Põhjasõda Rootsi Läänemereprovintsides

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia
Rootsi Läänemereprovintsid

Artikkel annab ülevaate Põhjasõja sõjategevusest Rootsi kuningriigi Läänemereprovintsides 1700–1710.

Rootsi Läänemereprovintside haldajad sõja algul[muuda | muuda lähteteksti]

Rootsi Läänemereprovintsid koosnesid Põhjasõja algul Eestimaa, Liivimaa ja Ingerimaa kindralkubermangudest. Kindralkubernerid olid vastavalt Axel Julius De la Gardie, Erik Dahlberg (Liivimaa kindralkubermangus olid ka eraldi Eesti ja Läti distriktide asehaldurid. Põhjasõja algul olid need Gustav Adolf Strömfelt ja Michael von Strokirch) ja Otto Vellingk. Lisaks oli olemas ka Saaremaa kubermang, mida juhtis sõja algul maapealik Peter Örneklou.[1]

Läänemereprovintsid kuulusid Rootsi kuningriigi territooriumi alla ning seega oli nende alade kõrgeim valitseja Rootsi kuningas Karl XII.

Läänemereprovintsides võitlesid Rootsi armeed Saksi kuurvürsti ja Poola kuninga August II ja Venemaa tsaari Peeter I vägedega.

Sõjategevus provintsides 1700. aastal[muuda | muuda lähteteksti]

Riia piiramine[muuda | muuda lähteteksti]

Riia piiramist kujutav gravüür
Otto Vellingk. Joonistus 1847. aastast.

Sõjategevus algas Läänemereprovintsides 1700. aasta veebruaris, mil 12 000-meheline Saksi armee Jakob Heinrich von Flemmingi juhatusel asus piirama Riia linna koos Koknese ja Daugavgriva kindlustega. Linna kaitses rootslaste poolel Erik Dahlberg. Vaenlase maaletulek põhjustas paljudes mõisates talupojarahutusi (nt. Orava mõisa ülestõus), lisaks alustati vastupanu osutamiseks talupoegadest vägede koostamist.[2]

Mais jõudsid linna ümbrusse Rootsi väliväed Otto Vellingki ja Georg Johan Maydelli juhatusel. Jumpravmuiža all toimus osapoolte vahel lahing, mis lõppes rootslaste võiduga. Saksi väed lõpetasid piiramise ning taandusid linnast eemale.[3]

Juulis naasid Saksi-Poola väed kuningas August II, Adam Heinrich von Steinau ja Johann Reinhold von Patkuli juhatusel Riia alla. Seekord oli nende armee suuruseks 18 000 meest. Vellingki väliväed, olles Otto Johan von Roseni kaudu teada saanud vaenlase lähenemisest, olid sunnitud taganema ning Riia piiramine jätkus. Ka seekord oli piiramine edutu ning Saksi-Poola armee taganes piirkonnast oktoobris.[4]

Liivimaale saabunud Karl XII saatis Kuramaale 2000-mehelise üksuse Carl Gustav Mörneri juhatusel, kes hõivas Jelgava. Kuramaad määrati haldama Carl Magnus Stuart.[5]

Sõda Venemaaga[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Narva piiramine (1700)

19. augustil vkj kuulutas Venemaa tsaaririik Rootsile sõja. Vene ratsasalgad asusid rüüstama Virumaad ning Vene peaarmee tsaar Peeter I juhtimise all alustas Narva piiramist. Narva komandant Henning Rudolf Horn oli venelaste tulekust luure kaudu teateid saanud, kuid piiramise algul oli Narva kindlustuste ja garnisoni olukord siiski kehv. Sellegipoolest ei suutnud venelased linna vallutada.[6] Narvale saadeti teistest kindralkubermangudest abi, nt. Kunda jõe äärde saabus Zacharias Aminoffi jalaväerügement ning Purtse jõe äärde koondusid Eestimaa aadlilipkonna üksused.[7] Eestimaa kindralkuberneri plakatiga 14. septembrist kuulutati maal välja üldine väkkekutse.[2]

5. oktoobril maabus Pärnus Karl XII peaarmee ühines Liivimaa kaitset juhtiva Otto Vellingki armeega, mis asus Ruhjas ning liikus Narva poole. Kuninga vägede varustusbaasiks sai Rakvere.[8]

27. oktoobril toimus Varja ja Aa külade vahel lahing Boriss Šeremetevi ja Dietrich Friedrich von Patkuli ning Jürgen von Tiesenhauseni vägede vahel. Lahing lõppes viigiga, kuid von Patkul langes venelaste kätte vangi.[9][10] 16. novembril toimus ka Pühajõel lahing Šeremetevi ja Karl XII peavägede vahel. Rootsi vägesid olevat vaenlase selja taha juhatanud kohalik talupoeg nimega Ronga Tehvan.[8][11]

Novembri algul saatsid Otto von Rehbinder ja Gustav Christian von der Pahlen Rakverest välja ringkirja, milles kutsusid külavanemaid ja talumehi ratsanikena Rootsi armeega liituma. Kuigi moodustati mitu uut lipkonda, polnud vabatahtlikke eriti palju.[12]

Narva lahing[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Narva lahing (1700)

Rootsi 10 000-mehelise peaarmee laager asus Laagnas ning valmistus rünnakuks Vene vägede (keda juhatas peale Peeter I lahkumist Charles Eugene de Croy) vastu Narva all. 19. novembril alustasid Rootsi väed rünnakut. Rootslaste rünnak murdis venelaste kaitseliinidest läbi ning lahing lõppes suure Rootsi võiduga. Vene Preobraženski ja Semjonovski kaardiväepolkudel lubati relvadega lahkuda.[13]

Peale Narva lahingut elavnesid Rootsi sõjaväeoperatsioonid ka Ingerimaal, kus oli sealsete vägede juhatajaks saanud Abraham Kronhjort. Rootsi väed, mis ulatusid kuni 3500 meheni, koondusid 10. detsembril Tuutari ümbrusesse. Kronhjorti armee marssis läbi piiriäärsete külade ning nõudis sealt kontributsiooni, venelaste vastupanu oli minimaalne.[14]

Sõjategevus provintsides 1701. aastal[muuda | muuda lähteteksti]

1700. aasta talvest kuni järgmise aasta maini viibis Karl XII armee Laiusel talvelaagris.[15] Kuningas määras siinsete vägede ülemjuhatajaks ooberst Wolmar Anton von Schlippenbachi.[16]

1701. aastal suri Saaremaa maapealik Peter Örneklou, järgmiseks maapealikuks sai Engelbrecht Mannerburg, kes oli selles ametis kuni 1710. aastani.[1]

13. jaanuaril andis Eestimaa kindralkuberner välja plakati, millega kuulutati maal välja maarügementide moodustamine.[17] Loodi Harjumaa, Virumaa, Järvamaa ja Läänemaa jalaväerügemendid. Liivimaal loodi jalaväepataljonid, kuna sealsed maakonnad olid sõjategevuses juba kahjustada saanud ning läti talupojad polnud kindralkuberneri arvates usaldusväärsed.[18] Eelmisel aastal oli Tallinnas kindralkuberneri poolt loodud ka jalaväerügement, mille ülemaks sai Adam Carl De la Gardie.[19] Maakaitseüksuste loomina põhjustas maal ka talupojarahutusi, kuna nad olid lootnud, et sõduri andmisega vabastatakse talu mõisakoormistest, mida aga ei juhtunud.[20]

12. veebruaril korraldasid Rootsi väed Jakob Spens juhatusel rünnaku Petseri linnale. Rootsi väed tungisid linna, kuid ei suutnud kloostrisse tungida. Spens süütas seejärel mõned lähedalasuvad külad ning naasis siis Rootsi piirile.[21]

