Eesti loodus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib loodusest Eestis; ajakirja kohta vaata Eesti Loodus.

See artikkel räägib Eesti loodusest koos siinse kliima, maastiku ja veestikuga, siinsetest pinnavormidest ning elusloodusest ja ka selle kõige kaitseks tehtavatest pingutustest.

Eesti jääb Ida-Euroopa lauskmaale ning on madal ja tasane ala. Maastikulise liigendatuse järgi vastavalt pinnamoe, mullastiku, veestiku ja taimestiku erinevustele jaotatakse Eesti kolmeks maastikuallprovintsiks: Madal-Eestiks, Kõrg-Eestiks ja Peipsi nõo allprovintsiks.

Siinne territooriumil on üleminekuline parasvöötme kliima, mis on tugevalt mõjutatud Põhja-Atlandi hoovusest, Läänemerest ja Eesti geograafilisest asendist. Kuna aastane sademete hulk ületab auramist on Eesti veerikas – siin on palju jõgesid, järvi, soid ja allikaid.

Eesti on üks maailma metsarikkamaid riike: metsaga on kaetud natuke üle poole maismaast. Samuti on oluliseks maastikuelemendiks sood ning nende protsentuaalselt pindalalt on Eesti samuti maailmas esirinnas. Oluliseks, kuid kiirelt kaduvaks väärtuseks, on pärandkooslused ehk pool-looduslikud kooslused, mis on kujunenud mõõduka inimmõju tulemusel ja paistavad silma oma liigirikkuse poolest.

Eesti loomastikus on teada 64 liiki imetajaid, 329 liiki linde, 65 liiki kalu, 11 liiki kahepaikseid ja ligi 15 000 liiki putukaid ja 3500 liiki muid selgrootuid.[1] Eesti taimestikus on teada 1441 soontaime liiki (koos alamliikidega 1538) ning üle 2500 vetikaliigi ja 680 liigi samblikke.[2]

Kliima[muuda | muuda lähteteksti]

Vaade Suure Munamäe vaatetornist
Next.svg Pikemalt artiklis Eesti kliima

Eestis valitseb mandrilise ja merelise kliima vaheline üleminekuline paraskliima. Läänemere rannikul asuva Eestiga on Lääne-Euroopas samal laiusel Kesk-Rootsi ja Šotimaa põhjatipp. Põhja-Ameerikas läbib Eesti keskmine laiuskraad Labradori poolsaart ja Alaska lõunarannikut. Tänu Atlandi ookeani ja Põhja-Atlandi hoovuse mõjule on Eesti ilmastik tunduvalt pehmem samale laiuskraadile iseloomulikust mandrilisest kliimast.

Rannikualadel ja saartel on ilmad pehmemad kui sisemaal. Peamiseks selliseks Eesti-siseseid temperatuurierinevusi põhjustavaks jõuks on Läänemeri, mis hoiab talviti rannikualad soojemana kui sisemaa ning suviti neid seevastu jahutab. Samuti mõjutab mere lähedus kevade ning sügise saabumist, sest kevadel soojeneb sisemaa merest tunduvalt kiiremini ja sügisel on sisemaa kiirem jahtuma. Jaanuarikuu keskmine õhutemperatuur on Kesk- ja Ida-Eestis −6...–7 °C, Lääne-Eesti saarestikus aga −2...–4 °C. Suvel hakkavad territoriaalsed erinevused taanduma ning juulikuu keskmine temperatuur varieerub vahemikus 16,0...17,4 °C.[3]

Tervikuna on Eestis aasta keskmine temperatuur +5 °C ringis või sellest veidi kõrgemal. Kõige külmem kuu on tavaliselt veebruar, mil keskmine temperatuur on −5 °C. Talvekuudel on keskmine temperatuur −4...–5 °C. Kõige soojemaks kuuks peetakse juulit, mil keskmine temperatuur on +18 °C. Juunist septembrini on keskmine temperatuur 15...18 °C. Küllaltki sagedased on olulised kõrvalekalded normidest (nii külma kui ka sooja puhul).[viide?]

