Brandenburg-Preisimaa
 | See artikkel vajab toimetamist. (September 2012) |
|
Brandenburg-Preußen 1618–1701 | |||||
  Brandenburgi vapp
Preisimaa hertsogkonna vapp
| |||||
 Brandenburg-Preisimaa aastal 1688 (tumepunane: Brandenburg aastal 1600) | |||||
| Valitsusvorm |
monarhia personaalunioon Brandenburgi margi ja Preisimaa hertsogkonna vahel | ||||
|---|---|---|---|---|---|
| Osa | Saksa-Rooma riik (Brandenburgi mark) | ||||
| kuurvürst-hertsog | Johann Sigismund | ||||
| Friedrich III (Friedrich I) | |||||
| Pealinn | Berliin ja Königsberg | ||||
| |||||
Brandenburg-Preisimaa (saksa keeles Brandenburg-Preußen) on historiograafiline nimetus Brandenburgi Hohenzollernite varauusaegsele valdusele aastatel 1618–1701. Brandenburgi kuurvürstkonnal põhinev Hohenzollernite peaharu sõlmis abielu Preisimaa hertsogkonda valitseva haruga ja turvas sellega troonijärgluse seoses hilisema meesliini hääbumisega aastal 1618. Abielude sõlmimise teine tagajärg oli väikeste Reini vürstkondade Kleve, Marki ja Ravensbergi liidendamine pärast Xanteni rahu aastal 1614.
Vestfaali rahu järgi, mis lõpetas aastal 1648 Kolmekümneaastase sõja, sai Brandenburg Mindeni ja Halberstadti, samuti pärimisõiguse Taga-Pommeris (liidendati aastal 1653) ja Magdeburgi hertsogkonnas (liidendati aastal 1680). Brombergi lepinguga (1657), mis sõlmiti Teise Põhjasõja ajal, vabanesid kuurvürstid Poola läänisõltuvusest Preisimaa hertsogkonnas ning omandasid Lauenburgi ja Bütowi maad ja Draheimi. Saint-Germaini rahu (1679) laiendas Brandenburgi Pommerit Odra alamjooksuni.
17. sajandi teine pool pani aluse Preisimaa saamiseks üheks suurmänguriks Euroopa hilisemas poliitikas. Brandenburg-Preisimaa tärkavat sõjalist potentsiaali, mis põhines alalise armee asutamisel aastal 1653, sümboliseerisid laialt äramärgitud võidud Varssavi (1656) ja Fehrbellini (1675) all ning jälitamine üle Kura lahe (1678). Brandenburg-Preisimaa rajas ka laevastiku ja kolooniaid Brandenburgi Kullarannikul ja Arguinis. Friedrich Wilhelm, tuntud kui "Suur Kuurvürst", avas Brandenburg-Preisimaa peamiselt protestantlike põgenike suuremahulisele sisserändele ("Peuplierung") kogu Euroopast ("Exulanten"), kõige tuntumad, hugenottidest sisserändajad järgisid Potsdami edikti. Friedrich Wilhelm alustas ka Brandenburg-Preisimaa administratsiooni tsentraliseerimist ja mõisnike mõju vähendamist.
Aastal 1701 õnnestus Brandenburgi kuurvürstil Friedrich III-l saada endale tiitel Kuningas Preisimaal. Selle tegi võimalikuks Preisimaa hertsogkonna suveräänne staatus väljaspool Saksa-Rooma riiki ning Habsburgist keisri ja teiste Euroopa monarhide heakskiit liitude moodustamise käigus Hispaania pärilussõja ja Põhjasõja jaoks. Brandenburg-Preisimaad tuntakse seejärel tavaliselt Preisimaa kuningriigina või lihtsalt Preisimaana. Friedrich ja tema järglased jätkasid riigi tsentraliseerimist ja laiendamist, muutes Brandenburg-Preisimaa ajastule omase poliitiliselt kaugete vürstkondade personaaluniooni Berliinist juhitavaks provintside süsteemiks.
Rajamine Johann Sigismundi ajal (1618)[muuda | muuda lähteteksti]
Brandenburgi margis valitses Hohenzollernite pealiin, kes olid aastast 1415 Saksa-Rooma riigi kuurvürstid. Aastal 1525 loodi Krakówi rahuga Saksa Ordu Riigi osalise ilmalikustamise järel Preisimaa hertsogkond. See oli Poola kuningriigi vasall ja seda valitses hertsog Albrecht, kes oli Hohenzollernite kõrvalharu liige. Oma ema Elisabethi (Brandenburgi Hohenzollern) mõjutusel sai Anna Maria von Braunschweig-Calenberg-Göttingen aastal 1550 Albrechti teiseks naiseks ja sünnitas talle troonipärija Albrecht Friedrichi. Aastal 1563 anti Poola krooni poolt Hohenzollernite Brandenburgi harule pärimisõigus. Albrecht Friedrich sai pärast Albrechti surma aastal 1568 Preisimaa hertsogiks. Tema ema suri samal aastal ja pärast seda ilmnesid tal psüühikahäired. Hertsogi haiguse tõttu valitses Preisimaad Albrechti vennapoeg Georg Friedrich (1577–1603). Aastal 1573 abiellus Albrecht Friedrich Marie Eleonore von Jülich-Kleve-Bergiga, kellega tal oli mitu tütart.
Aastal 1594 abiellus Albrecht Friedrichi siis 14-aastane tütar Anna Brandenburgi kuurvürsti Joachim Friedrichi poja Johann Sigismundiga. Abielu tagas pärimisõiguse Preisimaa hertsogkonnas, samuti Kleves. Pärast Georg Friedrichi surma aastal 1603 läks Preisimaa hertsogkonna valitsemine Joachim Friedrichile. Aastal 1603 sõlmiti Hohenzollernite vahel ka Gera leping, millega otsustati, et tulevikus ei jagata nende territooriume sisemiselt.
