniga, sai jõgi nime Kasari mõisa järgi. Mõis ise oli varem üks Saare-Lääne piiskopi veski, kuid Rootsi kuningas läänistas mõisa Cäsar Baranoffile, kes oli Moskva vürsti teeniv tatarlasest väepealik, kuid kes sõja ajal tuli Jaanilinnas oma ratsameestega rootslaste poole üle. Sellest ka nimi „Kasari“ (sks Kasargen) nii mõisale kui ka jõele.[4]

Tehissängid ja luhaheinamaad[muuda | muuda lähteteksti]

Kloostri sild.

Kuna Kasari jõgikonna lang on väga väike, maapind suuresti savine ning paekivi kaetud mergli kihiga, ei saanud vesi ära voolata või maasse imbuda, tuues kaasa veelahkmealade soostumise. Külad asusid jõgede ääres, sest põllumaa oli viljakam, Kasari jõgikonna aladel kuivendati maad hoolikalt. Nüüdseks on ka enamus kohti süvendatud või tehtud uusi jõesänge, et maad kuivendada. 1983. aasta Eesti Looduses nr 3 kirjutab Luule Veering, et 78 protsenti vooluvetest voolab tehissängides. Enim muudetud on Liivi jõgi, kõige looduslikum jõgi aga Nurtu. Koos Emajõega on Kasari jõe alamjooksul välja kujunenud üks parimaid deltasid Eestis. Delta kujunemist soodustas faktor, et jõgi tõi endaga kaasa palju savirohkeid setteid, mis alamjooksul ummistasid suuet ja kandusid luhamaadele, muutes maa vähem viljakamaks. Aastatel 1926–1938 otsustati teha suuremaid maaparandustöid, kusjuures alustati jõe suudmest, mida süvendati kuni Vigala jõe suudmeni. Rõude jõgi, mis on peasuudmest põhja pool, aeti kanalisse, ent süvendati ka peasuuet ennast. Veetase alanes süvendamise tulemusena, Vigala silla all isegi kahe meetri jagu, kuid süvendamine omakorda tõi kaasa maalihkeid ning hooned, mis jõe ääres asusid, purunesid. Kuigi süvendamine vähendas üleujutuste mastaapi, vähenes sellega luhaheinamaade viljakus, sest enam ei saabunud jõest setted, mis muudaks heinamaad viljakamaks. 20. sajandi teises pooles hakati luhamaad hooldama rasketehnikaga. Ilma süvendamiseta poleks traktori, käru ega ka muu raske tehnikaga luhaaladele ligi pääsenud.[4]

Kasari jõe alamjooksu luht[muuda | muuda lähteteksti]

Kasari jõe luht.

Kasari jõe alamjooksule jääb 4000 ha suurune luht, mis on oluline osa jõeäärse ala elustikust. Tegemist on Põhja-Euroopa suurima luhaga, kus kevaditi peatuvad kümned tuhanded veelinnud. Jõe üleujutusperiood on luhale ülimalt oluline, sest jõgi toob kaasa endaga setteid, mis soodustavad luhas rohu kasvu ning parandavad seal pesitsevate lindude tingimusi. Nii rohu kasv kui pesitsemistingimused sõltuvad üleujutuse pikkusest ja ulatusest.

Luha ja jõe looduse tugevaks mõjutajaks oli 1920. ja 1930. aastatel läbi viidud kuivendamine, et parandada talunike heina- ja põllumaid. Kohati hakkab tugevalt silma asjaolu, et Kasari jõgi ise voolab ebaloomulikult sirgjooneliselt. Kuivendamine mõjutab eelkõige üleujutuse mõju, vähendab seal pesitsevate lindude toidubaasi ja soodustab paju- ja lepavõsa kasvu. Lisaks on vaja igal aastal luhta niita, vältimaks selle kinnikasvamist. Tänapäeval teevad seda põllumajandusega tegelevad inimesed või ettevõtted.[5]

Seos Matsalu Rahvuspargiga[muuda | muuda lähteteksti]