Kõrgeim mõõdetud õhutemperatuur, 35,6 °C, registreeriti 11. augustil 1992 Võrus. Külmarekord on 17. jaanuaril 1940 Jõgeval mõõdetud −43,5 °C. Jõgevalt saadi 1942. aastal ka madalaim aasta keskmine temperatuur: 1,6 °C. Kõrgeim keskmine on registreeritud Vilsandil, kus 2008. aastal saadi selleks 8,5 °C.[4]

Eesti asukoht tingib selle, et sademete hulk ületab aurumise. Aastas sajab keskmiselt 550–800 mm ning keskmine suhteline õhuniiskus on 80–83%. Kõige madalam on sademete hulk saartel ja rannikul ning kõige rohkem sajab kõrgustikel ja läänerannikust 30–60 km kaugusel paiknevas vööndis.[3] Mõõdetud sademete maksimum aastas on olnud 1158 mm, kuus 351 mm ja ööpäevas 148 mm.[5]

Nagu teisteski Põhjamaades, on erinevus aastaaegade vahel Eestis üsna suur. Lisaks temperatuurierinevustele väljendub see ka näiteks päeva pikkuses. Pikim suvepäev kestab Tallinnas 18 tundi 40 minutit ning Võrus 18 tundi 10 min, lühim talvepäev kestab Tallinnas 6 tundi 2 minutit ning Valgas 6 tundi 39 minutit. Valged ööd kestavad mai algusest juuli lõpuni. Päikesepaistet jagub aastas tavaliselt 1600–1900 tundi, mis on vähem kui pool võimalikust. Vegetatsiooniperiood kestab Eestis 180–195 päeva ning külmavaba perioodi on 110–190 päeva.[3]

Talvise lumikatte hulk ning ajaline kestus varieeruvad suuresti. Keskmiselt on Eestis lumi maas 75–135 päeval aastas, kusjuures kõige vähem esineb lund Saaremaa läänerannikul ja lähedastel saartel ning enim Haanja ja Pandivere kõrgustikel.[3]

Maastikud[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti maastikuline liigestus

Maastikutüüpide jaotus[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti maismaa pindala kõlvikuline jaotus 2015. aastal
statistilise metsainventeerimise järgi[6]
Jrk Kõlvik Pindala, ha Osakaal,%
1 Metsamaa 2309400 50,94
2 - sh metsaga metsamaa 2145900 47,33
3 - sh metsata metsamaa 163500 3,61
4 Põõsastik 71700 1,58
5 Põllumajandusmaa 1287700 28,40
6 - sh haritav maa 1038300 22,90
7 - sh looduslik rohumaa 249400 5,50
8 Soo [* 1] 221000 4,88
9 Siseveed 71500 1,58
10 Muud veekogud [* 2] 187000 4,12
11 Asustusala 184000 4,06
12 Teed 64800 1,43
13 Trassid 65300 1,44
14 Karjäärid 22100 0,49
15 Muud maad 49100 1,08
  1. Siin on üksnes lage- ja puissood. Soometsad on metsamaa all.
  2. Maakondade vahel jagamata veekogud: Narva jõgi, Peipsi järv, Lämmijärv, Pihkva järv, Võrtsjärv ja Kulje laht.

Metsad[muuda | muuda lähteteksti]

Harilik mänd on Eesti ainus looduslik männiliik ning levinuim puu metsades. Männid katavad 38% Eesti metsamaadest ja 39% kõigi puistute tagavarast
Next.svg Pikemalt artiklis Eesti metsad

Eesti on üks maailma metsarikkamaid riike: metsaga on kaetud ligi pool Eesti maismaast ehk 2,2 miljonit hektarit. Umbes 40% Eesti metsadest kuulub riigile. Riigimetsi hoiab ja majandab Riigimetsa Majandamise Keskus.