Brandenburgi kuurvürstid pärisid Preisimaa hertsogkonna pärast Albrecht Friedrichi surma aastal 1618, kuid hertsogkond jäi Poola vasalliks aastani 1656/7. Kuna Johann Sigismund sai aastal 1616 insuldi ja oli selle tagajärjel raske füüsilise, samuti vaimse puudega, valitses tema naine Anna Preisimaa hertsogkonda tema nimel kuni Johann Sigismundi surmani pärast teist insulti aastal 1619.
Georg Wilhelm, 1619–1640[muuda | muuda lähteteksti]
Aastatel 1619–1640 oli Georg Wilhelm Brandenburgi kuurvürst ja Preisimaa hertsog. Ta püüdis, kuid edutult lõhkuda Saksimaa kuurvürstiriigi domineerimist Ülem-Saksi ringkonnas. Brandenburgi-Saksi vastuolu muutis ringkonna kaitse ebatõhusaks ja järgnevalt vallutas selle Kolmekümneaastase sõja ajal Albrecht von Wallenstein. Kuigi Georg Wilhelm oli varem kuulutanud neutraliteeti, sundis Wallensteini armee kohalolu ta Königsbergi lepinguga (1627) ühinema katoliiklik-keiserliku laagriga ja nõustuma garnisonidega. Kui Rootsi astus sõtta ja edenes Brandenburgi, kuulutas Georg Wilhelm taas neutraliteeti; siiski sundis Gustav II Adolf Georg Wilhelmit ühinema Rootsiga liitlasena, okupeerides olulise osa Brandenburg-Preisimaa territooriumist ja koondades armee Berliini linnamüüride ette. Georg Wilhelm ei sõlminud liitu, kuid andis Rootsile läbipääsuõigused, kaks kindlust ja raha-abi. Seejärel laastasid katoliiklikud armeed korduvalt Brandenburgi ja teisi Hohenzollernite maid.
"Suur Kuurvürst" Friedrich Wilhelm, 1640–1688[muuda | muuda lähteteksti]
Kolmekümneaastase sõja ajal sai Georg Wilhelmi troonijärglaseks Friedrich Wilhelm, sündinud aastal 1620, kes sai tuntuks kui "Suur Kuurvürst" (Der Große Kurfürst). Noore kuurvürsti iseloomu kinnistasid kalvinistlik õpetaja Calcum, pikaaegne viibimine Hollandi Vabariigis tema suure ringreisi ajal ja sõjasündmused, millest kohtumine oma onu Gustav II Adolfiga Pommeris oli kõige muljetavaldavam.
Kolmekümneaastase sõja lõpetus[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Stettini leping (1630)- Pikemalt artiklis Stettini leping (1653)
Friedrich Wilhelm võttis Brandenburg-Preisimaa üle sõjast põhjustatud poliitilise, majandusliku ja demograafilise kriisi ajal. Pärast pärandi saamist saatis uus kuurvürst Brandenburgi armee koju, kuid kutsus selle tagasi aastal 1643/44. Kas Friedrich Wilhelm sõlmis Rootsiga rahu ja neutraliteedi lepingu või mitte, on vaieldav: kuigi vastav 1641. aasta dokument on olemas, pole seda kunagi ratifitseeritud ja seda on korduvalt peetud võltsinguks.
Sel ajal domineerisid Põhja-Saksamaal Rootsi väed ja koos oma liitlase Prantsusmaaga oli Rootsi Vestfaali rahu garanteerija aastal 1648. Rootsi kavatsus kontrollida Läänemerd dominioonide rajamisega rannikul ("dominium maris baltici") nurjas Friedrich Wilhelmi ambitsioonid saavutada kontroll Odra suudme üle koos Stettiniga (nüüd Szczecin) Pommeris.
Brandenburgi markkrahvid ihaldasid ammu laienemist põhja poole ühendamaks merepiirita Brandenburgi Läänemerega. Grimnitzi leping (1529) andis Brandenburgile pärimisõiguse Pommeri hertsogkonnas pärast kohaliku Greifenite dünastia hääbumist ja pidi jõustuma Pommeri hertsogi Bogislaw XIV surmaga aastal 1637. Stettini lepinguga (1630) andis Bogislaw XIV kontrolli hertsogkonna tõhusalt üle ka Rootsile, kes keeldus allumast Brandenburgi nõudmistele. Vestfaali rahu sätestas hertsogkonna jagamise Brandenburgi ja Rootsi vahel, kes määrasid täpse piiri Stettini lepinguga (1653). Rootsi säilitas lääneosa, sealhulgas Odra alamjooksu (Rootsi Pommeri), samas omandas Brandenburg idaosa (Taga-Pommeri). Friedrich Wilhelm oli sellega rahul ja kogu Pommeri hertsogkonna omandamine sai üheks peamiseks eesmärgiks tema välispoliitikas.
Vestfaali rahu kompenseeris Friedrich Wilhelmile Ees-Pommeri kaotuse ilmalikustatud Halberstadti ja Mindeni piiskopkondadega ja õigusega pärida samuti ilmalikustatud Magdeburgi peapiiskopkonna. Koos Halberstadtiga sai Brandenburg-Preisimaa ka mitmed väiksemad territooriumid: Derenburgi isandkonna, Regensteini krahvkonna, Klettenbergi isandkonna ja Lohra isandkonna. See oli peamiselt prantslaste jõupingutuste tõttu vastukaaluks Habsburgide keisri võimule tugevdada Hohenzollerneid, ja kuna Friedrich Wilhelm hindas neid territooriume madalamalt kui Ees-Pommerit, said need pikemas perspektiivis ühtse, domineeriva valduse loomise ehituskivideks Saksamaal.
