Ukraina ajalugu

Allikas: Vikipeedia
Ambox outdated serious.svg See artikkel vajab ajakohastamist.
Palun aita selle artikli sisu ajakohastada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)
Ukraina lipp ja vapp Ukraina lipp ja vapp
Ukraina lipp ja vapp

Ukraina ajalugu on ülevaade Ukraina ajaloost.

Ukraina 21. sajandil

Eelajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vanimad jäljed inimestest praeguse Ukraina aladel pärinevad Acheuli kultuurist varases paleoliitikumis, umbes 900 000 – 800 000 aastat tagasi. Asustus liikus ebaühtlaste lainetega läänest itta. Arheoloogide arvates olid need inimesed pitekantroopused, kuid ehkki nende tööriistu on leitud Taga-Karpaatiast, Dnestri-äärsetelt aladelt, Žitomiri oblastist, Donbassist ja Krimmist, pole asukate endi jäänuseid säilinud. Keskmisel kiviajal asusid Ukrainas neandertallased, kes kuulusid Moustier' kultuuri. Homo sapiens'i varaseim asustus Ukrainas pärineb ajast 32 000 eKr, see asus Krimmi mägedes ja kuulus Gravette'i kultuuri.[1][2]

Kreeka kolooniad Musta mere põhjarannikul 8.3. sajandini eKr

Vanaaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Hunnide invasioonid 1.-5. sajandini
Kasaaride asualad ca 650 ja asualade laienemeine ca 750 ja ca 850 aastaks

Rauaajal elasid sealkandis 8. sajandist eKr7. sajandini eKr kimmerlased, 7. sajandist eKr kuni 4. sajandini eKr sküüdid, ca 700–200 eKr kuulus ala Mustast merest põhjapool Sküüdi kuningriigile ja 5. sajandist eKr 4. sajandini, asusid aladel sarmaadid.[3]. 4500. aastaks eKr õitses neoliitiline Cucuteni-Tripilja kultuuri laial alal, mis hõlmas osa tänapäeva Ukrainast, sealhulgas Tripolje ja kogu Dnepri-Dnestri piirkonna.

Vana-Kreeka, Tumeda ajajärgu lõppedes Suure kolonisatsiooni ajal (8.6. sajandil eKr) levisid kreeka mandrialalt ja Egeuse saartelt kolooniad Lõuna-Itaaliasse, Väike-Aasiasse, Ida-Liibüasse, Vahemere põhjarannikule Provence´i Massalia, Korsikale ja Vahemere läänerannikule Pürenee poolsaarele ning Pontos Euxeinose rannikule (Tauriasse, kuhu Kreeka kolonistid asutasid praeguse Kertši kohale 7. sajandil eKr Pantikapaioni linna). Varasemad neist sündisid 6. sajandil eKr ning mõned kestsid 6. sajandini pKr. Suurimad Musta mere äärsed Kreeka kolooniad olid Olbia (Lõuna-Bugi suudmes), Tyras (nüüdne Bilhorod-Dnistrovskyi), Tanais (nüüdne Nedvigovka), Hersonesos (nüüdse Sevastopoli lääneservas), Theodosia (nüüdne Feodossia), Pantikapaion (nüüdne Kertš), Dioskurias (nüüdne Suhhumi) ja Phasis (nüüdne Phothi). 480 eKr liideti Pantikapaion jt Kertši, seejärel Tamani poolsaarel asunud Kreeka kolooniad Bosporose riigiks. Hiljem rajati Musta mere kirderannikule Vana-Rooma ja Bütsantsi kolooniad.

Kreeka kolooniate õitseng oli peamiselt 4. sajandil eKr. 3. sajandil eKr algas nõrgenemine ja sküütide sissetung. Esimestel sajanditel tugevnesid Kreeka kolooniad uuesti, kuid üha tähtsama koha omandasid seal mittekreeklased, eriti sarmaadid.

Slaavlaste asualad 6. sajandil

3. sajandil said Kreeka kolooniad kannatada gootide, 4. sajandil hunnide vallutuste tagajärjel; Olbia ja Pantikapaion hävitati. Osa linnu püsis mongolite sissetungini 13. sajandil.

Varakeskaegsed (8.–11. sajand) varjaagide kaubateed Põhja-Euroopa ja Aasia vahel: sinisega on märgitud kaubatee Läänemeri - Laadoga - Volga. Teised maismaa kaubateed on märgitud oranži värviga

Germaanlastest Idagoodid moodustasid 3. sajandil suure riigi Mustast merest põhja pool. Tungides Läänemerest lõuna poole, rajasid idagoodid, siis tuntud kui greuthungid, suure riigi, mis ulatus Dnestrist Volgani ja Mustast merest Läänemereni. Idagoodid olid 3. sajandil arvatavasti kirjaoskajad ja nende kaubavahetus roomlastega oli kõrgelt arenenud. Nende kuningriik lagunes, kui hunnid ründasid nende riiki umbes aastal ja alistasid selle. Greuthungi hõimud ehk idagoodid vallutati ja alistati hunnide poolt, kes tungisid Euroopasse Aasia steppidest 4. sajandi keskpaiku. 375. aastal põgenesid läänegoodid hunnide ja nende liitlaste eest üle Doonau Bütsantsi. Idagoodid liitusid hunnidega.

Hunnid olid võimsuse tipul Attila ajal (434–453), kui nende võimuliit valitses Mustast merest Reini jõeni ulatuvat maa-ala. Aasta pärast Attila surma (454. aastal), hõimuliit lagunes.

7. sajandil oli Ida-Ukraina Volga bolgarite riigi keskus, Edela-Ukraina aladel, Musta mere edelarannikul oli madjaride asuala. Sajandi lõpul rändas enamik bolgarite hõime eri suundades ning nende maale asusid kasaarid, kellel moodustus 7. sajandi keskpaiku iseseisev varafeodaalne riik Kasaari kaganaat. Aastatel 895896 ületasid madjarid Karpaadid ja jõudsid oma praegustele asualadele, Doonau keskjooksul.

Keskaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Ukraina keskaeg

Kiievi-Vene[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kiievi-Vene
Idaslaavlaste asualad 8.9. sajandil
Kiievi-Vene (1054–1132)
Idaslaavlaste asualad 8.10. sajandil

Ukraina territooriumil moodustus 9. sajandil esimene ida-slaavlaste riik – Kiievi-Vene riik.

Kiievi-Vene riigi sünni kohta on mitmesuguseid teooriaid. Normannide teooria kohaselt asutasid riigi varjaagide hulka kuuluvad russid, kes asusid esmalt Laadoga ja Novgorodi ümbrusse, seejärel liikusid aga järk-järgult lõunasse, jõudes Kiievini umbkaudu 880. aastaks. Kiievi-Vene riik hõlmas tänapäevase Lääne-Ukraina, Valgevene ja Novgorodimaa ning Põhja-Venemaa alad. Russide ülemkihi pärinemist Skandinaavia varjaagidest väidab ka vanim Vene alade kroonika, Nestori kroonika ehk "Ajalike aastate kroonika". Lõuna- ja Kagu-Ukraina alasid kontrollisid polovetsid ja Krimmi alasid aga Bütsants.

Kiievi suurvürsti Vladimir Püha poolt 988. aastal Õigeusu vastuvõtmisega Bütsantsist, laienes ristiusk riigiusuna Kiievi-Vene riigis. Kiievi metropoolia oli Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi alluvuses. Kiievi ja kogu Venemaa metropoliidi residents asus Kiievis.

10.–11. sajandil kujunes Kiievi-Vene Euroopas suureks ja võimsaks riigiks.[4] Järgnenud sajandeil pani see aluse ukrainlaste ja venelaste rahvuslikule identiteedile. Kiiev, tänapäeva Ukraina pealinn, sai russide tähtsaimaks linnaks. Kiievi-Vene elanikkonna moodustasid ülemkiht russid, kes tegelesid kaubanduse ja sõjakäikudega ning idaslaavlsed, kes olid maaharijad. Naaberriikidega kaubandusega ja sõjakäikudega tegelenud russide nimetus kandus araabia, frankide ja Bütsantsi kirjalike allikate kaudu üle ka kogu nende päritolupiirkonnale.

Polovetside konföderatsiooni alad Euraasias ca 1200

12. sajandi keskpaigas lagunes suurvürstiriik Rjurikovitšite dünastia vürstide omavahelises võimuvõitluses. Seniste Kiievi suurvürsti võimu alla kuulunud vürstiriikide eraldumise tulemusena Kiievi-Vene riik lagunes. Vladimir Monomahhi (valitses 111325) surma järel algas taas võimuvõitlus Rjurikovitšite dünastiaharude vahel. Sõdisid Romanovitšid Volõõniast, Olegovitšid Tšernigivist ja Vsevolodovitšid Rostovi-Suzdali vürstiriigist. Mstislav Suure valitsemisaja (1125–1132) lõpuks, kaotas Kiiev oma ühendava võimu. Kiievi-Vene uueks keskuseks sai Vladimir, Kiiev aga muutus tähtsusetuks, pärast rüüsteretke 1169. aastal, kui linn vallutati ning põletati maha. See tegi lõpu Kiievi vürstide valitsemisele. Andrei andis Kiievi osastiseks oma vennale Gleb Jurjevitšile, ise aga võttis Vladimiris endale suurvürsti tiitli. Aastatel 1146–1246 vallutati Kiievit võistlevate valitsejate poolt 47 korral ning linna valitsesid 24 valitsejat.

Kiievi-Vene suurvürstiriigi lagunemise järel omandasid slaavi vürstiriikide seas suurema mõju Vladimiri-Suzdali ja Galiitsia-Volõõnia vürstiriik ning Smolenski ja Tšernigivi vürstiriik.

Mongolite invasiooni eel oli tänapäeva Ukraina aladel tugevaimaks vürstiriikideks Galiitsia-Volõõnia vürstiriik ja Tšernigovi vürstiriik. Musta mere põhjarannikut, kuni Teise Bulgaaria tsaaririigi aladeni ja alasi idapool asustasid polovetsid.

Next.svg Pikemalt artiklis Kiievi vürstiriik, Slaavi vürstiriikide loend

Mongolite invasioon[muuda | muuda lähteteksti]

Endise Kiievi-Vene ja Ukraina alad enne mongolite invasiooni, 1220–1240
Next.svg Pikemalt artiklis Mongolite invasioon Euroopasse, Mongolite invasioon Venemaale, Mongolite riik

Esimesed sõjaretked tegid mongoli väed (12201223), väejuhtide Subutai ja Jebe juhtimisel polovetside, alaane ja Kiievi-Vene järglasvürstiriide (Lõuna-Venemaa stepialadele ja võitsid 1223. aastal, Kiievi suurvürsti Mstislav III ja Galiitsia-Volõõnia vürsti Mstislav Mstislavitši, juhitud vene-polovetsi ühisväge Kalka lahingus. Sõjakäigule tatarlaste vägede vastu koondusid Lõuna-Vene alade vürstiriikide (Kiievi, Galiitsia-Volõõnia, Smolenski ja Tšernigovi vürstiriik) ühisväed. Endise Kiievi-Vene aladel tegid mongoli väed rüüsteretki põhjas kuni Novgorodini ja läänes kuni Dnepri jõeni.