Juunist augustini korraldas Rootsi laevastik Carl Heinrich von Löwe juhatusel rünnakuid Arhangelski sadamale.[22] Samal ajal toimus Laadoga järvel lahing Gideon von Numersi Rootsi ja Vene laevastike vahel, mis lõppes venelaste võiduga.[23]

8. juulil alustas Karl XII peaarmee Daugava jõe ületust. Toimus lahing tema ning Adam Heinrich von Steinau ja Ferdinand Kettleri vägede vahel, mis lõppes Rootsi võiduga.[24]

26. augustil toimus Kahkva mõisa juures lahing Hans Heinrich von Lieweni ja Andreas Ludwig von Roseni ning Vene vägede vahel. Lahing lõppes rootslaste võiduga.[25]

Septembris liitusid vastloodud pataljonid Schlippenbachi armeega, jalaväerügemendid koondusid Narva jõe äärde Vasknarva ja Remniku juurde kaitsele.[26]

Lahingud Räpina, Rõuge ja Vastse-Kasaritsa all[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklites Räpina-Lokuta lahing, Rõuge lahing ja Vastse-Kasaritsa lahing

4. septembril alustas ligi 20 000-meheline Vene armee Boriss Šeremetevi üldjuhatusel pealetungi Rootsi positsioonide vastu Räpinas, Rõuges ja Vastse-Kasaritsas. Schlippenbachi armee suurus oli ligi 3000 meest. Räpinas juhatas rootslasi Andreas Ludwig von Rosen, venelaste 11 000-mehelist väeüksust juhatas Mihhail Šeremetev. Rootsi väed olid suures arvulises vähemuses, kuid lõid algul vastaste rünnakud tagasi. Šeremetev saatis kolm tragunipolku rootslaste selja taha, mistõttu piirati Roseni vägi Võhandu jõe ääres ümber. Peale pikaaegset võitlust jäid võitjateks venelased.[27]

Vastse-Kasaritsa all seisis ligi 160-meheline Rootsi üksus Berend von Rehbinderi ja Otto Reinhold von Brusini juhatusel, ründavat 3000-mehelist Vene väge juhatas Savva Aigustov. Rootslased said venelaste rünnakust enneaegselt teada ning Rehbinder saatis Schlippenbachile abipalve. Schlippenbach saabus oma peakorterist Kirumpäält kohale koos Liivimaa tragunirügemendiga. Koos löödi venelaste vägi tagasi. Rõuges takerdus Jakov Rimski-Korsakovi salk soisel alal ning nende rünnak aeglustus. Koos saabuvate abivägedega Vastse-Kasaritsast löödi venelaste rünnakud tagasi. Maakaitsepataljonid asusid taganevaid venelasi jälitama.[28]

Peale lahinguid viis Schlippenbach oma peakorteri Erastverre. Sealt sai ta ka endale suurel hulgal abivägesid (nt. Eestimaa aadlilipkond Fritz Wachtemeisteri juhatusel).[29]

1701. aasta oktoobrist alustasid Vene ratsasalgad Läti Gulbene ümbruskonna rüüstamist. Seda piirkonda kaitsvale maakaitseväepataljonile Johann Friedrich von Lipharti juhtimisel saadeti appi ligi Heinrich Johan von Brandti ratsaeskadron. Detsembri algul toimus Alūksne ümber Rootsi ning Vene vägede vahel lahing, mis lõppes rootslaste võiduga.[30]

Eratsvere lahing[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Erastvere lahing

24. detsembril lahkus Boriss Šeremetev 19 000-mehelise armeega Pihkvast ning liikus Schlippenbachi peakorteri poole Erastveres. Venelaste arvulise ülekaalu tõttu sunniti rootslaste ratsavägi taganema, jalavägi jäi üksi ning taganes raskete kaotustega. Lahingu järel viis Schlippenbach oma väed Sangastesse.[31]

Sõjategevus provintsides 1702. aastal[muuda | muuda lähteteksti]

1702. aasta algul tulid neli lipkonda Vene ratsanikke ja traguneid üle Peipsi ning ründasid Alatskivit. Seal paiknenud 60 tragunit ühe leitnandi juhatamisel jätsid asula maha.[32]

Abraham Kronhjort asus Ingerimaal Retkina mõisa talvelaagrisse koos oma 1500 ratsamehega. Pärast selle üksuse lahkumist tulid venelased Retkina juures üle jõe. Sellele reageerisid seal lähedal paiknevad 150 musketäri De la Gardie rügemendist, kes suundusid Retkina poole ja võtsid seal positsioonid sisse. Vene väed piirasid mõisa. Piiramisest sai teada kapten Patkul, kes asus mõne jao tragunitega mõisa läheduses. Ta saatis sõna Tiesenhauseni ratsarügemendile. Rügemendi juhatajaks määrati major Glasenapp, kuna kõrgemaid ohvitsere polnud hetkel kohal. Saanud kohe tulevast abist kuulda, läks Patkul rünnakule ja sai selles raskesti haavata. Venelased taganesid.[33]

Vasknarva lahing[muuda | muuda lähteteksti]

Et survet Schlippenbachi armeele vähendada, korraldasid Põhja-Eesti jalaväerügemendid (Wilhelm Heinrich Hastfehr – Virumaa jalaväerügement, Otto Rehbinder – Järvamaa jalaväerügement, Herman von Fersen – Läänemaa jalaväerügement) koos mõne ratsanikuga juuli algul retke Oudova suunas. Rootsi väed koosnesid 1100 musketärist, 120 tragunist ja 110 muust ratsaväelasest. See vägi kogunes Katase küla juurde, kuhu maabus 3. juulil ka Peipsi laevastiku juhataja Carl Gustav Löschern von Herzfelt koos kuue laevaga. Pool maavägedest võeti laevade peale, samal ajal kui ülejäänud armee liikus maad mööda. Mõlemad osad liikusid Vasknarva poole, kuid nende liikumine oli aeglustatud sügava liiva ja tugeva tuule tõttu. Lõpuks jõuti Vasknarva alla ning peeti venelastega kahuriduelli. Ka Rootsi laevad alustasid pommitamist. Üksused, mis olid laevadele paigutatud (juhatajad ooberstleitnant Eberhart von Strahlborn ning kaptenid Berndt Gustav Schulmann ja Rutger Johann Baggehufwud/Jakob Baggehufwud), maabusid koos teiste üksustega, kes sinna kalurilootsikutega toimetati. See dessantvägi oli 500-meheline. Vene väed tungisid kindlustustest välja ning kutsusid nüüd rootslasi ründama. Kui Rootsi väed rünnakule asusid, põgenesid venelased metsa. Rootsi ratsavägi major Berend Rehbinderi ja kapten Helfreichi juhtimisel proovis taganevatel väeosadel tee ära lõigata, kuid see neil ei õnnestunud. Pärast lahingut põletasid rootslased lähikülasid. Rootslaste kaotused olid minimaalsed.[34]

Aprillis sai Liivimaa uueks kindralkuberneriks Carl Gustav Frölich.[35]

Sõjategevus Peipsil[muuda | muuda lähteteksti]

10. juunil sai Löschern von Hertzfelt teada, et venelased proovivad oma lotjadega hävitada Tartu-aluse puitkindlustuse ning sellega tema laevastikul tagasitee ära lõigata. Selle tõttu hakkasid ka eelmainitud Rootsi maaüksused taganemist planeerima, kuna kardeti, et vaenlane võib nende vastu suurema rünnaku korraldada. 12. juunil kohati juba Vene ohvitsere, kelle pihta tulistati. Sama päeva öösel rajasid venelased siis Vasknarva ümbrusesse uue kindlustuse, kust nad rootslasi pommitasid, mis neile aga palju viga ei teinud. Kui osa üksusi oli venelaste angerjatõkke häbitanud, liikus armee Katasesse tagasi. Siiski toimus rootslastel Vene tragunitega Vihtse ümbruses kokkupõrkeid.[36]