Eesti metsad kuuluvad segametsade vööndisse. Valdavad on okaspuuenamusega puistud, kuid on ka lehtpuumetsi. Tänapäeval suudavad Eestis looduslikult metsi moodustada ainult kuusk ja mänd, kase- ja haavapuistud on ajutised. Inimese vahelesegamiseta asenduvad need lõpuks okaspuumetsadega. Viis tuhat aastat tagasi praegusest soojema kliima ajastul levinud laialehistest metsadest on praeguseks järele jäänud väga vähe.

Niidud ja loopealsed[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti niidud ja loopealsed

Niidud on rohumaad, mida kasutatakse põhiliselt heinamaana, vahel ka karjamaana. Eesti praegustest niitudest on enamik kujunenud endistele metsa- või põllumaadele.

Suur osa Eesti niitudest, eriti Lääne-Eestis, on puisniidud. Selliste niitude rajamisel jäeti osa metsa puid ja põõsaid kasvama. Puisniidud on erakordselt liigirikkad. Läänemaal asuval Laelatu puisniidul loendati 1 m² suurusel alal 2000. aasta suvel 76 liiki rohttaimi, mis on Põhja-Euroopa rekord.

Suuremate jõgede ja järvede ääres võib kohata luha- ehk lamminiite. Luhaniitudele iseloomulik lopsakas taimestik on selline peamiselt iga-aastaste perioodiliste üleujutuste tõttu, mis setitavad niidule orgaanilisi ja mineraalaineid, aidates kaasa mullaviljakuse tõusule.

Loopealsed ehk alvarid on levinud Eesti lääne- ja põhjaosas. Need on õhukese, kuid toitainerikka mullaga paepealsed alad. Nad on tuntud kadakase karjamaa nime all. Loopealse rohttaimed on enamasti madalakasvulised, kuid värvikad ja liigirikkad. Kogu maailmas leidub loopealseid veel ainult Lõuna-Rootsis.

Eesti suurimad rannaniidud asuvad Matsalu märgalal. Neid on seal üle 3000 hektari. Erinevalt sisemaa niitudest on rannaniitudel palju soolalembeste taimede liike. Kohati esinevad haruldased soolakud.

Mereäärsetel rannaniitudel on paljude linnuliikide pesitsus- ja puhkealad. Karjatamise ja niitmise lakkamisel rannaniidud hääbuvad: peaaegu kogu rannaniidule võib 5–10 aasta jooksul levida pilliroog.

Sood[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklites Eesti sood ja Eesti soode loend

Soome järel ja Kanada ees on Eesti sooderohkuselt maailmas teisel kohal (soode protsentuaalselt pindalalt). Seega võib soid pidada Eestimaa rikkuseks. Seda ka seetõttu, et paljud Kesk-Euroopa riigid on oma sood peaaegu täielikult hävitanud ja näevad nüüd vaeva nende taastamisega.

Suur osa Eesti soodest kuulub kaasajal looduskaitse alla. Varasematel aastakümnetel on palju soid ja rabasid kuivendatud nii põllumaa saamise kui ka rabaturba kaevandamise eesmärgil, kuid üksjagu märgalasid on jäetud siiski puutumata.

Kuresoo lõunaosas asuv 8 meetri kõrgune rabarinnak on väidetavalt maailma kõrgeim.

Pinnamood[muuda | muuda lähteteksti]

Ida-Euroopa lauskmaa osana on Eesti madal ja tasane ala, mille pinnamoele on iseloomulikud kõrgustikud ilma kõrgemate mägedeta ja lavamaad madalike, nõgude ja orunditega. Koos Põhja-Eesti panga ja teiste paljanditega moodustavad need Eesti reljeefi suurvormid.

