Mine sisu juurde

Tartu piiramine (1704)

Allikas: Vikipeedia
Tartu piiramine
Osa Põhjasõjast Eesti alal ja Põhjasõjast
Tartu kindlus (1553)
Toimumisaeg 4. juuni – 14. juuli 1704
Toimumiskoht Tartu
Tulemus Vene tsaaririigi armee võit
Osalised
Rootsi Rootsi Vene tsaaririik
Väejuhid või liidrid
Rootsi Carl Gustaf Skytte Boriss Šeremetev
Peeter I
Jõudude suurus
4000 23 000
Kaotused
u. 700 langenut 5000 langenut ja haavatut
I Riia • I Tönning • Humlebæk • Reinbeck • Travendali rahu • Varja • Pühajõe • I Narva (piiramine & lahing) • Petseri • Spilve (Daugava) • Räpina-Lokuta (Rappin) • Vastse-Kasaritsa (Neu-Kasseritz) • Rõuge (Rauge) • Erastvere • Druskininkai • I Vilnius • Kliszów • Wieluń • I Peipsi • Hummuli • Kraków • Nöteborg (Schlüsselburg) • Saladen • Pułtusk • Nyen • Systerbäck • II Peipsi • Kastre • Rakvere (Wesenberg) • Tartu • Toruń • Jakobstadt • Poznań • II Narva • Poniec (Punitz) • Mūrmuiža (Gemäuerthof) • Rakowitz • Varssavi Varssavi rahu • Praga • I Grodno • Wschowa (Fraustadt) • Nieśwież • Kleczk • Lachowitze • Altranstädti rahu • Kalisz • II Vilnius • II Grodno • Vinni-Pajusti • Hołowczyn • Malatitze • Rajovka • Lesnaja • Porvoo • Kolkanpää • Koniecpol • Veprik • Oposhnya • Sokolki • Poltava • Perevolotšna • II Riia • Pärnu • Helsingborg • II Viiburi • Køge laht • II Tönning • Tallinn • Fladestrand • Møn • Gadebusch • Bender • Pälkäne • Helsingfors • Storkyro • Hankoniemi • Fehmarni väin • Rügen • Stralsund • Stresow • Kristiania • Gjellebekk • Dynekilen • Strömstad • Fredrikshald • Saaremaa • Stäket • Frederiksborgi rahu • Granhamn • Selånger • Uusikaupunki rahu

Tartu piiramine oli 1704 Põhjasõjas toimunud sõjaline operatsioon, mille tulemusena langes Tartu linn Rootsi kuningriigi käest Vene tsaaririigi vägede kätte.

Piiramine Šeremetevi juhtimisel

[muuda | muuda lähteteksti]

4. juunil (vkj) 1704 saabus Tartu alla kindralfeldmarssal Boriss Šeremetevi (1652–1719) juhitud Vene jalavägi. Järgmisel päeval jõudis kohale laevastik ja koos alustati linna piiramist. Tartu komandant Carl Gustaf Skytte (1647–1717) andis käsu põletada eeslinnad ja püüdis organiseerida linna kaitset. Kõige kriitilisematele positsioonidele Jakobi ja Saksa värava vahel, mida kaitses ainult keskaegne Tartu linnamüür, paigutati peamiselt eestlastest koosnevad Tartu, Põltsamaa ja Nõo maapataljonid.[1] 9. juunil piirati linn täielikult sisse.

