Enn Kippel

Allikas: Vikipeedia

Enn Kippel (aastani 1935 Eduard Ferdinand Kippel; 16. veebruar 1901 Tallinn15. veebruar 1942 Leningrad) oli eesti kirjanik.

Kippel elas pärast oma isa surma (aastal 1913) Peterburis, kus ta õppis kondiitriks. Aastal 1919 pöördus ta tagasi kodumaale, astudes Eesti kaitseväkke. Aastast 1921 teenis ta üleajateenijana (veltveebli auastmes) 2. Üksikus jalaväepataljonis. Teenistus kestis 1940. aastani, küll kirjutaja, joonestaja, raamatukoguhoidja ja poejuhataja ametis.[viide?]

Enn Kippeli mälestustahvel Jõgeval

Enn Kippeli naine Maret Kippel oli pärit Jõgevalt, tema isa Jaan Lätte oli üks Jõgeva tuntumaid seppi. Suviti 1925–1935 viibisid Kippelid sageli Jõgeval.[1]

Aastal 1935 lõpetas Kippel Tartu Linna Õhtuse Erakeskkooli. Õhtugümnaasiumis õppimise ajal oli ta õpilasühingu humanitaarringi almanahhi "Rada" aktiivsemaid kaastöötajaid. Aastatel 19351936 õppis ta Tartu Ülikooli usuteaduskonnas (ei lõpetanud, kuulus üliõpilasseltsi Ühendus[2]). 1935. aastal ilmus Kippeli esikromaan "Ahnitsejad" (2 köites)[1], 1936. aastast avaldas ta ajaloolisi romaane (esimesena "Suure nutu ajal").[viide?] 1939. aastal avaldati romaan "Kuldvasikas"[1].

Aastal 1940 määrati Kippel uue võimu poolt 1. Diviisi poliitjuhiks (Rakveres). Hiljem oli ta 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse ajalehe Nõukogude Kaitsel toimetaja asetäitja. Aastast 1941 oli ta Leningradis ajalehe Rahva Hääl toimetuse liige, kus ta Leningradi blokaadi ajal aastal 1942 nälga suri. Ta on maetud ühishauda Piskarjovi kalmistul.[viide?]

15. veebruaril 1967 avati Enn Kippeli 25. surma-aastapäeva puhul Jõgeval, toonase V. Kingissepa ja Ristiku tänava nurgal, majal V. Kingissepa 26 kirjaniku mälestustahvel.[1]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Enn Kippeli tuntuim teos on aastal 1941 raamatuna ilmunud noorsoojutustus "Meelis", sest Eesti NSV ajal oli enamik tema teisi teoseid keelatud nendes kirjeldatud võitluste tõttu venelastega ja Karl XII positiivse kirjeldamise pärast.[viide?]

Kippel hakkas varakult ajaloo vastu huvi tundma. Romaanides on ta käsitlenud Läänemere maades olnud sõdu ja ülestõuse, alates liivlaste võitudest saksa vallutajate vastu 13. sajandi alguses. Tema teoste tegelased mõjuvad puiselt ja kohmakalt, tsiteerivad peast vanasõnu. Väärtuslikuks osaks on asjatundlikud ja detailsed relvade (Enn Kippel oli tuntud vanade relvade kollektsionäär) ja sõjatehniliste võtete kirjeldused. Ilmse mõnu ja detailsusega on kirjeldatud ka piinamisi ja hukkamisi, milliseid kirjeldusi kaasaegne kriitika nimetas kippelismideks.[viide?]

Erandina käsitlevad romaanid "Ahnitsejad" ja "Kuldvasikas" autori kaasaega. "Kuldvasika" sündmused toimuvad romaanis Mõigu aleviks nimetatud Jõgeval. "Ahnitsejate" tegelaskujud pärinevat Tartust[1].

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Ahnitsejad", romaan (1935)
  • "Suure nutu ajal", romaan (1936)
  • "Kui Raudpea tuli", romaan (1937)
  • "Issanda koerad", romaan (1938)
  • "Jüriöö", romaan (1939)
  • "Kuldvasikas", romaan (1939)
  • "Meelis" (1941)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]