Tšingis-khaani pojapoeg Batu-khaan (Ugedei poeg) vallutas 1236–1237 Volga bulgarite khaaniriigi, mordvalased, tšuvašid ja teised Lõuna-Venemaa steppide rahvad. 1237. aasta talvisel vallutussõjakäigul vallutasid mongolid esimese slaavi vürstiriigi, Rjazani. Seejärel purustasid mongolid Vladimiri suurvürsti Juri II armee Siti lahingus. Aastaks 1240 oli mongolite kätte langenud kõik Kiievi-Vene endised maad, välja arvatud idaslaavlastega asustatud loodealad (Połacki, Turaŭ, Pihkva vürstiriik ja Novgorodi vürstiriik. 13. sajandil olid idapoolsed vene vürstiriigid mongolite Kuldhordi vasallriigid ning vürstiriikide valitsejad said õiguse valitseda vürstiriikides suurkhaanilt. Mongolite riigi suurkhaan või Kuldhordi khaan määras 1243. aastast vürstide seast suurvürsti (1. Jaroslav Vsevolodovitš), kes khaani vasallina kogus ja vastutas Vene vürstiriikidest kogutava andami kogumise ja Kuldhordi saatmise eest.

Galiitsia-Volõõnia vürstiriik[muuda | muuda lähteteksti]

Galiitsia-Volõõnia alad 1245–1349
Next.svg Pikemalt artiklis Galiitsia-Volõõnia vürstiriik

1241. aastal mongolite sõjakäigu ajal Poolasse ja Ungarisse liikusid mongolite väed läbi vürstiriigi. Mongolite riigis Ugedei-khaani surma (1241) järel alanud Ugedei-järgse võimuvõitluse ajal saavutasid Galiitsia-Volõõnia vürst, Danilo Romanovitš ja ta vend Vasilko Romanovitš võidu piirkondliku konkurendi, Tšernigivi vürsti Mihhaili üle. Sõjakäikude järel kutsuti 1246 vürst Danilo Romanovitš, Kuldhordi pealinna Saraisse, kus ta tunnistas vasallisõltuvust Batu-khaanile ja nimetati khaani andamikogujaks piirkonnas.

Vaatamata antud vasallivandele alustas Danilo Romanovitš läänepoolsete katoliku usku riikide koalitsiooni loomist mongolite vastu, sõjaliste ja dünastiliste liitudega Poola, Ungari ja Leeduga. Vürst Danilo Romanovitš püüdis muuta Galiitsia-Volõõniat ka Vene õigeusu kiriku keskuseks, tema toetusel valiti Chełmi, vürstiriigi pealinna piiskop Kirill II 1243. aastal Kiievi ja kogu Venemaa metropoliidiks. 1251. aastal tegi Kirill reisi Konstantinoopoli, Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi juurde, kes kinnitas ta staatust metropoliidina. Kuid õigeusu kiriku pea nõudis, et metropoliidi residents ei tohi asuda vürstiriigi pealinnas, kuna Danilo Romanovitš oli mongolivastase koalitsiooni moodustamisel lähenenud katoliku kiriku pea, Rooma paavstiga. Kuna senine metropoliidi asukoht, Kiiev oli laastatud, siis valis Kirill uueks residendiks teise slaavi tähtsama võimukeskuse Vladimiri-Suzdali vürstiriigi pealinna Vladimiri Kljazma ääres. Danilo Romanovitš naitis tütre 1250-1251 talvel, Vladimiri vürsti Andrei II Jaroslavitšiga. 1252. aastal vallutasid mongolid Vladimiri-Suzdali vürstiriigi, kuna Andrei Jaroslavitš kavandas mongolivastast sõjalist liitu roomakatoliku kiriku vasallidega. Andrei II Jaroslavitš põgenes Rootsi ja uue Mongolite riigii khaani Möngke-khaani poolt anti jarlõkk Vladimiri vürstiriigi valitsemiseks, tema vennale Aleksander Nevskile.

Kuldhordi doninioonid 1300-1405

Koalitsioonile katolike riikidega, sai Danilo Romanovitš ka Rooma paavsti õnnistuse, kes tunnistas 1253. aastal Danilo Romanovitši Vene kuningana (rex Russiae) ning saatis talle ka kuningakrooni.

1259. aastal saatis aga khaan väed vürstiriiki ning sundis maha lammutama ehitatud kaitserajatised (Volodõmõris, Lutskis, Kamjanets-Podilskõis ja Lvivis) ja vürsti osalema liitlasena sõjakäigus Leedu suurvürstiriiki. Vürsti Lev Danilovitši valitsemisaeg (1264–1301) oli piirkonnale Kuldhordi vasallriigiga rahulik ja majanduslikult ning kultuuriliselt edukas. Boleslavi valitsemisajal viidi läbi riigivalitsemises muudatusi, võttes abiks Saksa ordu alade valitsemise eeskuju. Asutati kaubalinnad ning anti neile ka (Sanok (1339), Lviv (1356) Magdeburgi linnaõigused.

Ukraina alad, Leedu suurvürstiriigis[muuda | muuda lähteteksti]

Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik 1434. aastaks
Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi laienemine kuni 1462. aastani

Leedu suurvürst Gediminas (13161341) ühendas Kiievi-Vene riigi lagunemise, slaavi vürstiriikide Kuldhordi vasallriikideks muutmise järel slaavi vürstiriikide killustumise tulemusel Leeduga Valge-Vene ja Ukrainas, Kiiev (1321) (Irpeni lahing). Gediminase ajal muutus Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik suurriigiks, mis ulatus merest mereni (Läänemerest Musta mereni). 1320. aastate algul lõi Gediminas Kiievi vürstiriiki Irpeni lahingus, misjärel vallutas Kiievi ja pagendas viimase Rjurikovitšitest Kiievi suurvürsti.