12. juulil sattusid Rootsi laevad Emajõe suudme juures venelastega võitlusesse. Laevastik kandis suuri kaotusi, kuid suutis siiski Tartusse läbi murda. Jonas Höckflycht ja Thomas Bennet laevaga Vivat taganemist katma, kuni nende laev liiva sisse kinni jäi. Kui venelased juba laevale ronisid, lasi Höckflycht Vivati õhku. Mõlema poole kaotused olid selles kokkupõrkes suured.[36]

Hummuli lahing[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Hummuli lahing

13. juulil asusid Šeremetevi väed taas Schlippenbachi vägede poole teele. Viimane, olles kuulnud vaenlase lähenemisest, taganes Väike-Emajõe taha ning ootas abivägesid. Rootsi eelväed olid paigutatud Hummuli mõisa juurde. 18. juuli öösel alustas Vene eelvägi rootslaste vastu pealetungi. Rootsi ratsavägi korraldas vasturünnaku ning surus Vene väed vastu jõge. Ratsaväel polnud aga toetust ning venelaste aina kasvav vägi surus nad tagasi. Rootslaste vastupanu murdus ning suur osa jalaväes hukkus. Schlippenbach taganes oma vägedega Pärnu poole, 3. septembril paiknes ta Abjas. Teised väeüksused taganesid Tartusse, Ervitasse ja Rakverre.[37]

Peale lahingut rüüstasid venelased lühiajaliselt Tartu kreisi. Jõuti ka Halliste kihelkonnani. Süüdati põlema Kaubi, Pöögle, Abja, Polli, Kariste, Karksi ning Halliste mõisad.[38] Tartus valmistuti linna venelaste vastu kaitsma: raeliikmed pidid endale relvi hankima ja nendega vajadusel võitluseks valmis olema ning linnaelanikud pidid tulekustutusvahendeid oma kodus hoidma. Šeremetevi väed blokeerisid ka linna, kuid kuna neil piiramissuurtükke polnud, lahkusid nad peatselt.[39]

7. augustil piiras Šeremetev 5000-8000 mehega Mõniste mõisa, mida kaitses palissaadide tagant Gotthard Wilhelm von Uexkülli ligi 430-meheline vägi (väe moodustasid Gulbene maakaitsepataljon, hulk talupoegi ning 4 suurtükki). Mõis alistus peale tugevat pommitamist ja venelaste tormijookse.[40]

Kaotused Erastvere ja Hummuli lahingutes ei toonud Läänemereprovintside piirides suuremaid muudatusi. Peale lahinguid tegutsesid Võrumaal pastor Adrian Virginiuse luuresalgad.[41]

Valmiera ja Alūksne langemine[muuda | muuda lähteteksti]

Peale Mõniste langemist rüüstasid venelased Kirde-Lätit ning liikusid siis Valmiera poole. Rootslased said nende liikumistest teada ning Heinrich Johan von Brandt saatis linnast välja ligi 360-mehelise üksuse, kuhu kuulus ka Valmiera maakaitsepataljon. 15. augustil kohtus see vägi Nikolai von Werdeni Vene armeega. Lahingu võitsid venelase ning Valmiera alistus.[42]

Järgmisena suundusid venelased peale piirkonna rüüstamist Alūksne poole. Linna garnison koosnes Koknese ja Alūksne maakaitsepataljonidest (vastavalt Otto Reinhold von Tiesenhauseni ja Wolmar Johann von Tiesenhauseni juhtimisel), osast Carl Gustaf Skytte rügemendist ning lisaks paarikümnest ratsaväelasest ja 22 suurtükist. Ligi 500-mehelise garnisoni üldjuhataja oli Florian Thilo von Thilau. Venelased saabusid linna 15. augustil, algsed katsed linna vallutada ebaõnnestusid. 26. augustil alustasid Vene väed taas tormijooksu, mille järel Thilau alistus. Kindlusesse jäänud sõdurid süütasid sealse püssirohulau, mis ka õhku lendas. Venelaste kätte langesid vangi peale Thialu veel 32 ohvitseri ning pastor Ernst Glück, lisaks ka Peeter I tulevane abikaasa Marta Skawronska. Septembris naasis Šeremetev Pihkvasse.[42]

Nöteborgi piiramine 1702. aastal. Alexander von Kotzebue maal 1846. aastast.

Nöteborgi langemine[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Nöteborgi piiramine

Juulis korraldas Kronhjort Vene territooriumile väiksemaid ründeretki. Juuli lõpus ründasid venelased Rootsi luuresalku Loppise juures ning tungisid edasi Ižora juurde. 14. augustil ründas Kronhjort neid oma ratsaväega. Edust hoolimata arvas ta, et Ingerimaad on tema vägede vähesuse tõttu väga raske kaitsta. Venelased taganesid oma vägedega piirkonnast, kuid naasid septembri keskel Ingerimaale suurema armeega, mida juhatasid Peeter I ja Boriss Šeremetev.[14]

27. septembril alustasid Vene väed Nöteborgi kindluse piiramist. Kindluse komandant oli Gustav Wilhelm von Schlippenbach ning garnison oli ligi 450-meheline (piiramise ajal saabus kindlusesse ka 50 meest abiväge major Hans Georg von Leijoni juhatusel). Järgnevatel päevadel paigutasid venelased kindluse ümber oma kahuriväe ja oktoobri algul hakkasid Vene väed tormijooksuks valmistuma. 11. oktoobril korraldasid venelased mitu tormijooksu, mille järel komandant Schlippenbach oma garnisoni jäänustega alistus. Kindluse langemine andis Venemaale sillapea Neeva jõele, mis omakorda suubub Läänemerre.[43]

Sõjategevus provintsides 1703. aastal[muuda | muuda lähteteksti]

Aasta algul toimusid Narva ümbruses kokkupõrked venelaste röövjõukudega, kes külasid süütasid ja vange võtsid. Kaks korda tungisid venelased ka Narva eeslinna sisse ja tapsid palju linnaelanikke.[44]

9. märtsil jätkas Vene vägi ka Ingerimaal rüüstamist. Venelased olid Taipala juures paiknevatelt Rootsi vägedelt nende varustust varastada kavatsenud. See vägi major Carl von Borckhauseni juhatusel, mis koosnes 30 tragunist ja 65 muust ratsanikust, ruttas venelastele, kes liikusid ringi suuskadel, järele ning ründasid neid ühes külas. Venelaste vägi piirati Toksovo juures sisse ning peeti lahing, kus hukkus kuskil 30-40 Vene sõdurit.[44]

Ingerimaa sõjategevus 1701.–1704. aastal

Nyenskansi langemine[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Nyenskansi piiramine (1703)

25. aprillil alustasid Vene väed Peeter I ja Boriss Šeremetevi juhatusel Nyenskansi kindluse piiramist. Kindluse 700-mehelise garnisoni juhataja oli Johann Apolloff. Sellel päeval surusid Vene eelväed Rootsi valvesalgad kindlusesse tagasi. Vene peaväed saabusid kindluse alla järgmisel päeval. Pommitamine algas 30. aprillil ning purustas suure osa kindlustustest. Garnison alistus 1. mail ning Rootsi sõduritel lubati lahkuda. Peeter I alustas Peterburi ehitamist.[45]

14. mail alistus peale seitsmepäevast piiramist Jaama kindluse komandant Nils Phaler Vene vägedele kindralmajor Christian von Werdeni juhatusel. 26. mail alistus venelastele ka Koporje kindlus.[46]