Laostumine[muuda | muuda lähteteksti]
Kõigist Brandenburg-Preisimaa territooriumidest oli Brandenburgi kuurvürstkond Kolmekümneaastase sõja lõppedes kõige laostunum. Juba enne sõda oli rahvastiku tihedus ja rikkus võrreldes keisririigi teiste territooriumidega kuurvürstkonnas madal ning sõda hävitas 60 linna, 48 lossi ja umbes 5000 küla. Keskmiselt 50% rahvastikust suri, mõnes piirkonnas jäi ellu vaid 10%. Maarahvastik vähenes surmade ja linnadesse siirdumise tõttu 300 000-lt enne sõda 75 000-ni pärast sõda. Tähtsates linnades Berliin-Kölnis ja Oderi-äärses Frankfurdis vähenes rahvastik vastavalt ühe kolmandiku ja kahe kolmandiku võrra. Mõned pärast sõda omandatud territooriumid olid samuti laostunud: Pommeris jäi ainult üks kolmandik rahvastikust elama ja Magdeburg, kunagi üks rikkamaid keisririigi linnu, põletati maani maha ja enamus rahvastikust tapeti. Kõige vähem kannatasid Preisimaa hertsogkond, kus sõda puudutas ainult ääremaad, ja Minden.
Vaatamata jõupingutustele laastatud territooriume taasrahvastada võttis aega 18. sajandi keskpaigani, et jõuda sõjaeelse rahvastiku tiheduseni.
Lehmasõda[muuda | muuda lähteteksti]
Juunis 1651 murdis Friedrich Wilhelm Vestfaali rahu sätteid sissetungiga Jülich-Bergi, mis piirnes tema valduse Kleve-Markiga Reini alamjooksul. Xanteni rahuga, mis lõpetas aastal 1614 Brandenburgi ja pfaltskrahvide vahel Jülichi pärilussõja, jagati vaenupoolte vahel korra ühendatud Jülich-Kleve-Bergi hertsogkonnad ja sealt alates valitsesid Jülich-Bergi Pfalz-Neuburgi katoliiklikud krahvid. Pärast Kolmekümneaastast sõda jäeti Pfalz-Neuburgi krahv Wolfgang Wilhelm kõrvale 1647. aasta lepingust Friedrich Wilhelmiga, mis soosis hertsogkondades protestante, samas Friedrich Wilhelm nõudis, et kokkulepet tuleb toetada. Usuliste motiivide kõrval oli Friedrich Wilhelmi sissetung suunatud ka territoriaalsele laienemisele.
Konfliktil oli potentsiaali süüdata veel üks rahvusvaheline sõda, kuna Wolfgang Wilhelm soovis saada enda poolele veel demobiliseerimata Lotringi armeed, mis jätkas vaatamata Vestfaali rahule piirkonnas tegutsemist, ja Friedrich Wilhelm palus Hollandi Vabariigi toetust. Viimane järgis siiski neutraliteedipoliitikat ja keeldus abistamast Friedrich Wilhelmi kampaaniat, mille vastu olid pealegi nii keiserlikud kui ka kohalikud võimud. Poliitiliselt isoleerituna katkestas Friedrich Wilhelm kampaania pärast Kleve lepingut, mille keiserlikud vahendajad rääkisid välja oktoobris 1651. Aluseks olnud usuline vaidlus lahendati alles aastal 1672. Kui sõjaline vastasseis hoiti ära ja Brandenburg-Preisimaa armee tegeles peamiselt veiste vargusega (sellest ka nimi), kahandas see oluliselt Friedrich Wilhelmi mainet.
Alaline armee[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Preisi armee
Tänu oma sõjakogemustele oli Friedrich Wilhelm veendunud, et Brandenburg-Preisimaad saab valitseda ainult alalise armeega. Traditsiooniliselt oli armee reservide suurendamine ja rahastamine seisuste privileeg, siiski nägi Friedrich Wilhelm ette seisustest sõltumatult rahastatavat alalist armeed. Tal õnnestus saada seisustelt nõusolek ja vajalikud rahalised vahendid landtagi seadusele 26. juulist 1653. Tema omalt poolt kinnitas mitmed rüütlite privileegid, sealhulgas maksusoodustus, kohtu- ja politseivõimu kinnitamine nende valdustes (Patrimonialgerichtsbarkeit) ja pärisorjuse (Leibeigenschaft, Bauernlegen) kinnitamine.
Algselt piirdusid seisuste sissemaksed kuue aastaga, siiski kohustas Friedrich Wilhelm seisusi jätkama makseid pärast seda ja lõi spetsiaalse ametkonna maksete kogumiseks. Maksed kinnitati seisuste poolt aastal 1662, kuid muudeti 1666. aasta seadusega kinnisvaramaksust aktsiisimaksuks. Aastast 1657 pidid linnad sõdurite asemel armeele rahaabi andma ja aastast 1665 võisid seisused sõdurite andmisest lisamaksetega vabaneda. Armeed suurendati esialgselt 8000 mehelt 1688. aastaks 25 000 – 30 000 meheni. Selleks ajaks oli Friedrich Wilhelm saavutanud ka oma teise eesmärgi, rahastada armeed seisustest sõltumatult. Aastaks 1688 ulatusid need sõjalised maksed märkimisväärse 1 500 000 taalrini või pooleni riigieelarvest. Armeele kindla, seisuste poolt puutumatu, majandusliku baasi tagamine oli Friedrich Wilhelmi administratiivreformide tähtsaim eesmärk. Ta käsitles sõjalist edu kui ainsat viisi saavutada rahvusvaheline maine.
