Karoliinide surmamarss
Karoliinide surmamarss (rootsi keeles karolinernas dödsmarsch) ehk Øyfjelleti katastroof tähistab Rootsi sõjaväe (karoliinide) katastroofiliste tagajärgedega taganemist Trøndelagis üle Tydali mäeaheliku (aastate 1718 ja 1719 vahetumisel).
Taust[muuda | muuda lähteteksti]
Aastaks 1718 oli Rootsi pärast mitut Põhjasõjas saadud kaotust suurema osa oma idapoolsetest aladest Venemaale kaotanud. Olles nende tagasi vallutamiseks liiga nõrk, kavandas Rootsi kuningas Karl XII hoopis rünnakut Norrale, et sundida Taani-Norra kuningat Frederik IV rünnakule järgneva rahulepinguga suurtele järeleandmistele.
Pärast kaotust Storkyro lahingus 1714. aastal oli kindralleitnant Carl Gustaf Armfeldt taganenud koos oma räsitud Soome sõjaväega Rootsi lääneossa Gävle piirkonda. Seejärel anti talle käsk viia koos oma halvasti varustatud väega läbi petterünnak: suunduda Jämtlandist Norra Trøndelagi regioonis asuva Trondheimi linna suunas. Pärast seda kui Armfeldt oli Duvedi piirkonnas kogunud 10 000 mehest koosneva armee, asus ta 29. augustil (vana kalendri järgi 18. augustil) teele Norra suunas.
Neli kuud hiljem oli selge, et sõjakäik Trøndelagi oli nurjunud: Trondheimi linna kaitsjad olid Armfeldti rünnaku edukalt tagasi hoidnud. Kümnest tuhandest mehest koosnenud vägi oli kahanenud vaid kuue tuhande meheni ning ellujäänud sõdurid olid kurnatud ja näljas; nende riietus oli räbaldunud ja kulunud. Halb ilm tegi Rootsist täiendava varustuse saamise võimatuks ja Rootsi sõjavägi pidi elatuma sellest, mida Norras kätte saadi, põhjustades sellega Norra tsiviilelanikkonnale suuri kannatusi.
Pärast seda kui kuningas Karl XII 11. detsembril 1718 (vana kalendri järgi 30. novembril) Fredriksteni linna piiramisel suri, anti kõigile Norras olevatele Rootsi vägedele käsk Rootsi taganeda. Armfeldt sai teate kuninga surmast kätte 7. jaanuaril 1719 (vana kalendri järgi 27. detsembril 1718) kui tema 6000-pealine vägi oli Gauldali orus asuvas Haltdaleni külas. Armfeldt otsustas võtta ette kõige lühema tee Rootsi: esmalt üle mägede Tydali ja sealt üle Tydali mäeaheliku tagasi Hjerpe kindlusse. Kuni selle ajani oli talv olnud pehme ja lund kas ei olnud üldse või oli seda maas napilt. Seetõttu ei olnud küll vaja suuskasid, kuid sõjavägi oli siiski Trøndelagi sõjakäigust väsinud ja halvasti varustatud.
Lahkumine Rootsi suunas[muuda | muuda lähteteksti]
8. jaanuaril 1719 (vana kalendri järgi 28. detsembril 1718) lahkus sõjavägi Haltdalenist ja marssis ligikaudu 30 kilomeetri kaugusele Tydali. Külma ilma tõttu suri umbes 200 meest mägedes alajahtumisse. 11. jaanuaril (vana kalendri järgi vana-aasta õhtul 1718) kogunes Armfeldti ligikaudu 5000 mehest koosnev vägi Tydalis Ås'i ja Østby talude juures ja valmistamaks ette peaväe Rootsi jõudmist, saadeti üle piiri Jämtlandi 14 suusatajast koosnev eelvägi.
Rootslased lahkusid Østbyst 12. jaanuaril (tollal Rootsis veel kasutusel olnud vana kalendri järgi uue aasta esimesel päeval) ja neid saatis teejuhina norralane Lars Bersvendsen Østby: ta oli sunnitud vaenlasi aitama, kuna kaks tema naissoost sugulast olid võetud pantvangi. Kuigi ilm oli väga külm, lund ei sadanud. Vahemaa tänases Åre vallas asuva Handöli külani oli umbes 55 kilomeetrit ja kui poleks tulnud karmi ilma, oleks sõjavägi jõudnud sinna pärast kahepäevast marssi.
