Vinni lahing
| Põhjasõda (1700-1721) | |||
|---|---|---|---|
| Toimumisaeg | 26. august 1708 | ||
| Toimumiskoht | Vinni, Virumaa | ||
| Tulemus | Vene võit | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
Vinni lahing (26.08. või 15.08. 1708) oli relvastatud kokkupõrge Rootsi kuningriigi ja Vene keisririigi vägede vahel, mis toimus Lääne-Virumaal Vinnis.
Lahing lõppes Rootsi kaotusega ning sellest sai ka viimane Eesti pinnal võideldud välilahing Põhjasõja ajal.[1]
Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]
1708. aastal plaanis Rootsi kindral Georg Lybecker teostada sõjakäiku Peterburi vastu, milleks oli kogutud umbes 10 000-meheline armee. Nende toetuseks organiseeriti sõjaüksus ka Eestimaal.[2] See vägi koosnes kahest Tallinna garnisoni rügemendist, mille moodustasid ooberstleitnant Heinrich Johann von Schlippenbachi 900-meheline jalaväerügement ja Joachim Friedrich von Lieweni 600-meheline ratsavägi Eesti aadlilipkonnast, väe, mis kogunes Vinni mõisa, üldjuhiks sai Hans Heinrich von Lieven.[2] Väe pingutustest abi siiski ei olnud, sest Lybeckeri hilinenud teele asumine tähendas, et sealsete Vene vägede juhataja Fjodor Apraksin saatis Narvast Lieveni vastu kaks korda suurema väe.[1]
5. augustil saadeti ratsamehi Rootsi väest rittmeister Heinrich Nauckhoffi juhtimisel luureretkele Purtse jõe taha, et venelaste kohta andmeid koguda, kuid viimasel õnnestus nad tabada ja mõned ohvitserid, näiteks leitnant Stackelberg ja kornet Aderkas, vangi võtta. [3]
9. augustil korraldasid luureretke ka venelased, kes siiski taganesid, kui nägid Rootsi vägesid Sämi silla juures. Enne lahingut lahkus H. H. von Liewen koos mõne ohvitseriga Tallinna, et rügemendi mõõkade tuppesid parandada lasta.[2]
Kui Apraksin oli rootlaste edasitungist teada saanud, saatis ta Narvast 3000-mehelise väe koos 2 välikahuriga polkovnik Vassili Monastõrjovi juhtimisel neile vastu.[2][4]
Lahing[muuda | muuda lähteteksti]
15. augustil saabus Rootsi valvesalkadeni teade, et vaenlase suur vägi on lähenemas ning olla juba Purtse jõe äärde jõudnund ning Pajustis ja Vinni asunud väesalkku harasseerinud, kes ohtu aga tõsiselt ei võtnud.[2] Rootslastel oleks olnud võimalus takistada venelased Kunda jõel, kuid seda šanssi ei kasutatud ära.[2] 16. augustil, pühapäeval kella kuue paiku hommikul ründas venelane kahurite toetusel Sämi silda, sealne jala- ja ratsaväesalk kaptenite Brömseni ja Wrangelli juhatusel löödi tagasi ning Vene väed tulid üle jõe. Vahipostilt oli aga jõutud häiret anda ning rootslaste peavägi asus liikvele, jõudes kohale, et aidata eelvägesid nende üles seatud positsioonidel Vinni ja Pajusti vahel.[2][4]
Esmalt alustasid rünnakut Doni kasakad ja Monastõrjovi juhitud tragunid. Need rünnakud löödi tagasi, kuid kesine lahingutegevus kestis veel kolm tundi, kuni kohale jõudis Vene jala- ja kahurivägi.[2][1]
Venelaste antud kogupaugud andsid rootslastele raske hoobi ning aadlilipkond leitnant Martensi juhatusel murdus ja põgenes. Kasakad asusid neid Inju ja Jõepere kandis jälitama. Ratsaväe toetusest ilma jäänud, alustas Rootsi jalavägi Heinrich Johan von Schlippenbachi juhatusel taganemist, kuid ka nemad hävitati peaaegu täielikult. Ratsaväel läks paremini, sest nemad suutsid koos major von Ungern-Sternbergi ja veel mõnede ohvitseridega põgeneda.[2] Siiski võeti vangi 130-160 reameest, nende seas arvatavasti ka von Schlippenbach. 25 raskemini haavatud rootslased saadeti Tallinna ning surnud maeti maha.[2][3]
Kaotused[muuda | muuda lähteteksti]
Lahing kujunes Rootsi vägedele kalliks, Tsaari usaldusisik, mereväeohvitser Alexander Kikin väitis, et surma sai 900, vangistati 124 reameest ja 9 ohvitseri (k.a. H.J. von Schlippenbach, Nauckhoff ning kaptenid Schröder, Brause ja Wrangell [3]). Kaasaegsed autorid on rootslaste kaotusi väiksemaks tembeldanud, kuid ka Eesti maanõunik Otto Fabian von Wrangell tunnistas, et suurem osa armeest hukkus või langes vangi.[2]
Venelaste kaotused on võrreldes rootslastega väikesed, nemad kaotasid surnute ja haavatutena ligi 50 meest.[1]
Kaotusi oli ka kohalike seas, kelle sattusid peale Vene ratsaväelased, kui olid läbi murdnud Rootsi liinidest.[4]
Matmispaigad ja lahingu mälestamine[muuda | muuda lähteteksti]
Rahvapärimuse järgi maeti lahinguväljal hukkunud Kabelimäele, kust on luukeresid, luid ja sõjariistu välja kaevatud. Leitud sõjariistad on aga kaduma läinud. Rootsi sõdurite matmispaigaks on nimetatud ka Roelas asuvat Kondiliivaauku.[2]
2018. aasta 16. augustil avati Kabelimäel vallavanema Rauno Võrna ja koduloouurija August Kondoja poolt mälestuskivi.[5]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Ojalo, Hanno; Õun, Mati (2012). 101 Eesti lahingut. Tallinn: Varrak.
Viiteloend[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Hanno Ojalo, Mati Õun (2012). 101 Eesti lahingut. Lk 64.
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 Uno Trumm (29.08.2019). "Vinni lahing algas Vene Tragunite ja kasakate rünnakuga". Vaadatud 13.12.2022.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Kelch, Christian. Liivimaa kroonika järg. Lk 403–404.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 "Vana-Vinni, ajalooline mälu". Vaadatud 13.12.2022.
- ↑ "Vinni vald avas Põhjasõja Vinni lahingupaigas mälestuskivi". Vinnivald.ee. 16.08.2018. Vaadatud 13.12.2022.