Mäed[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti mägede loend

Eesti suurima absoluutse kõrgusega mägi on Suur Munamägi, mis ulatub 318 meetrit üle merepinna, suhtelise kõrguse poolest on aga kõrgeim Vällamägi (kõrgus merepinnast 304 m, jalamilt tippu 84 m). Seega võib öelda, et tegelikult ei leidu Eestis ainumastki mäge – on ainult künkad.

Mandrijäätekkelised pinnavormid[muuda | muuda lähteteksti]

Enim on mandrijäätekkelisi pinnavorme Lõuna-Eestis, kus on tänu sellele võrdlemisi künklik pinnamood, mis kujunes kujunenud viimase jääaja lõpul. See on tingitud sellest, et liustikuserv püsis selles piirkonnas pikemat aega ning välja jõudis sulada rohkesti jää sees ning peal olnud setteid. Nõnda tekkis arvukalt nõgusid, orgusid, künkaid, oose, voori, mõhnu jt pinnavorme.

Pangad ja paljandid[muuda | muuda lähteteksti]

Härma Mäemine müür ehk Keldri müür on oma 43 meetriga Eesti kõrgeim devoni liivakivipaljand
Next.svg Pikemalt artiklis Eesti pankade loend

1999. aastal korraldas ajakiri Loodus küsitluse "33 Eesti populaarsemat loodusmonumenti". Tohutu ülekaaluga ja ligi 80% vastanute häältega võitis esikoha Põhja-Eesti pank. Teisele kohale pääses Taevaskoda ja kolmandale Kaali meteoriidikraater. Nõnda võib klindiastanguid ja liivakivipaljandeid tõesti kahtluseta Eesti eluta looduse sümboliteks pidada.

Balti klinti, mis on Eesti piires tuntud kui Põhja-Eesti paekallas, püütakse esitada ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. See mööda klindiserva kulgev umbes 1600 km pikkune Paleosoikumi settekivimitest koosnev järsak saab alguse Rootsis Ölandi saarel ja ulatub Laadoga järveni Venemaal. Kõrgeim koht paikneb Ontikal, kus pank tõuseb 56 meetrit üle merepinna.

Põhja-Eesti pank ei ole aga Eestis ainuke omasugune. Siin paljanduvad ka Siluri klint Lääne-Eesti saartel ja Devoni punakast liivakivist kaldakaljud mitmel pool Lõuna-Eestis.

Rändrahnud[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklites Eesti rändrahnude loend ja Eesti hiidrahnude loend

Enamik Eesti rändrahnudest paikneb Põhja-Eestis. Eriti arvukalt on neid Lahemaal. Maapealseid rahne, mille ümbermõõt ületab 50 meetrit, on Eestis kaks: Ehalkivi ja Kabelikivi. Need kaks kuuluvad suuruse alusel hiidrahnude sekka, mille hulka arvatakse rändrahnud ümbermõõduga üle 25 meetri. Kokku on Eestis selliseid teada 87[viide?] ning suurem osa neist on võetud ka kaitse alla. Suuri rahne, mille ümbermõõt jääb vahemikku 10–25 meetrit, on Eestis umbes tuhatkond. Väiksemate rahnude hulk on aga juba praktiliselt loendamatu.

Eesti hiidrahnudest on 64% koostiselt rabakivid. See ei peegelda siiski nende päritolupiirkonna Fennoskandia kilbi keskmist koostist. Rabakivis on säilinud tardumisjärgne ristsuunaline lõhelisus, mis tuleneb hilisema moonde puudumisest. Ristsuunalise lõhelisuse tõttu oli liustikul rabakivitahukaid lihtsam lahti murda ja Eestisse tuua. Ülejäänud 36% hiidrahnudest koosnevad pegmatiidist, gneisist, migmatiidist, graniidist ja gneissbretšast.

Veestik[muuda | muuda lähteteksti]

Tänu parasvöötme kliimale ja tasasele pinnamoele on Eestis palju väikseid siseveekogusid. Kuna iga-aastane sademete hulk ületab keskmiselt 200–300 mm-iga aurumist, siis peab ülejääv vesi ära voolama jõgede kaudu või talletuma järvedes ja rabades.

