Joseph I (Saksa-Rooma keiser)
| Joseph I | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg | 26. juuli 1678 |
| Ristimise aeg | 27. juuli 1678 |
| Surmaaeg | 17. aprill 1711 (32-aastaselt) |
| Autogramm | |
 | |
Joseph I (26. juuli 1678 – 17. aprill 1711 Viin) oli Saksa-Rooma keiser aastatel 1705–1711 ning Austria ertshertsog, Ungari ja Böömi kuningas Habsburgide dünastiast.
Ta oli keiser Leopold I vanem poeg ja troonipärija, kelle valitsemisaeg jäi lühikeseks, kuid langes kokku Euroopa suurriike haaranud konfliktide, eelkõige Hispaania pärilussõjaga (1701–1714).
1687. aastal, olles vaid üheksa-aastane, krooniti Joseph I Ungari kuningaks,[1] et tugevdada tema troonipärimisõigust ja Habsburgide võimu Kesk-Euroopas. Teda hakati varakult ette valmistama valitsejaks, ning ta sai põhjaliku hariduse, mis hõlmas keeli, ajalugu, poliitikat ja sõjakunsti. 1690. aastal valiti ta Saksa-Rooma keisri järeltulijana Rooma kuningaks (Rex Romanorum),[1] mis kinnitas ametlikult tema positsiooni isa Leopold I pärijana.
Pärast isa surma 1705. aastal tõusis Joseph keisritroonile. Tema valitsusaega iseloomustas tihe koostöö riigikantsleri krahv Johann Wilhelm von Hofkircheni ja silmapaistvate sõjaväejuhtide, sealhulgas Savoia printsi Eugenega. Joseph I jätkas võitlust Bourbonide dünastia vastu Hispaania troonipärimiskriisis, toetades oma noorema venna Karl Habsburgi (hilisemat keiser Karl VI) pretensioone Hispaania kroonile.
Joseph I suri ootamatult rõugeepideemia tagajärjel 17. aprillil 1711 Viinis, olles vaid 32-aastane. Kuna tal ei olnud meessoost järeltulijat, päris trooni tema noorem vend Karl, kes viibis sel ajal Hispaanias Habsburgide huvide eest võitlemas. Josephi varajane surm muutis oluliselt Euroopa poliitilist tasakaalu ja mõjutas Hispaania pärilussõja edasist kulgu.
Abielu ja järeltulijad
[muuda | muuda lähteteksti]Joseph I abiellus 24. veebruaril 1699 Braunschweig-Wolfenbütteli printsessi Wilhelmine Amaliaga, kes oli Braunschweig-Wolfenbütteli hertsogi Johann Friedrichi tütar ning pärines Saksamaa mõjukast Welfide dünastiast.[2]
Abielust sündis kolm last:[2]
- Maria Josepha (1699–1757) – abiellus 1719. aastal Saksimaa kuurvürsti ja hilisema Poola kuninga ja Leedu suurvürsti August III-ga.
- Leopold Joseph (1700–1701) – suri imikuna
- Maria Amalie (1701–1756) – abiellus Baieri kuurvürsti Karl Albertiga, kellest sai hiljem Saksa-Rooma keiser Karl VII.
Kuna Joseph I-l ei olnud poegi, ei saanud tema otsesed järeltulijad keisrivõimu pärida. Abielust Wilhelmine Amaliaga sündis küll kolm last, kuid arvatakse, et Josephi eluviisi ja abieluväliste suhete tõttu nakatus ta suguhaigusesse, tõenäoliselt süüfilisse, mida võis edasi anda ka oma abikaasale. Selle tagajärjel jäi Amalia tõenäoliselt pärast teist tütart viljatuks.[2] See asjaolu aitas kaasa Habsburgide dünastia sisesele päriluskriisile ja viis hiljem 18. sajandi keskpaigas Austria pärilussõjani, kui vaidlustati keisrivõimu üleminek naisliinile.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- 1 2 "Joseph I.: Die Nachwuchshoffnung". Die Welt der Habsburger (saksa). Vaadatud 26. juulil 2025.
- 1 2 3 "Joseph I.: Heirat und Familie". Die Welt der Habsburger (saksa). Vaadatud 26. juulil 2025.
| Eelnev: Leopold I |
Saksa-Rooma keiser, Böömimaa kuningas, Austria ertshertsog 1705–1711 |
Järgnev: Karl VI |
| Ungari kuningas 1687–1711 |