Edela-Ukrainas jagunesid Galiitsia-Volõõnia pärilussõja (13401392) järel Galiitsia-Volõõnia vürstiriigi alad Leedu suurvürstiriigi ja Poola kuningriigi vahel, 1344. aastal hõivas Leedu suurvürstiriik Volõõnia, mida valitses järgnevalt Gediminase poeg Lubart ja 1349. aastal Poola kuningriik Galiitsia. 13721387 kuulus Galiitsia Ungari kuningriigile.

Next.svg Pikemalt artiklis Galiitsia, Puna-Vene

Rjurikovitšite kõrvalliini valitsetud, Kuldhordi vasallriigina eksisteeris Kiievi vürstiriik siiski kuni 1362. aastani, mil Siniste Vete lahingu järel liideti Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigiga ning Ukraina ja Valgevene alad moodustasid 2/3 Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigi territooriumist oma lääneslaavi päritolu elanikkonnaga. Ukraina alasi valitsesid osastisvürstidena Gedimiinid. Suurvürstiriigis said Ukraina linnadest suuremad Magdeburgi õiguse alusel omavalitsuse (Lviv (1356), Kamenets-Podolski (1374), Lutsk (1432), Kiiev (1494-1497)) jt. Magdeburgi linnaõiguse alusel oli linnad vabastatud feodaalkohuststest, -kohtust ja vojevoodide ning riigiametnike võimu alt, ning omasid õigust moodustada omavalitsusorgani raadi.

Next.svg Pikemalt artiklis Vene Suurvürstiriik

15. sajandi lõpuks ühendas Moskva Suurvürstiriigi Loode- ja Kirde-Venemaa maad lõplikult, Moskva suurvürsti võimu alla. Moskva suurvürstide kõigi endiste Kiievi-Vene alade ühendamisele suunatud poliitika viis vastasseisuni Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigiga Lääne-Vene maade valitsemise pärast.

Aastatel 1500–1503 toimunud Moskva–Leedu sõja tulemusel kaotas Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriik 1503 sõlmitud Blagoveštšenski vaherahuga Moskva Suurvürstiriigile suure territooriumi Dnepri ja Okaa ülemjooksul 19 piirilinnaga, mille hulgas olid Tšernigov, Gomel, Novgorod-Severski ja Brjansk. Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriik jäi ilma 70 vallast, 22 linnast ja 13 külast – ligikaudu 1/3 territooriumist. Aastatel 1507–1508 toimunud Moskva–Leedu sõja tulemusel tunnistas Leedu, Vene ja Žemaitija 1508. aastal kõiki Moskva vürsti Ivan III seniseid vallutusi.

Next.svg Pikemalt artiklis Moskva-Leedu sõda

Krimmi khaaniriik[muuda | muuda lähteteksti]

Rüüsteretked Krimmi khaaniriigist Ukraina ja Vene aadele 15.-16. sajandil
Next.svg Pikemalt artiklis Krimmi khaaniriik
Krimmi khaaniriik, Euroopa kaardil 1596. aastal. Gerardus Mercatori atlasest Atlas sive Cosmographicae Meditationes de Fabrica Mundi et Fabricati Fugura
Krimmi khaaniriik, u 1550

Krimmi khaaniriik (14411783) Musta mere ääres Krimmis ja selle naaberaladel Dnepri ja Dnestri vahel, moodustus pärast Kuldhordi lagunemist. Aastast 1475 oli Krimmi khaaniriik vasallisõltuvuses Osmanite riigist. Aja jooksul (1502) allutas Krimmi khaan ka Kuldhordi viimased jäänused, Suurhordi alad keskusega Sarais. Khaaniriigi pealinn oli algul Solhat (nüüd Starõi Krõm), khaan Mengli-Girei (1468–1515) ajast alates oli khaani residents Bahtšisarais. Türgi sultani asehaldur asus aga Kafas (Feodossia).

17. sajandi I pooleni kogusid Krimmi khaanid Moskva suurvürstiriigilt andamit. Khaaniriigi elanikkond oli vaatamata riigi olemasolule põhiliselt rändrahvas ning jätkas mongoli-tatari Kuldhordis välja kujunenud eluviisi: karjakasvatust ning sagedasi sõjakäike naaberriikide (Moskva suurvürstiriigi, tsaaririigi, RzeczpospolitaUkraina, Valgevene, Poola ja Leedu) alade vastu.

Next.svg Pikemalt artiklis Poola–Türgi sõda, Poola–Türgi sõda (1485–1503)

Suuremad sõjakäigud: 1482. aastal vallutati ja põletati maha Kiiev; 1517. aastal sõjakäik, milles jõudis tatari vägi sõjakäiguga kuni Tula linnani Venemaa sisemaal; 1521. aastal sõjakäik Venemaale ja Moskva piiramine; 1527. aastal sõjakäik Moskva suurvürstiriigi maadele; 1552. aastal sõjakäik, milles jõudis tatari vägi sõjakäiguga kuni Tula linnani Venemaa sisemaal; 1569. aastal sõjakäik Astrahani; 1571. aastal sõjakäik Moskva suurvürstiriiki, mille käigus vallutati ja põletati Moskva linn.

Kasakad[muuda | muuda lähteteksti]

Ukraina lõunaosas, Musta mere ääres ja Doni jõe keskjooksul kujunes 15.–16. sajandil piirkondades, kus puudusid linnad ning kuhu ei ulatunud Moskva tsaaririigi ega Rzeczpospolita keskvõim, põgenenud pärisorjadest kasakaühiskond. 16. sajandi poliitilise kaose, rõhutud talupoegade olukorra ja sõdade tõttu tõttu muutus põgenemine äärealadele ja kasaklus massiliseks. Kaitseks tatarlaste ja osmanite vasallide vägede vastu organiseerisid kasakad sõjaväeüksused (vataga) ja rajasid kindlustatud laagreid (sitš). Nende keskus oli Zaporižžja Sitš, mis 16. sajandi lõpus rajati ühele Dnepri saarele. Selle järgi sai nime ka nende riigitaoline moodustis Vt. Zaporižžja[5]. Kasakate alad Musta mere põhjakaldal asusid lõunapool Kiievi vojevoodkonda ja Krementšukki, Dnepri keskjooksul kärestike juurest kuni Hortitsa saareni. Kasakaalade ja Krimmi khaaniriigi alade piiriks kujunes Dnepri lisajõe Samara jõgi, ja järgnevalt Donetsi jõe piir.