Sõjategevus Eestimaal[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna nüüd oli suur osa Ingerimaast allutatud, jõudsid Vene üksused ka Narvale lähemale. Üks selline ratsaüksus Vassili Vassiljevitš Grigorovi juhtimisel proovis isoleerida ja hävitada ühte 240-mehelist Soome ratsaväge, mida juhtis Carl Morath ja asus Luuga jõe ääres. Morath asus aga ise rünnakule ja lõi selle üksuse põgenema, vangistas Grigorovi ja põhjustas venelastele suurt kahju. Varsti pärast seda kokkupõrget langes aga Jami kindlus venelastele.[47]

Mais tungisid Vene jala- ja ratsaväeüksused Andrei Ivanovitš Rukavišnikovi juhatusel Tartumaale, kus põletati maha Antsla ja Vaabina mõisad ning vangistati jällegi talupoegi jt. Kui Tartus sellest teada saadi, saatis linna komandant Carl Gustaf Skytte major Freidenfelti 169 ratsanikuga Karjala ratsarügemendist ja teiste vabatahtlikega vaenlasele järele. Ka Skytte ise tuli vägedega kuni Haaslava sillani kaasa. Freidenfelt jälitas venelasi, kuni ta lõpuks 25. mail 600 Vene ratsanikku Võhandu jõe ääres kätte sai. Rootsi ratsavägi asus rünnakule ja lõi venelaste väe põgenema, paljud taganejad uppusid ka jõkke. Freidenfelt tõi Tartusse tagasi osad vangistatud talupojad, lisaks veel muud venelaste varustust, kaasa-arvatud Rukavišnikovi kaamel. Rukavišnikov langes ka ise vangi, kuid suri kaks päeva hiljem Tartus.[47][48]

10. juunil sattus 50-meheline traguniüksus kapten Schulmanni juhatusel Dobrowa küla juures venelastega, kes olid üle Luuga jõe tulnud, kokkupõrkesse. Võitluses sai Schulmann kaks korda haavata ning lõpuks ka hukkus. Sõnum lahingust saabus Narva ning linna komandant Horn kogus kokku veel ühe ratsasalga ja saatis selle appi. Rootslased lõid venelased suurte kaotustega tagasi, kuid piirati selle käigus ümber. Rootsi ratsavägi suutis aga piiramisrõngast pääseda. Venelased jälitasid neid kuni Ivangorodini, kust nende pihta siis tulistati. Taganedes põletasid venelased ühe laeva ära.[49]

Arvestades vaenlase suurenevat agressiivsust, otsustas Horn Jami kindluse vastu rünnaku korraldada. Selleks operatsiooniks koguti Eestimaalt kokku ligi 400 ratsanikku, kelle juhiks määrati Lorentz Löschern von Hertzfelt. Rünnakut aga ei teostatud, kuna kui vägi Jami kindluse alla jõudis, nähti Vene armeed lahinguks üles rivistatuna. Venelased hakkasid rootslasi taga ajama ning Rootsi ratsaüksused pidid neid tagasi hoidma, et jalavägi ja kahurivägi tagasi Narva jõuaks. Selle retke tõttu kaotasid Rootslased 50–60 meest. Venelased pommitasid kergelt ka Narvat.[50]

Juunis jätkus sõjategevus ka Peipsil. 30 Vene laeva käisid Eesti rannikut rüüstamas. Carl Gustav Löschern von Hertzfelt kogus oma laevastiku kokku ja läks juuni lõpus järvele. Vene laevad olid kogunenud Harjevalli juurde, kuid taganesid siis Mustasaarele (vb. Sitno saar). Rootslased võtsid seal kuus vangi, kellest üks oli Püha Andrease ordu kavaler. Edasi rüüstasid rootslased Vene külasid, põletades maha 14 küla. 2. juulil naasid venelased 50 lodjaga järvele, plaanides Harjevalli tagasi võtta, kuid taganesid jällegi rootslaste lähenedes. Mõistes, et venelasi ei saa madala veetaseme tõttu rünnata, asusid Rootsi laevad hoopis maismaal rüüstama, põletades puitu, heina jms. Seejärel liikus laevastik edasi Vasnarva, kuid kui sealt midagi ei leidnud, suubusid tagasi, pannes veel 13 küla põlema. Siis läks Rootsi laevastik Soinasse, kust nad leidsid eest Vene ratsasalga, kes nende eest ära põgenes. Jällegi põletasid rootslased maha mõned külad ja läksid tagasi Vasknarva.[51]

Systerbäcki lahing[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Systerbäcki lahing

2. juulil toimus Sestra jõe ääres lahing Kronhjorti 4000-mehelise Rootsi ning Aleksandr Menšikovi 25 000-mehelise Vene armee vahel. Vene jala- ja tragunirügemendid alustasid hommikul rünnakut Rootsi positsioonide vastu, mis kaitsesid üle jõge viivat silda. Venelaste arvuline ülekaal sundis rootslasi taganema. Kronhjort saatis oma jala- ja kahuriväe Viiburi poole ning jäi oma ratsaväega neid veel neljaks tunniks katma. Lõpuks taganes ka ratsavägi Viiburisse.[52]

Carl Gustav Skytte.

Skytte rüüsteretk Petserimaale[muuda | muuda lähteteksti]

Carl Gustaf Skytte otsustas korraldada uue sõjaretke venelaste vastu. Seekord oli rootslaste vägi aga palju suurem: ligi 1000 jalaväelast, 500 ratsanikku ja kaks kahurit, juhatajaks hakkas Skytte ise. Tema äraoleku ajal jäi linna kamandama Magnus Gabriel von Tiesenhausen. See vägi lahkus linnast 10. juulil, teejuhtideks tulid Tartu kreisi talupojad. Venelased said rootslaste retkest aga teada, kuna Moostes paiknesid 400 Vene ratsanikku, kes kohe Petserisse suundusid. Kuna sillad, mida Rootsi vägi pidi ületama, olid osaliselt lammutatud, oli armee liikumine aeglane, selle tõttu jõudsid nad 14. juuliks vaid 3 km kaugusele Petserist. Skytte, ooberstleitnant Schreiterfelt, major Freidenfelt jt ohvitserid korraldasid luureretke, millega said rootslased teada, et venelased on viie lipkonnaga nende ees mägedes positsioonile asunud. Skytte andis oma vägedele korralduse ees olev jõgi ületada. Kuna tee vaenlaseni oli kitsas, läks Skytte koos major Löwenburgiga ning poole oma jalaväe ja rühma ratsanikega vaenlasele mõlemal tiival vastu ja avas tule. Ka ooberstleitnant Schreitenfelt asus rünnakule venelaste tsentri vastu. Major Freidenfelt ja Berend Rehbinder asusid taganevaid vaenlasi jälitama, Freidenfelt võttis venelaste käest ka ühe standardi. Rootslased jäid nüüd oma ülejäänud jalaväge ja kahureid ootama. Need üksused ooberstleitnant Wrangelli ja ooberstleitnant Taube juhtimisel asusid positsioonile ühel aasal. Rootslased kartsid, et venelased võivad neid metsadest taas rünnata, selle tõttu läks Skytte koos osa jalaväe ja mõne kahuriga edasi metsa poole. Järsku ilmusid Vene väeosad teiselt poolt välja ning ähvardasid Rootsi vasakut tiiba, Skytte saatis oma väed sinna appi. Pärast lühikest tulevahetust jäid mõlemad vaenupooled kolmeks tunniks lahingukorras seisma, kumbki pool ei tahtnud teist rünnata. Lõpuks otsustasid rootslased taganeda, pannes mõne elamu põlema. Retk polnud aga eriti tulukas olnud, kuna vaenlasele suuri inimkaotusi ei tekitatud ning saaki ka palju ei saadud.[53]

Boriss Šeremetev. Ivan Argunovi maal 1768. aastast.