Vene väed hakkasid linna pommitama 11. juunil (vkj), pidevam pommitamine algas 14. juunil (vkj) kell pool seitse õhtul. Vene värav, mida kaitses Põltsamaa pataljon, sai raskeid tabamusi. Nõrga koha tugevdamiseks rajati kiiresti värava ette muldkindlustus, kuhu paigutati 6 suurtükki. Venelaste suurtükituli langes linnale peamiselt kolmest suunast: üle Emajõe, Tähtverest ja Riia mäelt. Kaitsjad tegid Jakobi väravatest Tähtvere suunas väljasööstu, kuid venelaste positsioonidelt väljalöömine ebaõnnestus. Pommitamise tõttu said kannatada linnaelanikud, purustati Maarja kirik ja selle kõrval asunud koolimaja.[1]

Peeter I saabumine ja tormijooks

[muuda | muuda lähteteksti]

Arvulisest ülekaalust hoolimata – umbes 23 000 venelast 4000 Rootsi sõduri vastu – ei suutnud Šeremetjev linna vallutada. 3. juulil (vkj) Narva piiramiselt saabunud Vene tsaar Peeter I otsustas lahingu põhiraskuse suunata Vene värava ümbrusse Emajõega piirnevale lõigule. Tiheda pommitamise tulemusena 7.–13. juulil varises linnamüür Vene ja Jakobi väravate vahel mitmes kohas kokku.[1]

13. juuli õhtul alustasid venelased tormijooksu. Vene värava ette rajatud muldkindlustus vallutati ja seal asunud suurtükid suunati linna kaitsjate poole. Sissemurret peatama tõmmati linna kaitsjaid kõigilt positsioonidelt. Äge võitlus värava ümbruses kestis kuni kella üheksani hommikul.

Vältimaks venelaste vägivalda vallutatud linna kodanike kallal, otsustas Skytte kapituleeruda. 14. juuli õhtul marssisid Vene väed linna.[1]

Tagajärjed ja järelkaja

[muuda | muuda lähteteksti]

Vene vägede piiramise tõttu kannatas Tartu rängalt: 200 majast oli 50 täiesti hävitatud, teistel oli suuremaid või väiksemaid purustusi.

Pärast Tartu langemist suundusid vabanenud lisajõud Peeter I ja B. Šeremetjevi juhtimisel appi Narvat piirama.

Vallutatud Tartu ülemkomandandiks määrati Pihkva vojevood Kirill Narõškin, kes oli selles ametis kuni 1710. aastani, mil ta määrati Peterburi esimeseks komandandiks.

1708. aastal otsustas Vene võim Tartu linna hävitada, kuna lepingu järgi pidi Liivimaast saama Rzeczpospolita valdus. Müürid ja enamik säilinud maju lasti õhku, teisaldatav vara viidi Venemaale (sh Tartu Jaani kiriku katuseplekid). Samuti küüditati Venemaale Vologdasse Tartu linnakodanikud.

Käsu Hans kirjutas umbes 1708 Tartule Põhjasõjas Vene vägede läbi sündinud kannatustest 32-salmilise lõunaeestikeelse kaebelaulu "Oh! ma waene Tardo Liin...". Oma aja kohta kunstiliselt mõjukas isikustatud monoloog säilis rahvasuus. Selle varaseim üleskirjutus pärineb aastast 1714 pastor Johann Heinrich Grotjahnilt Tartu Jaani koguduse meetrikaraamatus. Trükis ilmus monoloog 1902[2].

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Kalle Kroon. "Kolme lõvi ja greifi all Põhjasõjas". Tallinn 2010
  2. ↑ Friedrich Bienemann noorem "Die Katastrophe der Stadt Dorpat während des Nordischen Krieges" Reval: Verlag von Franz Kluge, 1902, lk 92-98[alaline kõdulink]

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Margus Laidre. "Kui Peeter I Tartus käis". Edasi, 16. november 1989, lk. 5
  • Salu, Herbert (1954). Surmatrummid ja pajupill. Ülestähendusi Tartust Issanda aastal 1704. Tallinn: Eesti Kirjanike Kooperatiiv. Lk 302 lk. (ajalooline romaan)
  • Salu, Herbert (1993). Surmatrummid ja pajupill. Ülestähendusi Tartust Issanda aastal 1704 (Sarjast: «Loomingu» Raamatukogu). Tallinn: Perioodika. Lk 205 lk. (ajaloolise romaani kordustrükk)

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tartu_piiramine_(1704)&oldid=6396150"