Next.svg Pikemalt artiklis Kasakad, Zaporižžja ehk Dikoje Pole

Moskva tsaaririigi, Rzeczpospolita ja Krimmi khaaniriigi piirnenud alasid püüdsid oma kontrolli alla saada tugeva keskvõimuga riigid, mis aga kutsus esile 16., 17. ja 18. sajandil esile korduvaid ülestõuse ja mässe. Vt Kasakate ülestõusud (en): Kosiński ülestõus (15911593), Nalyvaiko ülestõus (15941596), Bolotnikovi ülestõus (16061607), Zhmaylo ülestõus (1625), Fedorovychi ülestõus (1630), Sulyma ülestõus (1635), Pavlo Mikhnovychi Pavlyuki ülestõus (1637), Ostryanyni ülestõus (1638), Hmelnõtskõi ülestõus (16481654), Barabashi ülestõus (1658), Stepan Razini ülestõus (16671671), Paliy ülestõus (17021704), Bulavini ülestõus (17071708), Haidamakkide ülestõusud (1746 ja 1750), Jemeljan Pugatšov ülestõus (17741775) jt.

Varauusaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Ukraina alad "Landtafel des Ungerlands/Polands /Reuffen/Littaw/Walachei/Burgarei", Sebastian Münster (Basel, 1550)
Euroopa ja Ukraina alad Gerardus Mercatori "Atlas sive Cosmographicae Meditationes de Fabrica Mundi et Fabricati Fugura" (1596)


Ukraina alad, Rzeczpospolitas[muuda | muuda lähteteksti]

16.–17. sajandil oli tänapäevase Ukraina ala elanikkond Poola-Leedu ühendriigi (Rzeczpospolita) koosseisus, kuid valdavalt vene õigeusutunnistusega ukraina ja litviinide elanikkond oli allasurutud olukorras Poolas ja Leedus valitsenud katoliku usu ja poola-leedu aadelkonna poolt. 1569. aasta Lublini uniooni järel olid Ukraina alad jaotatud Tšernigivi, Kiievi ja Bratslavi vojevoodkonda. Unioonilepinguga liideti alad Poola krooni maade hulka ning seal läänistati suuri maa-alasid magnaatidele (Wiśniowieckid, Koniecpolskid, Kalinowskid, Potockid) ning viidi sisse kuninglike riigimõisate süsteem ja uute mõisate ning maavalduste hõivamisel haarati seniseid kohalike talupoegade alasid ja kehtestati ka teokohustused. Uniooniga moodustatud ühine sejm ja riigivalitsemises osalemiseks eelduseks seatud katoliku usutunnistusse üleminek, soodustas ukraina ja slaavi elanikkonna aadelkonna poloniseerumist ning katoliku usku üleminekut (Wiśniowieckid, Massalskid, Ostrorógid, Czarnkowskid, Koreckid, Sanguszkod, Słuszkad, Tyszkiewiczid). Kasakate alade hõivamine ja nende traditsioonilise eluviisi piiramine (regulaarsed rüüsteretked Musta mere äärsetele Osmanite riigi ja nende vasallide aladele) tingisid aga nendepoolseid regulaarseid ülestõuse ja mässe. Musta mere põhjaranniku ja kagu-Ukraina alad olid Osmanite riigi võimu all.

Kuningas Zygmunt III Waza valitsemisajal (1587–1632), kreekakatoliku kirikukoguduste kirikukogul Brest-Litovskis lepiti kokku 33 tingimust, mille alusel kogudused tunnistavad Rooma paavsti ülimuslikkust: teoloogilised põhimõtted, vanaslaavi kirikuteenistuse keele säilimine, Julianuse kalendri säilitamine kirikutähtpäevade tähistamisel ja vaimulike õigus pereelule jt[6]. 23. detsembril 1595 kinnitas paavst dekreediga (Magnus Dominus et laudabilis) need punktid. 1596. aastal moodustasid Rzeczpospolita territooriumil asuvate ukrainlaste ja valgevenelaste kreekakatoliku kiriku kogudused Bresti uniooniga Rooma paavstile ja Roomakatoliku kirikule alluva uniaadikirikuValgevene ja Ukraina Kreekakatoliku Kiriku. Uniooniga mitteühinenud õigeusu kirikukoguduste vara suures osas konfiskeeriti ja tegevust takistati. Tegevust jätkas vaid Kreeka õigeusu Lvivi piiskopkond ja Poola keskvõimu poolt nõrgalt kontrollitud Zaporižžja ning iseseisvates linnades. Õigeusu metropoolia taastati Kiievis, 1620. aastal nimetas Jeruusalemma patriarh ametisse Kiievi metropoliidi ja taastati ka õigeusu piiskopkonnad enne Poola–Türgi sõja Khotyni lahingut 1621. aastal ning seejärel ka Przemyślis, Połackis, Vladimiris, Lutskis, Chełmis ja Pinskis.

Hetmaniriik ja Zaporižžja Sitš[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Bogdan Hmelnõtski, Hetmaniriik, Zaporižžja Sitš

16.–18. sajandil moodustus Dnepri kärestikest lõuna pool Zaporižžja Sitš, Ukraina kasakate omavalitsuslik riigitaoline moodustis, millel oli järgnevalt oluline osa ukrainlaste ülestõusudes ja Osmanite riigi ning Krimmi khaaniriigi vastases võitluses. Peeter I purustas Zaporižžja Sitši alles 1709. aastal. Rzeczpospolita püüdis saavutada vabameelsete kasakate üle kontrolli, võttes osa kasakatest Registrikasakatena riigi ülalpidamisele ning andes neile privileege, kuid see tekitas sisepingeid ja vastuolusid üldise kasakamassi vahel. Registrikasakad omasid privileege alaliselt, tavakasakaid kasutati ära riigi huvides, ainult ajutiselt kriisisituatsioonides ja sõdades, mille järel antud lubadusi ei täidetud.