Šeremetevi rüüsteretked[muuda | muuda lähteteksti]

1703. aasta suveks oli piir Narva jõe äärest suurema kaitseta jäetud, Järvamaa jalaväerügement kutsuti Tallinnasse tagasi, sinna taganes ka Schlippenbach oma ratsavägedega.[54]

30. augustil väljus Boriss Šeremetevi 11 000-meheline ratsavägi Jamburgist, et läbi viia suurem Eestimaa rüüstamine. Kindralkuberner proovis koos Schlippenbachiga Kolga metsa suurema talupoegade väe koguda, kuid sellest üritusest ei tulnud midagi välja. Schlippenbach, kes ise oli oma vägedega liikunud Rakverre, käskis Peipsi laevastikul venelaste liikumisi jälgida ning neid tõkestada. Olles silmitsi Šeremetevi ülekaaluka väega, taganes Schlippenbach Tallinna, jättes maa katseta.[55]

5. septembril liikusid Vene väed Viru-Nigula kihelkonda. Rakveret jäi veel kaitsma leitnant Frelau kõigest 50 mehega. 5. septembril ületasid Vene väed Kunda jõe ja eelväed tungisid Rakverre, kus viimased Rootsi väed süütasid linnas asunud moonalaod ja taganesid lahinguta. Rakverre jäänud linnaelanikud tapeti ja Rakvere linn põletati Vene vägede poolt. Vene väed lõid uue tugipunkti Rakvere juurde, kust suundusid rüüstesalgad (kalmõkid jt) ümberkaudsetele aladele: Haljala kihelkonda, Kadrina, Rakvere, Jakobi ja Simuna kihelkonda, mis järgmise kahe päeva jooksul rüüstati.[56] Hiljem liiguti edasi ka Viljandi- ja Valgamaale.[55] Šeremetevi rüüsteretked põhjustasid talupoegade seas suurt majanduslikku laostumist ning nälga.[57]

Sõjategevus provintsides 1704. aastal[muuda | muuda lähteteksti]

Kastre lahing[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Kastre jõelahing

3. mail toimus Emajõe suudmes lahing Carl Gustav Löschern von Hertzfelti Rootsi laevastiku ja Nikolai von Werdeni ühise Vene maaväe ning laevastiku vahel. Kuna mingit luuret poldud tehtud, langes Rootsi laevastik Kastre all venelaste lõksu ja nende taganemistee lõigati läbi. Järgnenud lahingus langes suur osa laevadest venelaste kätte vangi. Löschern von Hertzfelt lasi end oma laeva pardal õhku. Sellega oli Venemaa Peipsi järve enda kontrolli alla saanud.[58]

Tartu piiramine[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Tartu piiramine (1704)

4. juunil alustasid Vene väed Peeter I ja Boriss Šeremetevi juhtimisel Tartu linna piiramist. Tartu 4000-mehelist garnisoni juhatas Carl Gustaf Skytte. Kuigi rootslased sooritasid piiramise ajal mitmeid väljatunge, murdis Vene kahurivägi kindlustustest läbi ning jalavägi tungis peale vihast võitlust linna. Haavata saanud Skytte alistus 13. juulil.[59]

Carl Ewald von Rönne. Gravüür.

Narva piiramine[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Narva piiramine (1704)

Samal ajal piirasid Vene väed ka Narva linna, mida kaitses taas Henning Rudolf Horn. Kuigi Narva saadeti Eestimaa jalaväerügementidest abivägesid, oli Rootsi võimude poolt osutatud abi siiski liiga väike. On võimalik, et raha- ja viljasaadetisi Narva oli Tallinnas kinni pidanud ka Eestimaa kindralkuberner.[60] Schlippenbachi välivägede päästeoperatsioon lõppes Läsna-Valgejõe lahingus, kus nad Carl Ewald von Rönne Vene vägedelt lüüa said, läbikukkumisega. 9. augustil alustasid Vene väed tormijooksu linnale, mis sel päeval ka alistus. Jaanilinn alistus 16. augustil.[61]

14. oktoobrist kuni 2. novembrini korraldasi viitseadmiral Jakob de Prou ja Karjala välivägede uus ülemjuhataja Georg Johan Maydell pealetungi Peterburile. Prooviti vallutada ka Kroonlinna, kuid mõlemad rünnakud ebaõnnestusid ning väed taganesid Viiburisse.[62]

1704. aasta talvel kogusid aadlikud Friedrich von Buxhöwden ja Otto von Güldenband Paide lähedal kokku suure salga talupoegi ning läksid nendega Põltsamaa ümbrust rüüstama. Nad sattusid aga ühe Vene väesalga rünnaku alla ning löödi laiali. Buxhöwden hukkus koos ligi 40 talupojaga ning Güldenband langes vangi.[63]

Sama aasta lõpus tagandati kindralkuberneri ametist Axel Julius De la Gardie, tema asemel sai viitsekuberneriks Wolmar Anton von Schlippenbach. Liivimaa välivägede ülemjuhatajaks sai Adam Ludwig Lewenhaupt.[63]

Sõjategevus provintsides 1705. aastal[muuda | muuda lähteteksti]

25. jaanuaril korraldas Carl Gustaf Armfelt rüüsteretke Peterburi suunas. Rootslased põlatasid maha suure hulga venelaste kogutud varustust ning osa linnast.[64]

Gemauerthofi lahing. Johann Christoph Brotze joonistus.
Adam Ludwig Lewenhaupt. David von Kraffti maal.

Gemauerthofi lahing[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Gemauerthofi lahing

15. juulil toimus Jelgava lähedal lahing Adam Ludwig Lewenhaupti 9000-mehelise ja Boriss Šeremetevi 9500-mehelise armee vahel. Venelased liginesid Rootsi armeele ootamatult ning Lewenhaupt pidi oa lahinguliinid ümber paigutama. Lewenhaupt saatis Berndt Otto Stackelbergi üksustega luureretkele. Stackelberg sattus venelaste rünnaku alla ning tema taganemise järel alustasid Vene väed üldist pealetungi. Polkovnik Kropotov ründas rootslasi ilma Šeremetevi korraldusteta, kuid Lewenhaupti vasturünnak lõi vastase tagasi. Lahing lõppes Rootsi võiduga, kuid Lewenhaupt armee oli lahingust räsitud.[5] Rootsi armee taandus augustis Riiga.[64]

Augusti lõpust septembri keskpaigani piirasid Peeter I väed Jelgavat (garnisoni juhatas Jürgen Johann von Knorring) ja Bauskat, mis hiljem ka alistusid. Venelased olid sunnitud piirkonnast aga järgmise aasta 24. märtsil lahkuma.[65][66]

Sõjategevusele mandril lisandus sõjategevus Soome lahel, kus Rootsi laevastiku ja Venemaa Balti laevastiku vahel toimus Suursaare juures 20. augustil 1705. aastal merelahing, milles Cornelius Ankarstierna juhitud sõjalaev Reval võitis lahingus 7 Vene galeerilaeva.[67]

Varsti peale seda merelahingut jõudis Kose kihelkonda venelaste röövlisalk. Et selliseid röövimisretki tulevikus ära hoida, paigutati Mustla juurde Joachim Friedrich von Lieweni Eestimaa aadlilipkond ja major von Zöge 300-400 meheline ratsasalk. See aitas ning mitu nädalat oli seal maal rahu. Hiljem viidi see salk Põltsamaale. Seejärel tuli ligi 900-meheline Vene ratsasalk Järvamaale, lootes väiksem Rootsi salk hävitada. Rootslased asusid aga ennem rünnakule ning võitsid neid 28. juunil Pikasilla juures. Ka Järvamaa talupojad maksid venelastele rüüstamise eest kätte ja tapsid neist paljusid. Peale seda suurt võitu ei julgenud venelased enam nii sügavale maale rüüstama minna.[68]