Teine Põhjasõda[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Brombergi leping
Rootsi sissetung Rzeczpospolitasse järgmisel aastal käivitas Teise Põhjasõja. Friedrich Wilhelm pakkus Kuningliku Preisimaa linnadele kaitset Rinski lepinguga, kuid pidi alluma Rootsi sõjalisele ülemvõimule ja taandus oma Preisimaa hertsogkonda. Jälitatuna Rootsi vägede poolt Preisimaa pealinnani, tegi Friedrich Wilhelm rahu ja asus liitu Rootsiga, võttes Preisimaa hertsogkonna ja Ermlandi (Ermeland, Warmia) Königsbergi lepinguga jaanuaris 1656 kuningas Karl X Gustavilt lääniks. Liit osutus võidukaks juunis Varssavi lahingus, parandades kuurvürsti rahvusvahelist mainet. Jätkuv surve Karl X Gustavile põhjustas liidu säilimise kindlustamiseks novembris Labiau lepinguga tema nõustumise täieliku suveräänsusega Hertsoglikul Preisimaal ja Ermlandis Friedrich Wilhelmile. Rootsi ja tema liitlaste poolt detsembris sõlmitud Radnoti leping lubas võidu korral Suur-Poola Brandenburg-Preisimaale.
Kui Rootsi-vastane koalitsioon siiski ülemvõimu saavutas, vahetas Friedrich Wilhelm poolt, kui Poola kuningas Jan II Kazimierz Waza Brombergi lepinguga aastal 1657 kinnitas tema suveräänsust Preisimaal, kuid mitte Ermlandis. Hertsogkond tuli seaduslikult tagastada Poolale, kui Hohenzollernite dünastiline liin hääbub. Hohenzollernite suveräänsust Preisimaa hertsogkonnas kinnitati Oliwa rahuga, mis lõpetas aastal 1660 sõja. Brandenburg-Preisimaa kampaaniad Rootsi Pommeris ei põhjustanud jäävaid vallutusi.
Hollandi ja Skoone sõjad[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Fehrbellini lahing
- Pikemalt artiklis Jälitamine üle Kura lahe
- Pikemalt artiklis Saint-Germaini rahu (1679)
Aastal 1672 puhkes Prantsuse-Hollandi sõda, millesse Brandenburg-Preisimaa oli kaasatud kui Hollandi Vabariigi liitlane. See liit põhines 1669. aasta lepingul ja põhjustas Prantsuse okupatsiooni Brandenburg-Preisimaa Kleve hertsogkonnas. Juunis 1673 hülgas Friedrich Wilhelm liidu Hollandiga ja sõlmis toetuslepingu Prantsusmaaga, kes vastutasuks lahkus Klevest. Kui Saksa-Rooma riik kuulutas Prantsusmaale sõja (Reichskrieg), vahetas Brandenburg-Preisimaa jälle poolt ja ühines keiserlike vägedega. Prantsusmaa survestas oma liitlast Rootsit aitama teda Brandenburg-Preisimaa ründamisega põhjast. Karl X Gustav, kes sõltus Prantsuse rahaabist, okupeeris aastal 1674 vastumeelselt Brandenburgi Uckermarki, avades Skoone sõja Saksa teatri (Brandenburgi-Rootsi sõda). Friedrich Wilhelm reageeris kiiresti ja marssis oma armeega Reini äärest Põhja-Brandenburgi ning põrkus kokku Rootsi armee tagalaga, kes oli Fehrbellini lahingus (1675) ületamas sood. Kuigi sõjalisest perspektiivist vaadates väike jagelus, oli Friedrich Wilhelmi võit tohutu sümboolse tähendusega. "Suur Kuurvürst" alustas vasturünnakut, jälitades taganevaid Rootsi vägesid läbi Rootsi Pommeri.
Poola kuningas Jan III Sobieski kavatses taastada Poola ülemvõimu Preisimaa hertsogkonnas ja sõlmis sel eesmärgil 11. juunil 1675 liidu Prantsusmaaga. Prantsusmaa lubas abi ja rahastamist, kui Sobieski omakorda võimaldas Prantsuse värbajad Poola-Leedusse ja lubas abistada Ungari mässajaid, kes tõmbasid Habsburge eemale nende sõjast Prantsusmaa vastu. Et see plaan töötaks, pidi Poola-Leedu esmalt lõpule viima oma sõja Osmanite riigi vastu, mida Prantsuse diplomaatial vaatamata suurtele jõupingutustele ei õnnestunud saavutada. Tagatipuks olid Sobieski vastu paavst, Poola alamaadel, kes nägi Osmaneid suure ohuna, ning Berliini ja Viini poolt altkäemaksustatud Poola magnaadid. Poola-sisene katoliiklik opositsioon sekkumisele protestantlike Ungari mässuliste poolel lisas pahameelt. Seega, kui Żurawno rahu lõpetas aastal 1676 Poola–Türgi sõja, asus Sobieski keisri poolele ja Preisimaa kampaania plaanidest loobuti.
Aastaks 1678 oli Friedrich Wilhelm puhastanud Rootsi Pommeri ja okupeerinud enamuse sellest, välja arvatud Rügen, mis oli Taani-Norra käes. Sellele järgnes uus edu Rootsi vastu, kui Friedrich Wilhelm puhastas Preisimaa Rootsi vägedest sündmusega, mis sai tuntuks kui jälitamine üle Kura lahe. Siiski, kui Louis XIV lõpetas Nijmegeni rahulepingutega Hollandi sõja, saatis ta oma väed itta appi Rootsi liitlasele ja sundis Saint-Germaini rahuga (1679) Friedrich Wilhelmit sisuliselt taastama status quo ante bellum. Siiski andis Skoone sõda ainult väikesed territoriaalsed muudatused, liites kitsa riba Rootsi Pommerist Odra alamjooksu paremal kaldal Brandenburg-Preisimaa Pommerile, kuid sõda tõi kuurvürsti mainele suurt kasu.
