Johann Matthias von der Schulenburg

Johann Matthias von der Schulenburg. Giovanni Antonio Guardi maal umbes 1741. aastast.

Johann Matthias von der Schulenburg (ka Matthias Johann; 8. august 1661 – 14. märts 1747) oli Schulenburgi aadlisuguvõsast pärit vabahärra, Saksi kindralleitnant ja Veneetsia feldmarssal, kes osales Suures Türgi sõjas, Põhjasõjas, Hispaania pärilussõjas ning Osmanite-Veneetsia sõjas.

Varasem sõjaväeteenistus

Johann Matthias von der Schulenburg sündis 8. augustil 1661 Emdenis Gustav Adolf von der Schulenburgi ja Petronella Ottilie von Schwenckeni perekonda. 1680ndatel aastatel õppis Johann Matthias koos oma vend Daniel Bodoga Helmstedtis ning Saumuris. Kuigi Gustav von der Schulenburg soovis, et tema pojast saaks õukondlane, astus Johann Matthias 1685. aastal sõjaväeteenistusse. 1687. ja 1688. aastal kuulus ta Braunschweig-Wolfenbütteli vürst Antoni Ulrichi armeesse ning võttis vabatahtlikuna osa Belgradi vallutamisest. Samal ajal sai ta jalaväekompanii ülemaks. 1689. aastal teenis ta Lotringi hertsog Karl V ja Brandeburgi kuurvürst Friedrich III armeedes ning võttis osa Mainzi ja Bonni vallutamisest. 1690. aastal ülendati Schulenburg majoriks ning kaks aastat hiljem ooberstleitnandiks. 1693. aastal sai ta ühe tragunirügemendi ooberstiks.

1698. aastal astus ta Savoia hertsog Vittorio Amadeo II teenistusse ning osales Hispaania pärilussõjas, kuid sai 1701. aastal Chiari lahingus haavata. Ta lahkus sõjaväeteenistusest ning reisis 1702. aastal Dresdenisse.

Teenistus Põhjasõjas

1702. aasta märtsis astus Schulenburg Saksi kuurvürst Friedrich August I (Poola-Leedu kuningana August II) teenistusse ning sai kindralleitnandi auastme. Sama aasta 19. juulil ukj juhatas ta Kliszówi lahingus Saksi-Poola vägede tsentrit. Lahingutegevuse lõpus kattis ta enda vägedega ühisarmee taganemist.

1703. aastal teenis Schulenburg lühiajaliselt keiserlikus armees ning osales nii Eisenbirni kui ka esimeses Höchstädti lahingus. 1704. aastal naasis ta Augusti teenistusse. Poznańi all kaotas ta lahingu Johan August Meijerfeldtile. Sama aasta oktoobris aset leidnud Ponieci lahingus jäi Schulenburg Karl XII-le alla, kuid suutis oma armeega ohutult Saksimaale taganeda. Vaidluste tõttu krahv Flemminguga soovis Schulenburg taas armeest lahkuda, kuid talle ei antud selleks luba. 13. veebruaril juhatas ta Fraustadti lahingus Saksi vägesid, kuid sai taas suure kaotuse osaliseks. Schulenburgi situatsioon oli keeruline, kuna tema väliarmee oli liiga väike, et Saksimaad Karl XII Rootsi peaarmee eest kaitsta. Lisaks ei saanud ta kuningalt kindlaid korraldusi ning sõdurite palga maksmiseks polnud enam raha. Armee võitlustahe oli peale kaotust Fraustadti all kahanenud. Septembris taandus Schulenburg oma armeega Badeni markkrahv Ludwigi maa-aladele.

Hilisem elu

1709. aasta suvel osales Schulenburg Tournai piiramisel ning järgmisel aastal Malplaqueti lahingus. 1715. aastal astus ta feldmarssalina Veneetsia vabariigi teenistusse. Samal ajal tõsteti Schulenburg koos oma pereliikmetega krahviseisusesse. 1716. aasta juulist augustini kaitses ta Osmanite rünnakute eest Korfu saart. Võidu eest määrati Schulenburgile 5000-tukatiline aastapension.

Ülejäänud elu viibis ta Veneetsias ning viis vabariigi armees mitmeid reforme läbi. 1720. aastal autasustas Preisimaa kuningas Friedrich I teda Musta Kotka ordeniga. 1734. aastal kinnitas valitsus Schulenburgile feldmarssali auastme eluajaks. Preisimaa proovis teda enda teenistusse saada, kuid Schulenburg jäi Veneetsia armeesse edasi teenima.

Johann Matthias von der Schulenburg suri 14. märtsil 1747 Veronas.

Viited

Kasutatud kirjandus

• Zimmermann, Paul. Schulenburg, Matthias Graf von der. Allgemeine Deutsche Biographie. Kd. 32. Lk. 667-674. 1891.

Välislingid

• Leben und Denkwürdigkeiten Johann Mathias Reichgrafen von der Schulenburg, Erbherrn auf Emden und Delitz, Feldmarschall in diensten der Republik Venedig. Kd. 2. 1834.