Zaporižžja Sitš oli Rzeczpospolita riigi idaaladel, kuid keskvõimu poolt nõrgalt kontrollitav territoorium, mille elanikkond kasakad, osalesid palgasõduritena tolleaegsetes sõdades, astudes ajutisse teenistusse sõdivate poolte poolel. Kasakad osalesid vene pärilussõjas, Poola–Vene sõjas (1609–1618), Poola–Türgi sõjas (1620–1621) jt. Zaporižžja Sitš asus muslimliku Osmani riigi, nende vasallriigi Krimmi khaaniriigi, vene õigeuskliku Moskva suurvürstiriigi ja kristlike riikide piirialal, mistõttu oli nende territoorium pidevalt ohustatud sõjategevusest.

Next.svg Pikemalt artiklis Registrikasakad, hetman (1616–1622) Petro Konaševõtš-Sagaidatšnõi
Guillaume le Vasseur de Beauplani ja Willem Hondiuse «Delineatio Generalis Camporum Desertorum vulgo Ukraina. Cum adjacentibus Provinciis», 1648 (vaade põhjasuunalt)

Poola–Türgi sõda, 1620–1621[muuda | muuda lähteteksti]

Poola–Türgi sõjas (1620–1621) tungis Türgi sultan Osman II vasallide vägedega lõuna, Moldova suunalt Rzeczpospolita idaaladele, kuid peatati Dniestri jõe paremal kaldal asunud Khotyni kindluse piiramise ebaõnnestumise järel. Kaotusterohke sõja lõpetanud rahuleping allkirjastati 8. oktoobril 1621 aastal.

Next.svg Pikemalt artiklis Poola–Türgi sõda (1620–1621)

Poola–Türgi sõda, 1633–1634[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Poola–Türgi sõda (1633–1634)

Hmelnõtskõi ülestõus[muuda | muuda lähteteksti]

Musta mere põhjakalda riigid 1649. aastal; Rzeczpospolita, Transilvaania, Bogdan Hmelnõtski Hetmaniriik, Moskva tsaaririik, Krimmi khaaniriik, Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi alad ja Osmanite riik
Next.svg Pikemalt artiklis Bogdan Hmelnõtskõi ülestõus, Perejaslavi raada, Perejaslavi leping, Tšigirin

1648. aastal alustati Ukraina hetmani Bogdan Hmelnõtskõi juhtimisel võitlust autonoomia saavutamiseks Ukrainale Poolast, kaasates liitlasena Krimmi tatarlased. 1649. aasta sügisel piirasid kasakaväed Zborivi juures ümber, kuningas Jan II Kazimierz Waza väed ning saavutas eduka Zborivi vaherahukokkuleppe. Saavutatud vaherahuleping rahuldas uusi registrikasakaid, õigeusklikku šlahtat ja vaimulikke, kuid ei täitnud lihtrahva huvi, saada tagasi Poola magnaatidelt maa ning teisi kaskavägedes osanenuid, kes jäid endisesse õiguslikku olukorda.

Musta mere põhjakalda riigid 1654. aasta Perejaslavi raada järel

Perejaslavi raada[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast nelja-aastast iseseisvat võitlust oli Hmelnõtskõi sunnitud pöörduma abi saamiseks Moskva tsaaririigi poole, kelle abi eest võitluses nõustus Ukraina 1654. aastal Perejaslavi raadal andma Moskva tsaaririigi protektoraadi alla. 8. jaanuaril 1654 otsustas Perejaslavi raada, mida juhtis hetman Bogdan Hmelnõtskõi, et edaspidi ei allu kasakad Poola kuningale, vaid Moskva tsaarile. Perejaslavi lepinguga, Moskva tsaari ja kasakate vahel koosnes: (1) kasakate, Perejaslavi ja teiste kasakate kontrolli all olevate linnade elanike truudusvanne tsaarile; (2) Hmelnõtski poolt tsaarile esitatud 23-punktine petitsioon; ja (3) tsaari 11-punktilise vastuse, sellele[7]. Hmelnitskõi kontrolli all oli aastatel 1648–1654 ala, mis moodustas mitmesuguste andmete järgi 100 000 – 150 000 ruutkilomeetrit (tänapäeva Ukraina pindala on 603 000 km2). Sel ajal säilis Dnepri alamjooksul veel Zaporižžja Sitš, mis küll tasapisi kaotas oma tähtsust, kuid ei kuulunud Hmelnitski jurisdiktsiooni alla. Zaporižžja kasakaväele kinnitati nende õigused ja vabadused, sh. kasakate õigus kohut pidada ning nende õigused maavaldustele. Zaporižžja kasakaväed võisid valida oma hetmani, kes pidi vanduma truudust tsaarile. Tšigirin pidi jääma hetmani pealinnaks, kasakariigi välispoliitika oli iseseisev (välja arvatud Rzeczpospolitaga ja Osmanite riigiga). Registrikasakate arv fikseeriti 60 000, kes kõik pidid saama tasu osast, mis oli ette nähtud Moskva tsaarile. Tsaar kohustus varustama sõjaliselt kasakaid. Ukraina traditsioonilised šlahta õigused kinnitati. Linnakodanikud võisid endiselt valida linnavalitsuse (raad). Õigeusu Kirik ja kogudused väljaspool Rzeczpospolitat olid Moskva patriarhi (Nikoni) ülemvalitsuse all, kes lubas mitte sekkuda eklesioloogilistesse küsimustesse.

