Enn Kippel

Allikas: Vikipeedia

Enn Kippel (aastani 1935 Eduard Ferdinand Kippel; 16. veebruar 1901 Tallinn15. veebruar 1942 Leningrad) oli eesti kirjanik.

Kippel elas pärast oma isa surma (aastal 1913) Peterburis, kus ta õppis kondiitriks. Aastal 1919 pöördus ta tagasi kodumaale, kuid oli Narvas vangistatud kahtlustatuna Punaarmeesse kuulumises.

Ta võeti 1921. aastal Eesti sõjaväkke. Pärast ajateenistust oli ta üleajateenija (veltveebli auastmes) 2. üksikus jalaväepataljonis. Teenistus kestis 1940. aastani, küll kirjutaja, joonestaja, raamatukoguhoidja ja poejuhataja ametis.[viide?]

Enn Kippeli mälestustahvel Jõgeval

Enn Kippeli naine Maret Kippel (sündinud Lätte) oli pärit Jõgevalt, tema isa Jaan Lätte oli üks Jõgeva tuntumaid seppi. Suviti 1925–1935 viibisid Kippelid sageli Jõgeval.[1]

Aastal 1935 lõpetas ta Tartu Linna Õhtuse Erakeskkooli. Õhtukoolis õppimise ajal oli ta õpilasühingu humanitaarringi almanahhi "Rada" aktiivsemaid kaastöötajaid. Aastatel 19351936 õppis ta Tartu Ülikooli usuteaduskonnas (ei lõpetanud). Akadeemiliselt kuulus ta üliõpilasseltsi Ühendus.

1940. aastal määrati ta uue võimu poolt 1. diviisi poliitjuhiks (Rakveres), kuid tagandati peatselt. Hiljem oli ta 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse ajalehe Nõukogude Kaitsel toimetaja asetäitja ja 1941 kevadest ajakirja Pioneer toimetaja Ta astus 1941. aastal NLKP-sse.[2] Alates põgenemisest Nõukogude Liitu 1941. aasta suvel oli ta Leningradis ajalehe Rahva Hääl toimetuse liige, kus ta Leningradi blokaadi ajal 1942. aastal nälga suri. Ta on maetud ühishauda Piskarjovi kalmistul.[2]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

1935. aastal ilmus tema esikromaan "Ahnitsejad" (2 köites)[1], 1936. aastast avaldas ta ajaloolisi romaane (esimesena "Suure nutu ajal").[2] 1939. aastal avaldati romaan "Kuldvasikas".[1]

Enn Kippeli tuntuim teos on 1941. aastal raamatuna ilmunud noorsoojutustus "Meelis", sest Eesti NSV ajal oli enamik tema teisi teoseid keelatud nendes kirjeldatud võitluste tõttu venelastega ja Karl XII positiivse kirjeldamise pärast.[viide?]

Kippel hakkas varakult ajaloo vastu huvi tundma. Romaanides on ta käsitlenud Läänemere maades olnud sõdu ja ülestõuse, alates liivlaste võitudest saksa vallutajate vastu 13. sajandi alguses. Tema teoste tegelased mõjuvad puiselt ja kohmakalt, tsiteerivad peast vanasõnu. Väärtuslikuks osaks on asjatundlikud ja detailsed relvade (Enn Kippel oli tuntud vanade relvade kollektsionäär) ja sõjatehniliste võtete kirjeldused. Ilmse mõnu ja detailsusega on kirjeldatud ka piinamisi ja hukkamisi, milliseid kirjeldusi kaasaegne kriitika nimetas kippelismideks.[3]

Erandina käsitlevad romaanid "Ahnitsejad" ja "Kuldvasikas" autori kaasaega. "Kuldvasika" sündmused toimuvad romaanis Mõigu aleviks nimetatud Jõgeval. "Ahnitsejate" tegelaskujud pärinevat Tartust.[1]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Ahnitsejad", romaan (1935)
  • "Suure nutu ajal", romaan (1936)
  • "Kui Raudpea tuli", romaan (1937)
  • Aleksei Brussilov. "Minu sõjamälestused". Tõlkinud Enn Kippel. Tartu 1937
  • "Issanda koerad", romaan (1938)
  • "Jüriöö", romaan (1939)
  • "Kuldvasikas", romaan (1939)
  • "Meelis" (1941)
  • Juhan Mõttus, Enn Kippel. "2. jalaväepolgu ajalugu". Allikapublikatsioon. Teaduslik toimetaja ja eessõna autor Tiit Noormets. Tartu: Ajalooarhiiv, 2007

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

15. veebruaril 1967 avati Enn Kippeli 25. surma-aastapäeva puhul Jõgeval, toonase V. Kingissepa ja Ristiku tänava nurgal asuval majal V. Kingissepa 26 kirjaniku mälestustahvel.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Helve Anton. "Jõgeva". Eesti Raamat. Tallinn 1988. Lk 95
  2. 2,0 2,1 2,2 Martin Neithal. "Kippel, Enn". // Eesti kirjarahva leksikon. Tallinn 1995. Lk 203
  3. https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:115274/16649/page/99

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]