Kaitsetööstus

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Sõjatööstus)
Jump to navigation Jump to search

Kaitsetööstus ehk sõjatööstus on tootmisharu, mis tegeleb sõjatehnika tootmise, korrashoiu ja arendamisega.

Paljud arenenud riigid omavad kohalikku relvatööstust riigi armee varustamiseks. Kaitsetööstus ostab ja müüb relvi, laskemoona ja muid sõjalisi objekte, näiteks: raketid, sõjalennukid, sõjaväe sõidukid, laevad, elektroonilised süsteemid jms.

Stockholmi Rahvusvahelise Rahu-uuringute Instituudi (SIPRI) hinnangul olid sõjalised kulutused aastal 2012 umbes 1,8 triljonit USA dollarit.[1] See on suhteline langus võrreldes 1990. aastaga, mil sõjalised kulutused moodustasid 4% maailma SKPst. Tuleb tähele panna, et mitte kogu 4% ei lähe sõjatehnika soetamisele, vaid teatud osa sellest. 100 suurima relvamüügiga tegeleva ettevõtte müügikäive ulatus SIPRI hinnangul 2012. aastal 395 miljardi USA dollarini.[2] Viis kõige suuremat relvade eksportijat olid aastatel 2010–2014 USA, Venemaa, Hiina, Saksamaa ja Prantsusmaa ning viis suurimat importijat olid India, Saudi Araabia, Hiina, Araabia Ühendemiraadid (AÜE) ja Pakistan .[3]

Osades riikides on märkimisväärne legaalne või illegaalne relvade müük kodanike tarbeks. Ebaseaduslik käsirelvade müük esineb paljudes riikides ja piirkondades, kus on poliitiliselt ebastabiilne keskkond. Small Arms Survey hinnangul on maailmas ringluses 875 miljonit käsirelva, mis on toodetud rohkem kui 1000 ettevõtte poolt 100 riigis. [4]

Kuna sõjatehnikat ostetakse riigihangetega, siis sõjatööstus on tihedalt seotud poliitikaga. Seos poliitika ja relvakaubanduse vahel võib põhjustada olukorra, mida USA president Dwight D. Eisenhower kirjeldas kui sõjalis-tööstuslik kompleksi, kus relvajõud, kaubandus ja poliitika on tihedalt seotud, nii nagu tegelikult Euroopa kaitsehanked toimivadki, "European Multilateral Defence Procurement". [5] Erinevad ettevõtted nii avalikus kui ka erasektoris konkureerivad müügilepingutele, mis on väärt miljardeid dollareid. Üldjuhul on tegu avaliku konkursiga, kuid esineb olukordi, kus otsuseid tehakse salastatult.

Eesti[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis liigitatakse relvad sõjaväe-, teenistus- ja tsiviilrelvadeks. [6] Sõjaväerelvi võivad hallata Eestis vaid Kaitsevägi ja Kaitseliit.[7] Laskemoona, paukpadruneid ja lõhkepakette hangib Eesti kaitsevägi riigihangetega erasektorist, peamiselt välismaalt.[8] Eestis koondab relvatootmisega seotud ettevõtteid Eesti Kaitsetööstuse Liit, mis on asutatud 2009. aastal ja kuhu kuulub ligi 90 ettevõtet erinevatest majandussektoritest. Suurimateks valdkondadeks on laeva- ja masinaehitus, metallitööstus, IT ja side. Liidu visiooniks on luua rahvusliku ja rahvusvahelise kapitali koostöö kaudu sünergia Eesti kaitsetööstuse arendamiseks ning kaitsevaldkonna toodangu ekspordiks. [9]

Küberkaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Küberturvalisuse valdkond on saamas oluliseks osaks kaitsetööstuses, kuna NATO 2013. aasta analüüsi hinnangul peetakse küberründeid üheks suurimaks riskiks riigikaitsele järgmise kümne aasta jooksul.[10] Seega tehakse suuri investeeringuid küberjulgeoleku valdkonda, et kaitsta üha enam digitaaltehnoloogiaid kasutusele võtvat ühiskonda. Sõjatööstuses on ülioluline kaitsta järelevalve- ja luuresüsteeme. Näiteks USA valitsus eraldas 2016. aastal sellesse valdkonda 14 miljardit dollarit. Inglismaa on eraldanud 860 miljonit naela riigi küberkaitseprogrammi jaoks.[11]

Investeeringute kasvades tõuseb ka nõudlus kvaliteetsemate ja uuemate küberkaitsesüsteemide järele, mistõttu ka turg laieneb. Peamised organisatsioonid, mis tegelevad küberkaitsesüsteemide väljatöötamisega, on Intel, Lockheed Martin, Northrop Grumman, Raytheon, The Boeing Company, General Dynamics.[12]

Eesti tutvustas 2004. aastal, kohe pärast NATOga ühinemist, mõtet luua NATO küberkaitsekeskus. 2006. aastal kiitis NATO ülemjuhataja idee heaks ning 2007. aastal algasid läbirääkimised, et leida potentsiaalseid sponsoreerivaid riike. NATO küberkaitset koordineerib NATO küberkaitse koostöö keskus, mille kõrgeimaks eesmärgiks on saada küberkaitse alal peamiseks autoriteediks nii NATO siseselt kui ka NATO partnerite seas. Asutuse reaalseks eesmärgiks on edendada organisatsioonisisest suutlikkust, koostööd ja informatsiooni jagamist NATO liikmete seas. Seda saavutatakse tänu haridusele, uurimus- ja arendustööle ja konsulteerimistele.