Friedrich III (I), 1688–1713[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Kuningas Preisimaal
- Pikemalt artiklis Preisimaa kuningriik
Brandenburgi Friedrich III, aastast 1701 ka Preisimaa Friedrich I, sündis aastal 1657 Königsbergis. Juba oma isa viimastel valitsemisaastatel rajati sõbralikud suhted Prantsusmaaga pärast Saint Germaini (1679) mahajahtumist, mitte ainult hugenottide küsimuse tõttu. Aastal 1686 kaldus Friedrich Wilhelm Habsburgide keisri poolele, kellega ta 22. detsembril 1686 liidu sõlmis. Selles liidus loobus Friedrich Wilhelm õigustest Sileesiale Habsburgide kasuks ja sai vastutasuks Sileesia Schwiebusi krahvkonna, mis piirnes Neumarkiga. Friedrich III, kes viibis läbirääkimistel kroonprintsina, kinnitas Habsburgidele liidu jätkumist ka tema võimule saades ja sõlmis salaja leppe Schwiebusi tagastamisest Habsburgidele, mida ta aastal 1694 lõpuks ka tegi. Kogu tema valitsemisajal jäi Brandenburg-Preisimaa Habsburgide liitlaseks ja andis korduvalt vägesid võitluseks Prantsusmaa vastu. Aastal 1693 hakkas Friedrich III maad kuulama võimaluse osas tema staatuse tõstmisest Habsburgide õukonnas Viinis ja kuigi esimene katse oli edutu, jäi kuningaks tõusmine keskseks eesmärgiks tema tegevuskavas.
Kujuteldav staatuse tõus ei pidanud olema pelgalt dekoratiivne, vaid oli vajalik poliitilises konkurentsis püsimiseks. Kuigi Friedrich III kandis kuurvürsti tiitlit, saavutasid selle tiitli Kolmekümneaastase sõja ajal aastal 1623 ka Baieri Maximilian I, Vestfaali rahuga (1648) ka Reini pfaltskrahvid ja aastal 1692 ka Ernst August Hannoveri dünastiast. Seega kuulus varem eksklusiivsesse kuurvürstide klubisse nüüd üheksa liiget, kellest kuus olid ilmalikud vürstid, ja edasised muudatused näisid võimalikud. Kuurvürstide ringkonnas sai Saksimaa kuurvürst August Tugev aastal 1697 Poola krooni ja Hannoveri dünastia päris Briti krooni. Friedrich III perspektiivist tähendas seisak staatuses võimu kadu ja see perspektiiv näis olevat kinnitatud, kui Euroopa monarhid eirasid Brandenburg-Preisimaa nõudmisi Rijswijki rahuga (1697).
Preisimaa hertsogkonna näol valdas Friedrich III suveräänset territooriumi väljaspool Saksa-Rooma riiki, seal kavatses ta end kuningaks kroonida. Selle plaani otstarbekust laitsid mõned tema nõuandjad ja igal juhul oli kroon kasulik ainult siis, kui seda tunnistasid Euroopa valitsejad, kõige tähtsam neist Saksa-Rooma keiser. Aastal 1699 algasid uuesti läbirääkimised keiser Leopold I-ga, kes omakorda vajas liitlasi, kuna puhkemas oli Hispaania pärilussõda. 16. novembril 1700 kiitis keiser Friedrichi kroonimise heaks kroonitraktaadis (Krontraktat). Austusest Poola-Leedu vastu, kes valdas Kuningliku Preisimaa ja Ermlandi provintse, lepiti kokku, et Friedrich saab tiitli kuningas Preisimaal, mitte Preisimaa kuningas. Suurbritannia ja Hollandi Vabariik nõustusid enne kroonimist Friedrichi ülendamisega sarnastel põhjustel kui keiser.
17. jaanuaril 1701 avaldas Friedrich kuningliku vapi, Preisimaa must kotkas, ja moto, "suum cuique". 18. jaanuaril kroonis ta end ja oma naist Sophie Charlottet barokktseremoonial Königsbergi lossis.
28. jaanuaril õnnitles Friedrichit August Tugev, mitte küll kui Poola kuningas, vaid kui Saksi kuurvürst. Veebruaris nõustus Friedrichi ülendamisega Taani-Norra liidulootusega Põhjasõjas ja Moskva tsaaririik kiitis samuti heaks aastal 1701. Enamus Saksa-Rooma riigi vürste järgis neid. Karl XII tunnistas Friedrichi Preisimaa kuningaks aastal 1703. Aastal 1713 nõustusid Prantsusmaa ja Hispaania samuti Friedrichi kuningliku staatusega.
Kroonimisega ei nõustunud Saksa ordu, mis olenemata Preisimaa hertsogkonna ilmalikustamisest aastal 1525 säilitas nõude piirkonnale. Kõrgmeister protestis keisri kohtus ja paavst saatis ringkirja kõigile katoliiklikele valitsejatele mitte nõustuda Friedrichi kuningliku staatusega. Aastani 1787 räägiti paavsti dokumentides Preisimaa kuningatest kui "Brandenburgi markkrahvidest". Samuti ei nõustunud Friedrichi kuningliku staatusega Poola-Leedu aadel, kes nägi selles ohtu Poola provintsile Kuninglik Preisimaa, ja alles aastal 1764 nõustuti Preisimaa kuningavõimuga.
Administratsioon[muuda | muuda lähteteksti]
16. sajandi keskpaigas olid Brandenburgi markkrahvid muutunud väga sõltuvaks seisustest (krahvid, isandad, rüütlid ja linnad, aga reformatsiooni tõttu aastal 1538 mitte vaimulikud). Markkrahvkonna tulusid ja kulusid, samuti markkrahvi rahaseisu hoidis enda kontrolli all Kreditwerk, kuurvürsti poolt mittekontrollitav institutsioon, ja seisuste Suur Komitee (Großer Ausschuß). See oli nii Joachim II poolt aastal 1541 tehtud järeleandmiste tõttu vastutasuks seisuste rahaabile; siiski läks Kreditwerk 1618. ja 1625. aasta vahel pankrotti. Markkrahvid said edaspidi anda veto seisustele kõigis asjades, mis puudutasid "riigi head või halba", kõigile õiguslikele kohustustele ja kõigile asjadele, mis puudutasid kuurvürsti kinnisvara pantimist või müüki.