Kolmeteistkümneaastane sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Poola–Vene sõjategevus, Ukraina ja Valgevene aladel, aastatel 1654–1667
Next.svg Pikemalt artiklis Poola–Vene sõda (1654–1667)

1654. aastal puhkes Poola–Vene sõda, mis kujunes Rzeczpospolita jaoks katastroofiliseks. 1654. aasta kevadel tungisid Moskva tsaaririigi väed kolmest suunas Rzeczpospolita, Leedu aladele: sõjatandri keskosas suundus tsaari Aleksei I Mihhailovitši juhtimisel Smolenskile; Novgorodi suunalt tungisid vürst Vassili Šeremetevi juhtimisel väed Neveli, Pihkva, Viciebski ja Połacki suunal ja vürst Aleksei Trubetskoi juhtimisel Brjanski suunalt Roslavli, Mstislau ja Barysaŭ suunal. Hmelnõtskõi poolt saadeti lisaks ka osalemiseks sõjategevuses kasakaid, hetman Ivan Zolotarenko juhtimisel. Lisaks Moskva vägede sissetungile ida poolt, alustasid sõjategevust Rzeczpospolita vastu ka Bogdan Hmelnõtskõi kasakad, keda toetasid Ukraina aladele saadetud väeüksus Vassili Buturlini juhtimisel.

Moskva väed vallutasid 4. juunil Dorogobuži ning Leedu suurhetman Janusz Radziwiłłi väed taganesid Smolenski suunas. Jägnevalt alistusid: 11. juunil Nevel, 14. juunil Belaja, 28. juunil asus tsaar Aleksei I Mihhailovitš piirama Smolenskit. 29. juunil vallutati Połack, 2. juulil Roslavl, 20. juulil Mstislau. Moskva väed vallutasid 2. augustil Orša, taganemist jätkava ja linna maha jätnud J. Radziwiłłilt. 9. augustil vallutati Vassili Šeremetevi vägede poolt Gluboki linn ja 20. augustil Ozerištša. Samal ajal vallutasid kasakad Homieli, Tšetšerski ja Nõvõi Bõhhovi. 24. augustil alistus Mahiloŭ ning 17. novembril vallutas V. Šeremetev pärast pikaajalist piiramist Viciebski kindluse. Sügise saabumisel, aktiivne sõjategevus katkes.

Järgmisel aastal hõivas Moskva tsaaririik Pinski ja Vilno, kasakad Bogdan Hmelnõtskõi juhtimisel tungisid Lvivi alla.

Samal aastal kuulutas Rzeczpospolitale sõja Rootsi ja hõivas suure osa Rzeczpospolitast (vt Uputus ja Teine Põhjasõda), isegi Varssavi ja Krakovi. Moskva tsaaririik soovis vältida Rootsi liigset tugevnemist ja sõlmis 24. oktoobril 1656 Rzeczpospolitaga Wilno rahulepingu.

1657. aastal suri hetman Hmelnõtskõi, kellel polnud head järglast, sest tema poeg Juri Hmelnõtskõi oli veel väga noor. 21. oktoobril 1657 valiti Korsuni raadal uueks hetmaniks Hmelnõtskõi lähikondlane Ivan Võgovski (Iwan Wyhowski).

Andrussovo vaherahu[muuda | muuda lähteteksti]

1657. aastal Ukraina hetmaniks (1657–1659) saanud Ivan Võgovski alustas uuesti sõjategevust Venemaaga, kuid sellele järgnenud Vene–Poola sõda (16571667) lõppes Ukraina jaoks kaotusega ning Venemaa ja Poola vahel 1667. aastal sõlmitud Andrussovo rahulepinguga liideti Dnepri jõest ida pool asuvad Ukraina alad Moskva tsaaririigiga. Andrussovo vaherahuga tekkis olukord, kus Ukraina jaotati kahe riigi vahel: Vasakkalda-Ukraina kuulus Venemaale ja Paremkalda-Ukraina Poolale, piirijõeks oli aga Ukrainat poolitav Dnepri jõgi.

Musta mere põhjakalda riigid 1658. aastal, Rzeczpospolita, Transilvaania, Vene Suurvürstiriik, Moskva tsaaririik, Krimmi khaaniriik ja Osmanite riik

Vasakkalda-Ukraina ja Kiievi liitumisega Moskva tsaaririigiga sattusid sealsed elanikud vene õigeusu kultuuriruumi, kuid kaotasid seni Poola-Leedu ühendriigis olnud piiratud autonoomia, jäädes Moskva tsaaririigis valitsenud Moskva tsaaride ainuvalitsuse alla.

Vene suurvürstiriik[muuda | muuda lähteteksti]

Vene Suurvürstiriik (1658–1659), Rzeczpospolitas
Next.svg Pikemalt artiklis Vene Suurvürstiriik (1658–1659)

1657. aastal suri hetman Hmelnõtskõi ja Korsuni raadal valiti uueks hetmaniks Hmelnõtskõi lähikondlane Ivan Võgovskõi. 1658. aastal sõlmisid Rzeczpospolita esindajad: Volõõnia kastellaan Stanislaw Kazimierz Bieniewski, Smolenski kastellaan Ludwik Kazimierz Jewtaszewski ja hetman Võgovski Gadjatši lepingu[8], mille kohaselt asendati Poola–Leedu kaksikmonarhia Poola–Leedu–Vene kolmikmonarhiaga. Vasakkalda-Ukrainas tuli lepingu kohaselt Tšernigivi vojevoodkonna, Kiievi vojevoodkonna ja Bratslavi vojevoodkonna põhjal moodustada Vene suurvürstiriik. Sellel pidid olema eraldi seadused, oma seim, sõjavägi ja riigikassa. Suurvürst tuli valida Poola ja Vene ühisel seimil. Vene Suurvürstiriigi riigiusuks pidi jääma kreeka õigeusk, säilima Kiievi metropoolia ja neli õigeusu piiskopkonda, Poola Krooni maadel: Lutskis, Lvivis, Przemyślis ja Chełmis ja üks Leedu suurvürstiriigis, Mstsislaus. Vene suurvürstiriigi juhiks pidi saama hetman Võgovski.