Novembris tungis ooberst Hermann Johann von Borckhausen 1500 mehega Tartu kreisi. 20. detsembril jõudsid Rootsi väed Tartu alla, kuid linnale pealetungi ei korraldatud, kuna linn oli tugevalt kaitsud ning komandant Kirill Narõškin lasi linnamüürid veega üle valada, nii et see hiljem jääks külmus.[64]

Sõjategevus provintsides 1706.–1709. aastal[muuda | muuda lähteteksti]

Jaanuaris korraldas Christoffer Freidenfelt retke Petserimaale ning 17. jaanuari hommikul jõudis ka Tartu linna alla. Vene väed rivistusid linna all üles, kuid rootslasi nad ei rünnanud. Freidenfelt põletas Luunjas maha hulga vilja ja laevu. Rootslased kindlustasid end ning levisid ka teated, et Lewenhaupt on oma armeega teel, et Tartu tagasi vallutada. Narõškin asus Pihkva ümber kaitset organiseerima. Märtsis lahkus Lewenhaupt oma armeega kreisist ning suundus tagasi Kuramaa poole.[64]

Müntide tembeldamine[muuda | muuda lähteteksti]

Et sõjakorra tõttu halvenevat majanduslikku olu leevendada, lasi Liivimaa kindralkuberner Frölich maal käibivaid Rootsi münte üle tembeldada, see annaks neile kahekordse väärtuse. Paljud ametnikud olid selle otsuse vastu vaenulikud ning Riia kreisi asevalitseja, Michael von Strokirch andis välja kirja, milles ta hoiatas talupoegi jt, et nad neid kõrgemaid münte kõrgema tasuga, kui enne oli, vastu ei võtaks. Pärast mõningaid lahkhelisid katkestati müntide tembeldamine kuninga käsul ära.[69]

Sõjategevus Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna venelased olid oma Kuramaa kindlused maha jätnud, kutsus Lewenhaupt nende mehitamiseks palju sõdureid Eestis ära, nii et Pärnu ja Tartu vahel oli vaid Magnus von Brömsen oma tragunitega.[70]

Siiski kannatas edasi Virumaa piirkond, kus venelased mitmeid retki korraldasid. Jaanipäeval tegid Vene väed jälle 150 mehega röövretke üle Kunda jõe ning riisusid Jakobi, Rakvere ja Haljala kihelkonnas, kellele osutasid vastupanu leitnandid Rehbinder ja Vorgel Eestimaa aadlilipkonnast ja kohalikud talupojad.[70]

Suvi möödus Eestimaal rahulikult, kuid lõikusajal asusid venelased jällegi rüüstama. Et viljasaak vaenlase kätte ei jääks, asusid Joachim Friedrich von Liewen koos Eestimaa aadlilipkonnaga Järvamaale ja Magnus von Brömsen Pärnu poole, nii et kui viljasaak valmis on, saab selle ohutult magasinidesse paigutada. Septembris korraldas major von Zöge Tartu alla retke, millega sai suure hulga vilja ning hobuseid.[70]

Fjodor Apraksin. Vassili Bovini maal 1848. aastast.

Viiburi piiramine[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Viiburi piiramine (1706)

11. oktoobrist kuni novembrini piirasid Vene väed Fjodor Apraksini ja Robert Bruce Viiburit, mida kaitses Georg Johan Maydell. Rootsi väed süütasid eeslinna põlema ning relvastasid ka linnaelanikke. Lisaks korraldati kindlusest ka väiksemaid ratsaretki. Venelased pommitasid linna, kuid pidid oma laagri novembri lõpus hülgama.[71]

Kindralkuberneride vahetus[muuda | muuda lähteteksti]

Sel aastal sai uueks Liivimaa kindralkuberneriks Adam Ludwig Lewenhaupt, kes jäi ka vägede ülemjuhatajaks. Ka Eestimaal toimusid muudatused, sest uueks kindralkuberneriks sai Niels Strömberg.[70] Kuna teda polnud veel Eestis, jäi Wolmar Anton von Schlippenbach asekuberneriks edasi.[1]

Rüüstetegevus Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

1707. aasta algul tungisid venelased Virumaale. Schlippenbach paiknes oma vägedega Kose kiriku juures, kuid sellest hoolimata rüüstasid Vene väed nt. Ubjat ja Rasiveret.[72] Sügisel piirasid Rootsi väed lühiajaliselt Tartut.[73] Mihklipäeval ründasid Vene väed taas Virumaad, Kindralkuberner Strömberg kogus kokku 3000-mehelise väe ning lõi vastase väed tagasi. Vene väed taganesid Narva.[74]

Detsembris saabus Liivimaale Narva komandant Narõškini palvel ratsarügement kindralmajor Otto Rudolf von Schaumburgi juhatusel. Schaumburg rüüstas Põltsamaad, Pilistveret, Viljandit, Tarvastut, Paistut, Rõngut, Sangastet ja Antslat. Antslas toimus ka lahing Schaumburgi Vene vägede ning Magnus von Brömseni ja Arvid Johan von Kaulbarsi Rootsi vägede vahel. 1708. aasta 3. jaanuaril põletasid Vene väed maha ka Valga.[73]

Rootsi väed Kaulbarsi juhatusel saabusid taas Tartu kreisi 1708. aasta märtsis. Rootsi väed edasi ei liikunud, kuna Kaulbars oli teada saanud, et Tartus paikneb kolm Vene rügementi. Majandusasehaldur Strömfelt palus Riia viitsekuberner Rembert von Funckenilt abivägesid, kuid viimane oli suuteline saatma vaid ligi 400 kehvalt varustatud meest. Kaulbarsi armee kannatas terve kevad toiduvarude jm puuduse all, kuna Tartu kreis oli korduvate rüüsteretkedega laostatud. Tartu ümbruses juhatas Vene ligi 9000-mehelist väge Nikolai von Werden. Juunis liitusid temaga ka kindral Rudolph Felix Baueri väed.[75]

Mais võitsid venelased Magnus von Brömseni ratsaväge. Brömsen langes vangi. Väidetavalt olevat kohalikud talupojad venelasi lahingus aidanud.[76]

11. juulil alustasid Vene väed Tartu hävitamist. Linnamüürid tõmmati maha, majad jm kiviehitisie õhati ning väiksemad majad ja kirikud pandi põlema. Lisaks küüditati ka linnaelanikkond. Puhja köster Käsu Hans kirjutas sellel teemal ka nutulaulu.[77]

Augusti lõpus saadeti Tartu kreisi Magnus Wilhelm von Nierothi jalaväerügement. Nieroth liikus oma vägedega aeglaselt, kuna tal puudus piisav ratsavägi. Ta lahkus kreisist sügisel, peale mida ükski Rootsi üksus Tartu kreisi enam ei tunginud.[78]

Lewenhaupti armee lahkumine[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Lesnaja lahing

Juulis lahkus Liivimaalt ka Lewenhaupti väliarmee, mille eesmärgiks oli koos maalt kogutud moonaga Karl XII peaarmeega Valgevenes ühinemine.[79] Kaasa võeti ka osa maakaitsepataljonidest, nt. Saaremaa maakaitsepataljon. Lewenhaupti armee põrkas 28. septembril kokku Vene armeega, järgnenud lahing osutus rootslastele suureks kaotuseks. Eestimaale jõudsid Lewenhaupti vägedest vaid vähesed mehed.[80]

Georg Lybecker. Otto Wallgreni litograafia 1849. aastast.
Carl Gustaf Armfelt. David von Kraffti õlimaal.