Seisuste mõju vähendamiseks asutas Joachim Friedrich aastal 1604 nõukogu, mida kutsuti Geheimer Rat für die Kurmark ("Kuurvürstkonna Salanõukogu"), mis pidi seisuste asemel toimima kuurvürsti peamise nõukojana. Kuigi nõukogu loodi alaliselt aastal 1613, ei olnud tal Kolmekümneaastase sõja tõttu aastani 1651 mingit mõju.
Kuni Kolmekümneaastase sõja järgse ajani olid Brandenburg-Preisimaa territooriumid üksteisest poliitiliselt sõltumatud, neid ühendas vaid ühine feodaalisand. Friedrich Wilhelm, kes kujutas ette personaaluniooni muutmist reaaluniooniks, alustas aastal 1651 Brandenburg-Preisimaa valitsuse tsentraliseerimist püüdega rajada Geheimer Rat kui keskvõim kõigile territooriumidele, kuid see projekt osutus teostamatuks. Selle asemel jätkas kuurvürst kuberneride (Kurfürstlicher Rat) nimetamist igale territooriumile, mis enamalt jaolt oli Geheimer Rat liige. Kõige võimsamateks institutsioonideks territooriumidel jäid seisuste valitsused (Landständische Regierung, Oberratsstube Preisimaal ja Geheime Landesregierung Markis ja Kleves), mis olid kõrgeimad valitsemisorganid seoses kohtuvõimu, rahanduse ja haldusega. Kuurvürst püüdis tasakaalustada seisuste valitsusi Amtskammer kodade loomisega kuurvürsti domeenide, maksude kogumise ja privileegide haldamiseks ja koordineerimiseks. Sellised kojad loodi Brandenburgis aastal 1652, Kleves ja Markis aastal 1653, Pommeris aastal 1654, Preisimaal aastal 1661 ja Magdeburgis aastal 1680. Aastal 1680 tuli ka Kreditwerk kuurvürsti egiidi alla.
Friedrich Wilhelmi aktsiisimaks (Akzise), mis aastast 1667 asendas Brandenburg-Preisimaa alalise armee jaoks Brandenburgis seisuste nõusolekul kehtestatud kinnisvaramaksu, kehtestati kuurvürsti poolt ilma seisustega konsulteerimata. Teise Põhjasõja lõpp tugevdas kuurvürsti poliitiliselt, võimaldades tal aastal 1660 reformida Kleve ja Marki põhiseadust ning algatada aastal 1661 ametnike truudus temale ja sõltumatus kohalikest seisustest. Preisimaa hertsogkonnas kinnitas ta aastal 1663 traditsioonilised seisuste privileegid, kuid viimased nõustusid mööndusega, et neid privileege ei kasutata kuurvürsti suveräänsuse häirimiseks. Nii nagu Brandenburgiski, eiras Friedrich Wilhelm Preisimaa seisuste privileege kuurvürsti kehtestatud maksude kinnitamisel või vetostamisel: kui aastal 1656 kehtestati Akzise seisuste nõusolekul, kogus kuurvürst aastal 1674 esimest korda jõuga Preisimaa seisuste poolt mitte heaks kiidetud makse. Aastast 1704 vabastati Preisimaa seisused de facto nende õigusest kuurvürsti makse heaks kiita, samas kui ametlikult oli neil see õigus veel alles. Aastal 1682 viis kuurvürst Akzise sisse Pommerisse ja aastal 1688 Magdeburgi, samas kui Kleves ja Markis viidi Akzise sisse alles aastate 1716 ja 1720 vahel. Friedrich Wilhelmi reformide tõttu suurenes tema valitsemise ajal riigi sissetulek kolmekordselt ja maksukoorem inimese kohta ületas Prantsusmaa sama näitaja kahekordselt.
Friedrich III (I) valitsemise ajal jagati Brandenburg-Preisimaa territooriumid de facto monarhia provintsideks. Friedrich Wilhelmi testament oleks jaganud Brandenburg-Preisimaa tema poegade vahel, siiski sai esmasündinud Friedrich III keisri toetusega ainuvalitsejaks Gera lepingu põhjal, mis keelas Hohenzollernite territooriumide jagamise. Aastal 1689 loodi kõigi Brandenburg-Preisimaa territooriumide tarvis uus keskkoda Geheime Hofkammer (aastast 1713: Generalfinanzdirektorium). See koda tegutses kui territooriumide Amtskammer kodade ülim esindus. Ülemsõjakomissariaat (Generalkriegskommissariat) loodi teise keskse ametkonnana kohalike Kriegskommissariat ametkondade üle; see oli algselt seotud armee haldamisega, kuid aastaks 1712 muundus ametkonnaks, mis oli seotud ka üldiste maksu- ja politseiülesannetega.
Kaart[muuda | muuda lähteteksti]
Territooriumide loend[muuda | muuda lähteteksti]
Religioon ja sisseränne[muuda | muuda lähteteksti]
Aastal 1613 pöördus Johann Sigismund luterlusest kalvinismi, kuid tal ebaõnnestus saavutada seisuste pööramine cuius regio, eius religio reegli kohaselt. Seega andis ta 5. veebruaril 1615 luterlastele usuvabaduse, samas kuurvürstide õukond jäi peamiselt kalvinistlikuks. Kui Friedrich Wilhelm I taastas sõjast laastatud Brandenburg-Preisimaa majandust, meelitas ta ümberasujaid kogu Euroopast, eriti usulist varjupaika pakkudes, kõige silmapaistvamalt Potsdami ediktiga, mis meelitas rohkem kui 15 000 hugenotti.