Eesti Vabariigi Veeseaduse § 38 lõike 2 alusel kehtestatud määruse järgi eristati Eestis kolme vesikonda ja kaheksat alamvesikonda. Nendeks vesikondadeks on Lääne-Eesti, Ida-Eesti ja Koiva vesikond ning alamvesikondadeks Viru, Peipsi, Võrtsjärve, Harju, Matsalu, Pärnu, Läänesaarte ja Pandivere põhjavee alamvesikond.[7]

Jõed[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklites Eesti jõed ja Eesti jõgede loend

Eesti jõgedevõrk kujunes viimase jääaja lõppedes (üle 10 000 aasta tagasi) mandrijää taandumise järel.

Eesti jõgedevõrk on suhteliselt tihe: vooluveekogusid on üle 7000 ja nende kogupikkus on umbes 31 000 km. Vooluvetevõrk on kõige hõredam Pandivere kõrgustikul ja saarte rannikualadel, kõige tihedam Põhja-Eestis.

Kõige veerohkemad jõed on Narva jõgi, Emajõgi, Pärnu jõgi ja Kasari jõgi. Pikimad on Võhandu, Pärnu ja Põltsamaa jõgi.

Eesti pikimad jõed[8]
Nimi Suubumiskoht Pikkus km Jõgikond km² Langus m
1. Võhandu jõgi Lämmijärv 162 1420 98
2. Pärnu jõgi Pärnu laht 144 6920 78
3. Põltsamaa jõgi Pedja jõgi 135 1310 71
4. Pedja jõgi Emajõgi 122 2710 67
5. Keila jõgi Soome laht 115 682 75
6. Kasari jõgi Matsalu laht 112 3210 62
7. Piusa jõgi Pihkva järv 109 796 208
8. Pirita jõgi Tallinna laht 105 799 75
9. Emajõgi Peipsi järv 100 9740 4
10. Navesti jõgi Pärnu jõgi 100 3000 57
11. Jägala jõgi Ihasalu laht 97 1570 82
12. Ahja jõgi Emajõgi 95 1070 87
13. Vigala jõgi Kasari jõgi 94 1580 63
14. Õhne jõgi Võrtsjärv 94 573 63
15. Halliste jõgi Navesti jõgi 86 1900 76

Järved[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklites Eesti järved ja Eesti järvede loend

Eestis on üle 1400 järve, millest enamik on väga väiksed. Suuremad on Peipsi järv (2611 km²; koos Pihkva ja Lämmijärvega 3555 km²) idapiiril ja Võrtsjärv (270 km²) Lõuna-Eestis. Sügavaim järv on Rõuge Suurjärv (38 m).

Järvede paigutus on väga ebaühtlane, suuremad järvepiirkonnad asuvad Kagu- ja Lõuna-Eestis. Lääne- ja Kesk-Eestis on seevastu suuri maa-alasid, kus pole ühtegi järve.

Enamik Eesti järvi on mandrijäätekkelised. Leidub ka laukajärvi, rannajärvi, jõelookeist moodustunud järvi, karstijärvi, tehisjärvi ja meteoriiditekkeline Kaali järv.

