Ulrika Eleonora
 |
See artikkel räägib Karl XI tütrest ja Rootsi monarhist; tema samanimelise ema kohta vaata artiklit Ulrika Eleonora vanem |
Ulrika Eleonora noorem (23. jaanuar 1688 – 24. november 1741) oli Rootsi valitsev kuninganna aastatel 1718–1720 ja seejärel kuninganna (Fredrik I abikaasa) kuni surmani.
Ta sündis Pfalzi-Zweibrückeni dünastiasse, olles kuningas Karl XI ja viimase abikaasa noorim laps ning sai nime oma ema järgi, keda hakati sest peale kutsuma Ulrika Eleonora vanemaks. 1715. aastal abiellus ta Hessen-Kasseli maakrahvi Frederikuga. Kui Ulrika vanem vend kuningas Karl XII Põhjasõjas 1718. aasta novembris hukkus, tõusis uue valitsejana Rootsi troonile. Ehkki primogenituuri reeglite järgi oli tugevamaks troonipretendendiks Karli ja Ulrika surnud vanema õe Hedvig Sophia Augusta poeg Schleswig-Holstein-Gottorpi hertsog Karl Friedrich, õnnestus Ulrikal kuninganna Kristiina seatud pretsendendile viidates argumenteerida, et vereläheduse põhimõtte järgi oli hoopis tema eelmise kuninga lähim elusolev sugulane.
5. detsembril kuulutas Ulrika end Karli pärijaks. Et omalt poolt lubas ta loobuda isa kehestatud absoluutsest monarhivõimust, tunnustas tema trooninõuet ka Riksdag ning 23. jaanuaril 1719 kinnitati ta hääletusega uueks valitsejaks. 17. märtsil 1719 Uppsala katedraalis krooniti Ulrika kuningannaks.
30. juunil 1719 andis ta Venemaa poolt okupeeritud Eestimaa, Liivimaa ja Saaremaa aadlile armukirja (Gnadenbrief).[1][2]
Ta valitses riiki kuni 1720. aasta 29. veebruarini, mil loobus troonist abikaasa Fredrik I kasuks, jäädes aga sellegipoolest elu lõpuni konsort-kuningannaks.
Päritolu
[muuda | muuda lähteteksti]| Suguvõsa – Ulrika Eleonora |
|---|
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]
| Eelnev Karl XII |
Rootsi kuninganna 05.12.1718–29.02.1720 |
Järgnev Fredrik I |