Porvoo rüüstamine ning sõjategevus Ingerimaal[muuda | muuda lähteteksti]

6.–7. juulini rüüstasid Vene väed Apraksini juhatusel Porvoo linna, mida kaitses Georg Lybecker. Venelaste väes oli ligi 17 000 meest, Rootsi omas 3000-4000 meest. 10. juulil rüüstati ka Helsingit.[81][82]

9. septembril ületasid 2000-meheline Rootsi armee Georg Lybeckeri juhtimisel Tosna jõe ning rajasid seal sillapea, eesmärgiks oli piirata Peterburi. 4000-8000 meheline Vene väed Apraksini juhtimisel avasid nende pihta kahuritest tule ning proovisid sillapead likvideerida. Peale kolmetunnist võitlust ning rootslaste täägirünnakut löödi venelased tagasi. Lybeckeril ei õnnestunud raskekahuriväe ja varustuse puuduse tõttu Peterburi piirata.[83]

28. septembril ründas 1800-meheline Rootsi ratsasalk Carl Gustaf Armfelti ja Anders Erik Ramsay juhtimisel Koporje linnuse juures Vene vägesid. Peale kokkupõrget Rootsi vägedega taganesid venelased linnusesse, neid jälitas Heinrich Otto von Brackel. Rootslased taandusid lõpuks linnuse ümbrusest.[84]

Lybecker sai Armfeltilt teada, et lähenemas on suurem Vene armee Apraksini juhtimisel. Lybeckeri peaarmee taganes Kolkanpääle, kus ootas transpordilaevade tulekut. Apraksin jõudis rootslaste juurde siis, kui suurem osa Lybeckeri sõduritest olid juba laevadel, nii et venelaste rünnakut jäi tagasi lööma vaid väiksem üksus Heinrich Matthias von Seulenbergi juhtimisel. Seulenbergi salgast langes võitluses ligi 900 meest surnute ning 200 vangilangenutena. Sellega oli oht Rootsi väliarmee ees taandunud ning venelased said osa oma vägedest Ukrainasse Karl XII vastu saata. Kuna Lybecker oli taganedes armee hobused maha lasknud, oli tal hilisemates kokkupõrgetes ratsaväest puudus.[84]

Vinni lahing[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Vinni lahing

1708. aasta sügisel tegid Rootsi väed pealetungikatse Narva suunal, milles osales Eestimaa aadlilipkond ja ooberst Lieweni rügement. Pealetung oli ajastatud samaaegselt Karjalast Ingerisse tungivate Rootsi vägedega. Lieweni väesalk kogunes Jakobi kihelkonda, Eestimaa aadlilipkond ületas Purtse jõe, kuid neid ründas 9. augustil Vene vägi. 16. augustil tungis üle Kunda jõe 3000 ratsanikku, koos jalaväe ja suurtükkidega ning ründas Vinni ja Pajusti vahel paiknenud Rootsi väge. Kolm tundi kestnud lahingu võitsid Vene väed, Rootsi ratsaväelased põgenesid, jalaväe juhid ooberstleitnant Heinrich Johann von Schlippenbach ja kapten Wrangell langesid vangi. Lahingu järel rüüstasid Vene väed jälle Jakobi, Rakvere, Haljala, Kadrina, Väike-Maarja ja Simuna kihelkonna külasid, misjärel taandusid nad Narva.[85]

15. septembril rüüstasid venelased veel Kohalat, Sooalust, Ubjat, Varangut, Pehkat jt. külasid. Mihklipäeva paiku läks Magnus Wilhelm von Nieroth Tartumaale ja toimetas sealt hulga vilja nii Pärnu kui ka oma koju Albu mõisa.[85]

1709. aasta katkupuhang[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Katk Põhjasõja ajal

1709. aastal levis Liivi- ja Eestimaal katk, mis kahjustas kõige rohkem Põhja- ja Lääne-Eestit, lisaks ka suuremaid linnu nagu Riia, Pärnu ja Tallinn.[86] Samal ajal levisid maal ka näljahädad.[87]

Sõjategevus provintsides 1710. aastal[muuda | muuda lähteteksti]

Riia piiramine[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Riia piiramine (1710)1709. aasta 29. oktoobrist kuni 1710. aasta 4. juulini piirasid Vene väed Peeter I, Boriss Šeremtevi jt. juhtimisel Riia linna, mida kaitses Nils Stromberg. Linna kaitsevõimet vähendas katk ning näljahäda ning peale tugevat pommitamist alistus Strombergi garnison 3. juulil.[88] 9. augustil alistus ka Karl Adam von Stackelbergi garnison Daugavgrīva kindluses.[89]

Kuressaare piiramine[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Kuressaare piiramine

1.–7. märtsini piirasid Vene väed prints Miserski juhtimisel Kuressaaret, mida kaitses maapealik Engelbrecht Mannerburg 200-300 mehega. Tugeva kahuritule tõttu ei õnnestunud Miserskil linna vallutada ning peale lühikest rüüsteretkei lahkusid nad saarelt. Septembris maabusid venelased taas Saaremaale, seekord oli nende juhataja major Ornheimon. Selleks ajaks oli saare kaitsevägi katku tõttu vähenenud ning saare lõunaosas paiknes vaid 1000-meheline vägi ooberstleitnant Lorentz von Lauterbachi juhtimisel, Mannerburg oli saarelt varem lahkunud. 15. septembril vallutas Ornheimon ilma suurema vastupanuta Kuressaare. Lauterbachil lubati oma meestega saarelt lahkuda.[90]

Viiburi piiramine[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Viiburi piiramine (1710)21. märtsist kuni 12. juunini piiras Vene armee Apraksini juhtimisel Viiburit, mida kaitses Magnus Stiernstråle. Lybeckeri väliarmeel ning viitseadmiral Gustaf Wattrangi laevastikul ei õnnestunud linna piiramisest vabastada. Viiburi garnison alistus 12. juunil.[91]

Käkisalmi piiramine[muuda | muuda lähteteksti]

22. märtsist kuni 19. maini piiras brigadiir Setšin Käkisalmit, mida kaitses ooberst Johann Stiernschantz. Kuigi piiramine lõppes venelastele edutult, naasis Robert Bruce 9. juulil taas linna alla. Tugeva pommitamise ning varude puuduse tõttu alistus garnison 8. septembril.[92]

Rudolph Felix Bauer

Pärnu piiramine[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Pärnu piiramine (1710)

22. juulil 1710 saabus Pärnu linna alla kindralleitnant Rudolph Felix Bauer, koos kuue tragunipolguga. Pärnu linnas, kus oli juba varem puhkenud katk, mis hävitas enamiku linna elanikkonnast oli Jakob Heinrich von Schwengelmi garninson vähenenud 1000 mehelt 120-le. Pärnu garnison andis alla 12. augustil 1710.