Eesti suurimad järved
# Nimi Pindala[9]
km²
Pindala
saartega[9]
km²
Suurim
sügavus
m
Märkused
1. Peipsi-Pihkva järv 3508,9 3537,6 15,3 jagatud Venemaaga, 1570 km² jääb Eesti territooriumile
2. Võrtsjärv 269,0 269,3 6
3. Narva veehoidla 102,3 106,9 15,0 jagatud Venemaaga, 40 km² jääb Eesti territooriumile
4. Ülemiste järv 9,41 9,42 6 joogivee allikas Tallinna elanikele
5. Saadjärv 7,25 7,25 25 kuulub nii Eesti 10 kõige suurema kui ka 10 kõige sügavama järve hulka
6. Vagula järv 6,028 6,032 11,5
7. Suurlaht 5,31 5,36 2,1 ? osa riimveelisest kaksikjärvest (Mullutu-Suurlaht)
8. Veisjärv 4,81 4,81 3,5
9. Ermistu järv 4,56 4,598 2,9
10. Paunküla veehoidla 4,16 4,47 9 joogivee allikas Tallinna elanikele
11. Mullutu laht 4,13 4,15 1,7 osa riimveelisest kaksikjärvest (Mullutu-Suurlaht)
12. Kuremaa järv 3,996 3,997 13,3
13. Karujärv 3,456 3,499 6
14. Kahala järv 3,456 3,456 3
15. Tõhela järv 3,385 3,401 1,5
16. Pühajärv 2,907 2,983 8,5
17. Eesti SEJ settebassein II 2,906 2,906 ?
18. Endla järv 2,859 3,244 ?
19. Koosa järv 2,827 2,827 1,9
20. Soodla veehoidla 2,628 2,728 ?

Joad[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti jugade loend

Eesti põhjarannikul Paldiskis ja Narvas on üle ühemeetrise kõrgusega jugasid ja kaskaade kokku teada 33, neist enamik paikneb väiksematel ojadel.[10] Suurim juga Eestis on Narva juga, mille astangud on tänapäeval paraku hüdroelektrijaama rajamise tõttu 1957. aastal kuivaks jäänud. Kõrgeima joa tiitlit kannab aga kunstlikult tekitatud, kuivenduskraavi suudmes asuv Valaste juga, mis langeb alla Ontika pangalt.[11]

Kõrgeimad joad[12][viide?]
# Nimi Kõrgus Asukoht Märkused
1. Valaste juga 30,5 m Ontika paekallas (Toila vald, Valaste küla) tehislik
2. Jägala juga 8,1 m Jägala jõel, Jägala-Joa lähedal kõrgeim looduslik
3. Saka joastik 7,5 m Ontika-Saka lõik antud joastiku kõrgeima joa kõrgus
4. Ukuoru juga 7,5 või 6 m Päite panga idaserval
5. Narva juga 6,5 m Narva jõgi, Narva hüdroelektrijaama poolt takistatud
6. Keila juga 6 m Lääne-Harju vallas Keila-Joa alevikus Keila jõel
7. Turjekeldri juga 6,0 või 5 m Kuusalu vallas
6. Karjaoru joastik 5,5 m Saka mõisa juures antud joastiku kõrgeima joa kõrgus
7. Pakri juga 5,5 m Pakri tuletornist umbes 800 m ida poole

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti allikate loend

Saared[muuda | muuda lähteteksti]

Paadivrakk Saaremaal
Next.svg Pikemalt artiklites Eesti saared ja Eesti saarte loend

Eestis on ligikaudu 1520 saart. Kaks neist on piisavalt suured, et olla eraldi maakonnad: Saaremaa ja Hiiumaa.

Suurimad saared
# Nimi Pindala (km2) Asukoht
1. Saaremaa 2671 Lääne-Eesti saarestik
2. Hiiumaa 989 Lääne-Eesti saarestik
3. Muhu 198 Lääne-Eesti saarestik
4. Vormsi 93 Lääne-Eesti saarestik
5. Kassari 19,3 Lääne-Eesti saarestik
6. Naissaar 18,6 Soome laht
7. Kihnu 16,4 Liivi laht
8. Väike-Pakri 12,9 Soome laht
9. Suur-Pakri 11,6 Soome laht
10. Ruhnu 11,4 Liivi laht

Mullastik[muuda | muuda lähteteksti]

Gleistunud rähkmulla mullaprofiil. Pilt on tehtud Harju maakonnas Kose vallas
Next.svg Pikemalt artiklis Eesti mullastik

Eesti ala nüüdisaegsete muldade areng algas pärast viimase jääaja lõppemist esimeste taimede ilmumisega.