Torm[muuda | muuda lähteteksti]
Ent samal pärastlõunal jäi sõjavägi loodesuunalise lumetormi, mille tugevad tuuled kerge lume üles keerutasid, kätte. Sellest tulenev halb nähtavus ja näpistav külm sundis Armfeldti Essandi järve ääres Øyfjelleti mäe põhjaküljel laagrisse jääma. Meeleheitlikes katsetes sooja saada põletasid sõdurid sookaski, kanarbikku, oma püsside puidust osi ja põletati ka oma kelgud, kuid suurt tulemust see ei andnud. Hinnanguliselt külmus sellel esimesel ööl surnuks ligikaudu 200 meest.
Torm jätkus ka järgmisel päeval ja kuna sõdurid olid üle mägede laiali hajunud, muutus taganemine peagi kaootiliseks. Väe peamine osa jõudis Rootsi piirile ja jäi laagrisse Enaälveni jõe äärde. Ena jõe jäässe raiuti auk, et näha, mis suunas vesi voolab: teati, et sinna suunda jäi pääsetee. Ent külm ilm võttis jätkuvalt oma – paljud veohobused surid ja kogu varustus tuli mäkke maha jätta. Torm möllas jätkuvalt ka 14. jaanuaril (vana kalendri järgi 3. jaanuaril) kui esimesed Armfeldti juhitud väesalgad Handöli välja jõudsid; suurem osa ellujäänutest jõudis sinna kahel sellele järgnenud päeval. Kokku jäi mägedesse surnuks külmununa ligikaudu 3000 meest. Veel 700 meest suri aga rännakul edasi Duvedi suunas: alles seal ootasid neid ettevalmistatud ööbimiskohad. Ellujäänud 2100 sõdurist ligikaudu 600 jäi sandiks.
Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]
18. jaanuaril (vana kalendri järgi 7. jaanuaril) asus Norra major Emahusen teekonnale mäest üles, käies Rootsi sõjaväe jälgedes. Ta leidis sadu surnud karoliine. Veel elus olevad hobused jooksid ilma ratsaniketa ringi ja teised lamasid kokku kukkununa maas, täies koormas kelkude ette rakendatuna ning klaasistunud pilguga ratsanik veel ohjasid külmunud kätes hoidmas.
Sel talvel said norralased suure hulga sõjasaaki. Nad leidsid suurtes kogustes mõõku ja püsse ning mägedest leiti hüljatuna ka kuus väiksemat kahurit. Kohalikud riisusid surnutelt saapad, kuued, väärisesemed ja relvad. Püsside torusid sai kasutada tuleasemetes või siis käiakivide telgedena.
Kui inimesed olid oma töö teinud, jõudis kätte kiskjate kord: hundid, kaljukassid ja rebased leidsid külluslikult korjuseid. Kohalik legend räägib, et veel aastaid olid see mägede piirkond üks paremaid karusloomade jahialasid.
Surmamarss teatris[muuda | muuda lähteteksti]
Tydali omavalitsuses Brekka Bygdetunis etendatakse iga aasta jaanuaris vabaõhunäitemängu "Karolinerspelet". Tegemist on surmamarsi sündmuste ainelise dramatiseeringuga.
Rørosis, veel ühes Norra linnas, mida Rootsi sõdurid külastasid, etendatakse igal aastal juuli lõpus või augusti alguses sealsetel šlakimägedel muusikali "Elden". Tegemist on ühe Norra suurima vabaõhulavastusega, kus kasutatakse ka päris hobuseid. Lavastus on kohalike elanike seas kuulus, näiteks 2014. aastal müüdi selle üheksale etendusele üle 10 000 pileti.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Karl-Aage Schwartzkopf. "Yngste Karolinen". 1960.
- Anders Hansson. "Karolinernas dödsmarsch i Jämtlandsfjällen". Jämtlands läns museum, 1990.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Karolinerspelet (norra keeles)