Laevastik ja kolooniad[muuda | muuda lähteteksti]
Brandenburg-Preisimaa rajas laevastiku ja kolooniad Friedrich Wilhelmi valitsemise ajal. "Suur Kuurvürst" veetis osa oma lapsepõlvest Pommeri õukonnas ning sadamalinnades Wolgastis (1631–1633) ja Stettinis (1633–1635), ning seejärel õppis ta Hollandi Leideni ja Haagi ülikoolides (1635–1638). Kui Friedrich Wilhelm aastal 1640 kuurvürstiks sai, kutsus ta Hollandi insenere Brandenburgi, saatis Brandenburgi insenere Hollandisse õppima ja abiellus aastal 1646 Hollandi Oranje-Nassau dünastiast haritud krahvinna Luise Henriettega. Pärast Kolmekümneaastast sõda püüdis Friedrich Wilhelm koguda raha riigi ülesehitamiseks osalemisega ülemerekaubanduses, ja püüdis asutada Brandenburg-Preisimaa Ida-India kompaniid. Ta võttis endise Hollandi admirali Aernoult Gijsels van Lieri nõuandjaks ning püüdis veenda Saksa-Rooma keisrit ja keisririigi vürste osalema. Keiser siiski keeldus, kuna pidas ohtlikuks häirida teiste Euroopa suurriikide huve. Aastal 1651 ostis Friedrich Wilhelm Taanilt 120 000 riigitaalri eest Fort Dansborgi ja Tranquebari. Kuna Friedrich Wilhelm oli võimetu sellist summat maksma, palus ta projekti investeerida mitmel inimesel ja hansalinnal, kuid kuna ükski neist ei soovinud või ei suutnud anda piisavalt raha, tühistati tehing Taaniga aastal 1653.
Laevastik[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Brandenburgi laevastik
- Pikemalt artiklis Preisimaa laevastik
| Brandenburg-Preisimaa laevastik | ||||||
|---|---|---|---|---|---|---|
| Laeva tüüp |
Arv | |||||
| 1675 | 1680 | 1684 | 1689 | 1696 | 1700 | |
| fregatt | 6 | 15 | 16 | 12 | 6 | 4 |
| fluit | 1 | 0 | 3 | 4 | 2 | 0 |
| snau | 0 | 1 | 5 | 4 | 1 | 0 |
| galiot | 0 | 5 | 4 | 2 | 1 | 0 |
| jaht | 1 | 4 | 4 | 5 | 5 | 5 |
| muud | 1 | 1 | 2 | 1 | 4 | 3 |
| Euroopa laevade koguarv aastal 1669: 25 000 Hollandi laevade koguarv aastal 1669: 16 000 | ||||||
Aastal 1675, pärast võitu Fehrbellini all ja Brandenburg-Preisimaa edu Rootsi Pommeris Skoone sõja ajal, otsustas Friedrich Wilhelm laevastiku rajada. Ta kutsus nõunikuks Hollandi kaupmehe ja reederi Benjamin Raule, kes pärast esimest isiklikku kohtumist Friedrich Wilhelmiga aastal 1675 asus aastal 1676 Brandenburgi ja sai Brandenburg-Preisimaa areneva laevastiku ja koloniaalettevõtmiste peategelaseks. Brandenburg-Preisimaa laevastik rajati kümnest laevast, mille Friedrich Wilhelm Raulelt rentis, ja saavutas esimese edu sõjas Rootsi vastu, toetades Stettini ja Stralsundi piiramist ning sissetungi Rügenile. Pillaus (nüüd Baltiisk) Ida-Preisimaa rannikul rajas Raule laevatehaseid ja laiendas sadamarajatisi.
Pärast Saint-Germaini rahu (1679) kasutati laevastikku Rootsi laevade kaaperdamisel Läänemerel ja aastal 1680 vallutasid kuus Brandenburg-Preisimaa laeva Oostende lähedal Hispaania laeva Carolus Secundus, et sundida Hispaaniat lubatud abiraha maksma. Hispaania laev sai uueks nimeks Markgraf von Brandenburg ("Brandenburgi markkrahv") ja sai lipulaevaks Atlandi laevastikule, mis oli mõeldud Hispaania hõbedalaevade vallutamiseks; laevastik ei olnud sellel missioonil edukas. Järgnevatel aastatel laevastikku laiendati ja laevade rentimise poliitika asendati laevade ehitamise ja ostmise poliitikaga. 1. oktoobril 1684 ostis Friedrich Wilhelm kõik renditud laevad 110 000 taalri eest. Smuti aastal 1684 asendas Ida-Friisimaa sadam Emden Pillaud Brandenburg-Preisimaa põhilise laevastikubaasina. Pillaust viidi osa laevatehasest, admirali maja ja tööliste puukirik Emdenisse. Kuigi Emden ei olnud Brandenburg-Preisimaa osa, omas kuurvürst lähedalasuvat Gretsieli lossi ja saavutas linnaga kokkuleppe hallata garnisoni ja sadamat.
Lääne-Aafrika Kullarannik (Großfriedrichsburg)[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Brandenburgi Kullarannik
Aastal 1679 esitas Raule Friedrich Wilhelmile plaani rajada kolooniad Aafrika Guineas ja kuurvürst kiitis selle heaks. Juulis 1680 andis Friedrich Wilhelm vastavad käsud ja kaks laeva valiti välja kaubandussidemete loomiseks Aafrika hõimudega ja maade avastamiseks, kuhu kolooniad rajada. 17. septembril lahkusid fregatid Wappen von Brandenburg ja Morian Guineasse. Laevad jõudsid Guineasse jaanuaris 1681. Kuna Wappen von Brandenburg meeskond müüs tünni brändit aafriklastele territooriumil, mida haldas Hollandi Lääne-India Kompanii, konfiskeeris viimane märtsis laeva. Allesjäänud laeva Morian meeskonnal õnnestus kolme Guinea pealikuga sõlmida 16. mail leping, enne kui hollandlastel õnnestus laev rannavetest välja tõrjuda. See leping, ametlikult kaubanduskokkulepe, sisaldas klauslit pealike allutamisest Friedrich Wilhelmi ülemvõimu alla ja nõusolekut lubada Brandenburg-Preisimaal rajada sadam, ja seega peetakse seda Brandenburg-Preisimaa koloniaalajastu alguseks.