Üldiselt on Eesti mullastik suhteliselt mitmekesine. See on tingitud vaheldusrikkast pinnamoest, aastaaegade vaheldumisest, vee-oludest jne. Suurtes piirides kõigub isegi pinnakatte paksus, mis ulatub paetasandikel vaid mõne sentimeetrini või puudub hoopis, Põhja- ja Kesk-Eestis on aga enamasti 2–3 meetrit, Lõuna-Eesti tasandikel 5–10 meetrit ning kuhjelistel kõrgustikel ja mattunud ürgorgudes võib ulatuda isegi üle 100 meetri.[13]

Eesti muldade lähtekivimiks on kohalikud aluspõhjakivimid ja pinnakattesetted[14]. Eesti alal saab eristada viit aluspõhjakivimit. Need on Ediacara, Kambriumi, Ordoviitsiumi, Siluri ja Devoni ajastu kivimid.

Taimestik[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti taimestik

Eesti floora on tänu mullastiku mitmekesisusele suhteliselt liigirikas. Eestis elab pärismaiseid soontaimi 1440 liiki ja samblaid 525 liiki.

Endeemsetest taimeliikidest kasvab Eestis saaremaa robirohi ja eesti soojumikas.

Vaata ka
Eesti on üks väheseid riike, kus võib veel kohata väljasuremisohus euroopa naaritsat

Loomastik[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti loomastik

Eesti faunat võib maailma mastaabis lugeda üsna liigivaeseks, ent võrreldes samal laiuskraadil asuvate ja sama suurte aladega on see üks liigirikkamaid. Selle põhjuseks on Eesti asend paljude liikide levila piiril (enamasti põhja- või läänepiiril), kes esinevad küll sagedasti põhja-, lääne-, või idapoolsetel naaberaladel aga tihti ainult ühel nendest.

Praegune loomastik kujunes välja peamiselt pärast viimast jääaega.

Imetajad[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti imetajate süstemaatiline nimestik

Eestis elab 68 liiki imetajaid.

Euroopa mastaabis paistab Eesti silma kiskjaliste (hunt, karu, ilves, saarmas, kärp, kährik jt) suhteliselt suure arvukuse poolest.

Linnud[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti lindude süstemaatiline nimestik

Kuna Eesti jääb arktiliste rändlindude Ida-Atlandi rändeteele ning Eestis leidub palju sobivaid metsa, soo ja kultuurmaastikke on Eestis registreeritud üsna rohkelt linnuliike võrreldes paljude naaberaladega. Väinamere äärsed piirkonnad, nagu näiteks Matsalu laht, on vägagi huvipakkuvad ornitoloogidele, seda suure liikide arvu ja läbirändajate hulga tõttu. 18. augusti 2010 seisuga kuulub Eesti lindude nimestikku 374 loodusliku päritoluga ja meil või naabermaades püsiva asurkonna moodustanud ning 5 teadmata päritoluga linnuliiki.[15]

Kahepaiksed[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti kahepaiksed

Kahepaikseid elab Eestis 11 liiki. Nende seas on arvukamad ja laiema levikuga harilik kärnkonn, rohukonn, rabakonn ja tähnikvesilik. Haruldased ning ühtlasi ka range kaitse all on juttselg-kärnkonn (ehk kõre), rohe-kärnkonn ning harivesilik.

Roomajad[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti roomajad

Roomajatest on Eestis esindatud arusisalik, kivisisalik, vaskuss sisalike ning rästik ja nastik madude seast. Rästik on ainuke mürkmadu.

Vääna-Jõesuu rannikumere lest

Kalad[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti kalade süstemaatiline nimestik

Eesti vetest on püütud 71 liiki kalu.[viide?]

Eesti kalaliikide seas endeeme ei leidu, ent peipsi siig ja peipsi tint on Peipsi järvele ainuomased alamliigid.[viide?]