Kasari jõge on nimetatud ka Matsalu Rahvusparki läbivaks arteriks. 4000 ha suurune üleujutatav ala suurvee ajal moodustab umbes veerandi kogu rahvuspargi maismaa pindalast. Lisaks on jõgi oluliseks elupaigaks kaladele.[5] Sildade all, kus on mitmete kalade kudemispaigad, on jõgi kiirevooluline ja kärestikuline. Ökoloogiliste tingimuste ja kalastiku koosseisu põhjal kuulub Kasari jõe keskjooks särje-haugi ja alamjooks särje-haugi-tursa jõe tüüpi. Olulist tähtsust omab jõgi ka siirdekalade, eriti vimma, poolsiirdekalade ja rannikumeres toituvate mageveeasukate jaoks, kes kasutavad Kasari jõge kui rändetee ja sigimispaigana. Tuntuim nähtus kalade rändest on kevadine särgede kudemine, eriti Penijõel, meelitades kohale sadu kalumehi üle Eesti. Kevadisel ajal, peamiselt õhtuti (pilliroo tärkamise ajal ka päeval) võib kohata põtrasid koos vasikatega. Harvem võib näha ka konna- või merikotkast, paremate ilmade korral leidub ka toonekurgi, välistatud pole musta toonekurega kohtumine.[6] Kasari jõge ja luhaalasid on võimalik näha hästi kolmest linnuvaatetornist:

  • Penijõe – jääb Penijõe kaladele roostiku äärealale, olles üks punkt 5 km pikkusel matkarajal. Torni asukoht on lähedal ka kunagistele jõesängidele, kus linnuelu on kevaditi huvitav. Võib kuulda ka öiseid roostiku hääli. Märkimist väärib asjaolu, et jõgede süsteemi süvendamine 20. sajandi esimesel poolel kasvatas roostiku pindala kolmekordselt, enne süvendamist kasvas roostik vaid jõe delta suubumiskohas.
  • Suitsu – asub Suitsu (Lihula vald) jõe ääres. Torn ise on rahvuspargi kõrgeim. Tornist paistavad roostiku lääneosa, jõe-äärsed niidud, Matsalu lahe roostik, Kasari ja Suitsu jõgi. Lisaks võib kuulda ka palju linnulaulu, sest torn ise asub Matsalu metsa servas, kusjuures mets ise on kunagine puisniit ehk tänaseks puistunud puisniit.
  • Kloostri – sealsest vaatetornist avaneb vaade luhale, hea nähtavuse korral võib näha ka lahte. Lindude vaatlemiseks on hea aeg kevaditi, samas sügiseti saab näha hanede ja sookurgede suubumist ööbimiskohtadesse. Lisaks avaneb vaade luhale ka Kirbla astangult (Lihula vald, Lääne maakond), kuhu on püstitatud ornitoloogi Eerik Kumari mälestuskivi. Paari aasta eest valmis Kloostri jõge ületav uus sild, soodustades luha hooldamist.

Geograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Vaade Kasari jõele Teenuse sillalt.

Jõgi läbib oma teekonnal Harju-, Rapla- ja Läänemaad. Maastikuliselt asub jõgi Harju lavamaal ja Lääne-Eesti madalikul. Kasari jõgi kuulub Lääne-Eesti vesikonda (Matsalu lahe alamvesikond), olles vesikonna suurim jõgi nii pikkuselt kui ka vooluhulga poolest.[7] Jääajast tingitud maapinna tasandamine on toonud kaasa ka väikese langu jõele, mis kogu jõe pikkuses on umbes 65 meetrit ehk 0,58 meetrit kilomeetri kohta, kusjuures alamjooksul on lang peaaegu täielikult null.

Jõe alamjooksul asub ka 1924. aastal püstitatud hüdromeetriajaam, mis automatiseeriti 2006. aastal ja mis jääb jõe suudmest 17,5 km kaugusele. Jaamas mõõdetakse veetaset, õhutemperatuuri, äravoolu (arvutuslik), soojal aastaajal ka sademeid, jäänähtusi (jää paksust), vooluhulka 2–3 korda kuus, ent suurvee perioodi ajal 5–6 korda kuus, veetemperatuuri põhjas ja manuaalselt mõõdetakse ka pinnaveekihi temperatuuri 10–50 cm sügavuselt 2–3 korda kuus.[8]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]