Tallinna piiramine[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Tallinna piiramine (1710)

28. mai käsuga saadeti Narva komandant Vassili Zotov kolme tragunirügemendiga Tallinna alla luureretkele.[93]

15. augustist kuni 29. septembrini piirasid Vene väed Rudolph Felix Baueri, Vassili Zotovi jt. juhtimisel Tallinna linna, mida kaitses Dietrich Friedrich von Patkul. Garnisoni laastas katk ning 29. septembril loovutas Tallinna Rootsi garnison linna. Samal kuupäeval sõlmiti Harku mõisas Harku kapitulatsiooniakt.[88]

Hilisem sõjategevus[muuda | muuda lähteteksti]

Peale Eestimaa provintsi langemist ei kadunud Rootsi väed veel piirkonnast. Kuni 1720. aastani tegutsesid Soome lahes Rootsi ja ka Inglise (Inglise laevastikku juhatas admiral John Norris) laevastikud. 1720. aasta juunis maabus väiksem Rootsi sõjasalk ka Naissaarel ning põletas seal mõned hooned maha.[94]

 Pikemalt artiklites Saaremaa lahing (1719) ja Suursaare lahing (1713)

1713. ja 1719. aastal toimusid ka suuremad merelahingud Rootsi ja Vene laevastike vahel.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Lk 390 (Eesti rahva ajaloost, 1960)
  2. ↑ 2,0 2,1 Lk 53 (Eesti rahva ajaloost, 1960)
  3. ↑ Lk 48-49 (Lundblad, 1835)
  4. ↑ Lk 51-55 (Lundblad, 1835)
  5. ↑ 5,0 5,1 "THE COURLAND CAMPAIGNS 1705–1706" (PDF). Vaadatud 22.03.2024.
  6. ↑ "Henning Rudolf Horn". Vaadatud 29.02.2024.
  7. ↑ Lk 98 (Kelch, 2009)
  8. ↑ 8,0 8,1 Lk 26-27 (Eesti ajalugu IV, 2005)
  9. ↑ Lk 60-61 (Defoe, 1720)
  10. ↑ Lk 105 (Kelch, 2009)
  11. ↑ "Ronga Tehvan rootsi väe abistaja talupoeg". Vaadatud 29.02.2024.
  12. ↑ Lk 110-111 (Kelch, 2009)
  13. ↑ Lk 28-29 (Eesti ajalugu IV, 2005)
  14. ↑ 14,0 14,1 "Abraham Cronhjort and the defense of Ingria 1700–1703". Vaadatud 29.02.2024.
  15. ↑ "Karl XII talvelaagris Laiusel". Vaadatud 29.02.2024.
  16. ↑ Lk 99 (Kotšinev, 2018)
  17. ↑ "Axel Julius De la Gardie korraldus". ra.ee. Vaadatud 29.02.2024.
  18. ↑ Lk 109 (Kroon, 2007)
  19. ↑ "De la Gardie Estlandskt infanteriregemente (Revalska garnisonsregementet), 1700-1708". Vaadatud 02.03.2024.
  20. ↑ Lk 77 (Öpik, 1964)
  21. ↑ Lk 198-199 (Laidre, 1996)
  22. ↑ Lk 150-153 (Wolke, 2009)
  23. ↑ Lk 54 (Dobson, 1910)
  24. ↑ Lk 80-82 (Ullgren, 2008)
  25. ↑ Lk 169 (Kelch, 2009)
  26. ↑ Lk 221-222 (Kroon, 2007)
  27. ↑ Lk 169-170 (Kelch, 2009)
  28. ↑ Lk 228-229 (Kroon, 2007)
  29. ↑ Lk 230 (Kroon, 2007)
  30. ↑ Lk 231-232 (Kroon, 2007)
  31. ↑ Lk 34 (Eesti ajalugu IV, 2005)
  32. ↑ Lk 187 (Kelch, 2009)
  33. ↑ Lk 188 (Kelch, 2009)
  34. ↑ Lk 204-206 (Kelch, 2009)
  35. ↑ "Karl XII:s officerare. Biografiska anteckningar". Frölich, Carl Gustaf. Vaadatud 22.03.2024.
  36. ↑ 36,0 36,1 Lk 206-207 (Kelch, 2009)
  37. ↑ Lk 241-243 (Kroon, 2007)
  38. ↑ Lk 15 (Jung, 1893)
  39. ↑ Lk 89 (Laidre, 2010)
  40. ↑ Lk 243 (Kroon, 2007)
  41. ↑ Lk 103 (Kroon, 2007)
  42. ↑ 42,0 42,1 Lk 244-246 (Kroon, 2007)
  43. ↑ Lk 148-150 (Sundberg, 2018)
  44. ↑ 44,0 44,1 Lk 226-227 (Kelch, 2009)
  45. ↑ Lk 155 (Sundberg, 2018)
  46. ↑ Lk 157, 163 (Sundberg, 2018)
  47. ↑ 47,0 47,1 Lk 237-239 (Kelch, 2009)
  48. ↑ Lk 94 (Laidre, 2010)
  49. ↑ Lk 241 (Kelch, 2009)
  50. ↑ Lk 242 (Kelch, 2009)
  51. ↑ Lk 242-243 (Kelch, 2009)
  52. ↑ Lk 275 (Lundblad, 1835)
  53. ↑ Lk 243-244 (Kelch, 2009)
  54. ↑ Lk 252 (Kroon, 2007)
  55. ↑ 55,0 55,1 Lk 255-256 (Kroon, 2007)
  56. ↑ Lk 248 (Kelch, 2009)
  57. ↑ Lk 95-97 (Eesti rahva ajaloost, 1960)
  58. ↑ Lk 54 (101 Eesti lahingut, 2012)
  59. ↑ Lk 36 (Eesti ajalugu IV, 2003)
  60. ↑ Lk 263 (Kroon, 2007)
  61. ↑ Lk 38 (Eesti ajalugu IV, 2003)
  62. ↑ Lk 30-31 (Fryxell, 1861)
  63. ↑ 63,0 63,1 Lk 352 (Kelch, 2009)
  64. ↑ 64,0 64,1 64,2 64,3 Lk 170-172 (Laidre, 2010)
  65. ↑ "Vēsture". Vaadatud 02.04.2024.
  66. ↑ Lk 391 (Lundblad, 1835)
  67. ↑ Lk 353 (Kelch, 2009)
  68. ↑ Lk 354 (Kelch, 2009)
  69. ↑ Lk 380 (Kelch, 2009)
  70. ↑ 70,0 70,1 70,2 70,3 Lk 381-382 (Kelch, 2009)
  71. ↑ Lk 385-386 (Lundblad, 1835)
  72. ↑ Lk 388-389 (Kelch, 2009)
  73. ↑ 73,0 73,1 Lk 191 (Laidre, 2010)
  74. ↑ Lk 401 (Kelch, 2009)
  75. ↑ Lk 202-203 (Laidre, 2010)
  76. ↑ Lk 402 (Kelch, 2009)
  77. ↑ Lk 203-205 (Laidre, 2010)
  78. ↑ Lk 207-208 (Laidre, 2010)
  79. ↑ Lk 102-105 (Dorrell, 2009)
  80. ↑ Lk 77 (Eesti rahva ajaloost, 1960)
  81. ↑ Lk 196 (Rühs, 1809)
  82. ↑ Lk 49 (Uddgren, 1906)
  83. ↑ Lk 121 (Dorrell, 2009)
  84. ↑ 84,0 84,1 Lk 186 (Kuvaja, 2008)
  85. ↑ 85,0 85,1 Lk 403-404 (Kelch, 2009)
  86. ↑ "Kataklüsmide aeg". Vaadatud 05.04.2024.
  87. ↑ "1709. aasta näljahäda Eesti- ja Liivimaal". Academia.edu. Vaadatud 05.04.2024.
  88. ↑ 88,0 88,1 Lk 41-42 (Tallinna ajalugu IV, 2019)
  89. ↑ Lk 266-271 (Sundberg, 2018)
  90. ↑ Lk 282-284 (Sundberg, 2018)
  91. ↑ Lk 297-327 (Sundberg, 2018)
  92. ↑ Lk 335-337 (Sundberg, 2018)
  93. ↑ Lk 143 (Eesti rahva ajaloost, 1960)
  94. ↑ Lk 253-255 (Eesti rahva ajaloost, 1960)

Kasutatud kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Põhjasõda_Rootsi_Läänemereprovintsides&oldid=6619259"