Selgrootud[muuda | muuda lähteteksti]

Selgrootuid loomi elab Eestis ligikaudu 20 000 liiki.

Looduskaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti looduskaitse
Lisaks juttselg-kärnkonnale kuulub Eestis elavatest kahepaiksete liikidest I kaitsekategooriasse ka pildil olev rohe-kärnkonn
Viru raba matkarada päikesetõusul. Matkaradu rajatakse nii õppe- ja rekreatiivsetel eesmärkidel kui ka looduskaitselistel põhjustel

Esimesed Eestis looduskaitse alla võetud liigid olid 24 taimeliiki, mille kaitseks võeti 12. mail 1936 vastu Looduskaitse seadus. Keelati nende liikide kogumine, hävitamine ja meelega kahjustamine kogu riigis, sõltumata maa omandivormist. Sama aasta 4. novembril lisati nimekirja kaunis kuldking (Cypripedium calceolus) ja talvik (Chimphila umbellata), mille puhul keelati taimede müük ja nendega kauplemine. Lisaks asuti kaitsma mõningaid kaitstavate liikide esinduslikumaid kasvukohti (näiteks jugapuude kaitseala Hiiumaal, mis paikneb tänapäeval Tahkuna looduskaitseala keskmes).[16]

31. detsembri 2007 seisuga on Eestis kaitstavat territooriumi 18% (777 101 ha) maismaast ja 33% (ehk 897 281 ha) akvatooriumist. Pindala järgi on enim kaitstavat territooriumi Pärnu maakonnas (111 760 ha) ja kõige vähem Põlva maakonnas (18 687 ha). Protsentuaalselt on aga enim kaitsealust pinda Lääne maakonnas – 32% (76 105 ha) – ja kõige vähem Põlva maakonnas – 9%.[17]

Kaitsealad[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti kaitsealade loend

Eesti ja ühtlasi kogu Baltikumi vanim kaitseala on Vilsandi rahvuspark. Seal tehti esimesi samme Vaika saartel pesitsevate lindude kaitseks juba 1906. aastal ning 14. augustil 1910. aastal kuulutati need saared loodusreservaadiks.[18]

31. detsembril 2008 oli Eestis kokku 3442 kaitstavat loodusobjekti, mille seas oli 129 looduskaitseala, 149 maastikukaitseala ja 5 rahvusparki.[19]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Loomastik Estonica
  2. Taimestik Estonica
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Estonica: Asend ja looduslikud tingimused: Kliima
  4. EMHI: Kliimarekordid: Õhutemperatuur
  5. EMHI: Kliimarekordid: Sademed
  6. Allan Sims, Keskkonnaagentuur: "Andmeanalüüsi metoodika muudatused ja 2015. aasta tulemused"
  7. Vesikondade ja alamvesikondade nimetamine Riigi Teataja
  8. A ja O taskuteatmik, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus 1999. Lk 46. ISBN 9985-70-047-3
  9. 9,0 9,1 Ruta Taimre: "Eesti järvede nimestik" Tallinn: Keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskus 2006. Lk 111
  10. Estonica: Põhja-Eesti paekalda pangad ja joad
  11. "Ida-Viru klindilõik". Põhja-Eesti klint – Eesti looduse sümbol, 2008. Keskkonna Investeeringute Keskus (KIK). Vaadatud 27.06.2018.
  12. Kalle Suuroja: "Mitu juga on Eestis?" Loodus, märts 1997 (mitme joa kõrgust on täpsustatud)
  13. Estonica: :Pinnakate ja mullad
  14. Kask, R. (1996). Eesti mullad. Tallinn, Mats. Lk 7
  15. Linnuharulduste komisjoni otsused
  16. EELIS: Kaitstavad liigid Eestis
  17. Kaitstava territooriumi pindala Eestis 31.12.2007 seisuga
  18. Vilsandi rahvuspargi kodulehekülg
  19. Looduskaitse statistiline ülevaade 2008

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Artikleid