Suurimad relvade eksportijad[muuda | muuda lähteteksti]

Tabelis kasutatavad ühikud on trendi näitajad, kus numbrid näitavad mitu miljonit USA dollarit 1990. aasta hindade järgi. Need väärtused ei kajasta reaalseid rahavooge, kuid näitavad umbkaudselt relvaveo mahu hinda, sõltumata sõlmitud lepingu hinnast, mis võib olla null, kui tegu on sõjalise abiga. Väärtused pärinevad Stockholmi Rahvusvahelise Rahu-uuringute Instituudilt.[13]

2014 seis Riik Relvaeksport
1 Ameerika Ühendriigid 10194
2 Venemaa 5971
3 Hiina 1978
4 Prantsusmaa 1200
5 Saksamaa 1110
6 Inglismaa 1083
7 Iisrael 1074
8 Hispaania 824
9 Itaalia 786
10 Ukraina 664

Suurimad relvade importijad[muuda | muuda lähteteksti]

Tabelis kasutatavad ühikud on trendi näitajad, kus numbrid märgivad miljoneid USA dollareid. Need väärtused ei kajasta reaalseid rahavooge, kuid näitavad umbkaudselt relvaveo mahu hinda, sõltumata sõlmitud lepingu hinnast, mis võib olla null, kui tegu on sõjalise abiga. Väärtused pärinevad Stockholmi Rahvusvahelise Rahu-uuringute Instituudilt.[14]

2014 seis Riik Relvaimport
1 Saudi Araabia 2629
2 India 1550
3 Hiina 1357
4 Indoneesia 1200
5 Vietnam 1058
6 Taiwan 1039
7 Araabia Ühendemiraadid 1031
8 Austraalia 842
9 Oman 738
10 Singapur 717

Relvastuskontroll[muuda | muuda lähteteksti]

Eksisteerivad rahvusvahelised piirangud väike- ja tavarelvastuse ning massihävitusrelvade väljatöötamise, tootmise, varumise, leviku ja kasutamise suhtes.[15] Relvastuskontroll kehtestatakse tüüpiliselt diplomaatia abil ehk piiranguid püütakse kehtestada rahvusvaheliste lepingute ja kokkulepete teel. Näiteks, aastal 1968 sõlmiti tuumarelvade leviku tõkestamise leping (NPT), mis on rahvusvaheline leping, mille eesmärgiks on hoida ära tuumarelvade ja tuumarelvade valmistamise tehnoloogia levikut, edendada tuumaenergia rahuotstarbelise kasutamise alast koostööd ning soodustada desarmeerimist.[16] Eesti liitus selle lepinguga 1992. aasta jaanuaris.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "SIPRI Yearbook 2013.", www.sipri.org. Retrieved on 2016-05-10.
  2. "Stockholm International Peace Research Institute.", Sipri.org. Retrieved on 2016-05-10.
  3. "Trends in International Arms Transfer, 2014". www.sipri.org. Stockholm International Peace Research Institute. Retrieved 2016-05-10.
  4. "Small Arms Survey — Weapons and Markets- 875m small arms worldwide, value of authorized trade is more than $8.5b". 8 December 2014. Retrieved 2016-05-10
  5. "Military-Industrial Complex Speech, Dwight D. Eisenhower, 1961". Retrieved 2016-05-10
  6. "Relvaseadus". Riigiteataja.ee. Viidatud 2016-05-10.
  7. "Kaitsevägi ja Kaitseliit". Estonica.org. Viidatud 2016-05-10.
  8. "Riiklik relvatööstus E-Arsenal likvideeritakse". Postimees.ee. Viidatud 2016-05-10.
  9. "Kaitsevägi ja Eesti Kaitsetööstuse Liit sõlmisid koostööleppe". mil.ee. Viidatud 2016-05-10.
  10. "NATO review". nato.int, viidatud 2016-05-10.
  11. "Cyber Security For The Defence Industry". cybersecurtiy-review.com. Retrieved 2016-05-10.
  12. "Top 20 cyber security companies". marketwatch.com. Retrieved 2016-05-10
  13. "Top List TIV Tables-SIPRI". armstrade.sipri.org. Retrieved 2016-05-10
  14. "Armstrad toplist". armstrade.sipri.org. Retrieved 2016-05-10.
  15. "What is arms control". usforeignpolicy.about.com. Retrieved 2016-05-10.
  16. "Tuumarelvade leviku tõkestamise leping". riigiteataja.ee. Viidatud 2016-05-10.