Koloniaalekspeditsioonide hõlbustamiseks asutati 7. märtsil 1682 Brandenburgi Aafrika Kompanii, algselt peakorteriga Berliinis ja laevatehasega Pillaus, aastast 1683 Emdenis. Kogu oma olemasolu ajal oli kompanii alarahastatud ja ekspeditsioone rahastas ka erakapital, sealhulgas Raule ja Friedrich Wilhelmi maksed. Juulis 1682 saadeti Guineasse ekspeditsioon Ida-Preisimaa Otto Friedrich von der Groebeni juhtimisel Großfriedrichsburgi kindluse püstitamiseks. 24. veebruaril 1684 sõlmiti pärismaiste pealikega veel üks leping, mis võimaldas teise kindluse püstitamise Accada (nüüd Akwidaa) naabrusse, nimega Dorotheenschanze Friedrich Wilhelmi teise naise järgi. 4. veebruaril 1685 sõlmiti leping Taccararay (nüüd Sekondi-Takoradi) pealikega, umbes 30 kilomeetrit Großfriedrichsburgist idas. Neljas kindlus ehitati kevadel Taccrama küla lähistele, Großfriedrichsburg ja Dorotheenschanze vahele, nimega Loge või Sophie-Louise-Schanze. Üldiselt koosnes koloonia umbes 50 kilomeetrisest rannaribast ja ei ulatunud sisemaale.
Arguin[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Arguin
Teine koloonia rajati Arguini saarestikus Lääne-Aafrika rannikul (nüüd Mauritaania osa). Erinevalt Guinea kolooniast oli Arguin varem koloonia olnud: aastal 1520 rajas Portugal peasaarele kindluse, mis läks aastal 1580 koos Portugaliga Hispaania kontrolli alla. Aastal 1638 vallutas selle Hollandi Vabariik ja aastal 1678 Prantsusmaa, kes suurte ülalpidamiskulude tõttu sellest loobus ja varsti pärast seda kindluse lammutas. 27. juulil 1685 käivitati Friedrich Wilhelmi ja Raule poolt ekspeditsioon, mis võttis vabanenud koloonia 1. oktoobril üle. Seejärel ehitati kindlus üles ja loodi kontaktid pärismaise rahvastikuga. Prantsusmaa oli häiritud ja saatis laeva 1687. aasta lõpul kindlust tagasi vallutama, kuid Prantsuse fregati ja väiksema laeva rünnak löödi Brandenburg-Preisimaa garnisoni poolt tagasi. Võit parandas suhteid pärismaalastega, kellest paljud olid prantslaste poolt varem orjusse viidud. Kuigi Arguin ei omanud Großfriedrichsburgi majanduslikku tähtsust, arenes see ajutiselt maailma peamiseks kautšukisadamaks.
Kariibi meri[muuda | muuda lähteteksti]
Aafrika kolooniad võimaldasid Brandenburg-Preisimaal osaleda Kolmnurkkaubanduses, veel ei olnud tal oma kaubapunkti Kariibi merel. Aastal 1684 keelduti Brandenburg-Preisimaale müümast Prantsuse saart Saint Vincenti. Novembris 1685, pärast tulutut katset osta Taani-Norralt Saint Thomas, sõlmiti Brandenburgi-Taani kokkulepe, mis võimaldas Brandenburgi Aafrika Kompaniil rentida osa Saint Thomase saarest 30 aastaks, samas suveräänsus jäi Taanile ja administratsioon Taani Lääne-India ja Guinea Kompaniile. Esimene Brandenburgi laev saabus aastal 1686 koos 450 orjaga Großfriedrichsburgist. Brandenburg-Preisimaale eraldati pealinna Charlotte Amalie lähistel ala, mida kutsuti Brandenburgery, ning muud territooriumid nimega Krum Bay ja Bordeaux Estates kaugemal läänes. Aastal 1688 elas Brandenburgi valdustes 300 eurooplast ja mitusada orja. Novembris 1695 rüüstasid Prantsuse väed Brandenburgi (mitte Taani) kolooniat. Aastal 1731 muutus Brandenburg-Preisimaa kompanii Saint Thomasel maksejõuetuks ja lahkus saarelt aastal 1735. Tema viimased varad müüdi oksjonil aastal 1738.
Brandenburg-Preisimaa püüdis aastal 1687 omandada Krabisaart, kuid saart tahtsid ka Taani, Suurbritannia ja Hispaania, ja kui teine ekspeditsioon aastal 1692 leidis saare Taani käes olevat, plaanist loobuti. Aastal 1689 annekteeris Brandenburg-Preisimaa Peteri saare, kuid väike kalju osutus kaubandusele või asustamisele kõlbmatuks. Aastal 1691 nõustusid Brandenburg-Preisimaa ja Kuramaa hertsogiriik Tobagot jagama, kuid kuna Kuramaa oli saarelt lahkunud ja selle oli vahepeal hõivanud Suurbritannia, kokkulepe tühistati ning läbirääkimised Suurbritanniaga ei andnud tulemusi. Aastal 1695 püüdis Brandenburg-Preisimaa hõivata Tortolat, kuid Suurbritannia keelas nende asustuse. Samuti keeldus Suurbritannia müümast Sint-Eustatiust aastal 1697.