10. juunil 1659 ratifitseeris Gadjatši lepingu Poola seim, kuid Poola ühiskondliku surve ja paavsti rangete nõudmiste tulemusena tegi Seim lepingusse ratifitseerimise käigus muudatusi. Nimelt jäeti lepingust välja Vene Suurvürstiriigi ja kolmikmonarhia idee. Muudeti teisigi artikleid. Ratifitseeritud kujul pidid poolakad tagasi saama neilt konfiskeeritud varanduse ja Vene Suurvürstiriigi riigiusuks pidi jääma katoliiklus. Lepingu ratifitseerimine muudetud kujul tähendas Võgovskõi langust. Kasakad süüdistasid teda enese poolakatele mahamüümises. Nad polnud nõus poolakatele nende varandust tagasi andma ega leppima katoliiklusega, millest nad kõigest paar aastat varem olid lahti saanud.

29. juunil 1659 toimunud Konotopi lahingus purustas hetman Võgovskõi, keda toetasid Poola väed Andrzej Potocki ja krimmitatarlaste väed Tatari khaani Mehmed IV Giray juhtimisel, venelaste ja kasakate ratsaarmee (üle 6000 sõduri), kuid vastuseis Võgovskõile siiski suurenes järjest, kuni ta pidi loobuma hetmaniseisusest ja riigist põgenema. 27. oktoobril 1659 valiti tema asemele Hmelnõtskõi 18-aastane poeg Juri Hmelnõtskõi. Seejärel polnud enam kedagi, kes soovinuks Vene suurvürstiriiki luua.

Next.svg Pikemalt artiklis Ruina
Next.svg Pikemalt artiklis Paremkalda-Ukraina hetman (1663–1665) Pavlo Teteria, (1665–1672) Petro Dorošenko, (1669–1672) Demjan Mnogogrišnõi
Next.svg Pikemalt artiklis Vasakkalda-Ukraina hetman (1672–1687) Ivan Samoilovõtš, (1687–1708) Ivan Mazepa
Sõjategevuse alad, Musta mere põhjarannik . Nicholas Sanson "Tartarie Europeenne ou Petite Tartari ou sont Les Tartares, Du Crim, ou de Perecop" (Pariis, 1665)

Poola–Türgi sõda, 1666–1671[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Poola–Türgi sõda (1666–1671)

Poola–Türgi sõda, 1672–1676[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Poola–Türgi sõda (1672–1676)

1665. aastal sõlmis Paremkalda-Ukraina hetman Petro Doroshenko lepingu Osmanite riigi ja nende vasallriigi Krimmi khaaniriigiga ja tungis 1668. aastal Vasakkalda-Ukrainasse. Osmanite ja Krimmi vägede Ukrainasse Ukrainasse tungimise järel, rüüstasid ja laastasid nad Paremkalda-Ukrainas ja Poola–Türgi sõja järel annekteerisid aastateks 16721699, Podoolia Kamjanets-Podilskõiga, Bratslavi vojevoodkonna, Bratslavi ja Umaniga ning osa Žõtomõrist lõunapool asuvatest Paremkalda-Ukraina vojevoodkondade aladest, sh Bila Tserkva, Tšerkassõ ja Tšigirini. Kirde-Ukrainas säilis Hetmaniriik, kus asusid linnad: Kiiev, Tšernigiv, Nižõn, Perejaslav, Baturin, Gadjatš, Lubny, Poltava. Ida-Ukrainas, Dnepri keskjooksul säilis Zaporižžja Sitši territoorium. Lõuna-Ukraina Musta mere äärsed territooriumid liideti Osmanite riigiga ja Krimmis valitses Krimmi khaaniriik.

1686. aasta Igavese rahu leping[muuda | muuda lähteteksti]

Rzeczpospolita ja Moskva tsaariirigi vahelised piirialad pärast 1686. aasta Igavese rahu lepingut

Osmanite riigi sekkumise järel Ukraina aladel, sõlmisid Moskva tsaaririik ja Rzeczpospolita 1686. aastal Igavese rahu lepingu, milles kinnitasid Andrussovo rahulepingu (1667) punkte. Rahuleping kinnitas tsaaririigi valdusi Vasakkalda-Ukrainas ja Kiievi linnale, Rzeczpospolitale maksti 146 000 rubla kompensatsiooniks kaotatud Vasakkalda-Ukraina eest. Rzeczpospolita loovutas Moskva tsaaririigile Zaporižžja Sitši, Siveeria ning linnad Tšernigivi, Starodubi, Smolenski neid ümbritsevate maadega. Rzeczpospolita säilitas kontrolli Paremkalda-Ukraina üle.

1686. aastal allutati Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi poolt Kiievi patriarhaat, Vene Õigeusu Kiriku Moskva ja kogu Venemaa patriarhile.

Muslimliku Osmanite riigi ohu ees, sõlmisid katoliku Poola-Leedu ja vene õigeusu Moskva tsaariiriik liidu, millele järgnevalt liitus Moskva tsaaririik Püha Liigaga. Pühasse Liigasse kuulusid lisaks Poola-Leedule, ka Venezia vabariik ja Saksa-Rooma riik.

Vasakkalda-Ukraina hetman (1687–1708) Ivan Mazepa
Põhjasõja lahingutegevus I etapp (1700–1709) ja II etapp 1710–1721 Põhjasõja lahingutegevus I etapp (1700–1709) ja II etapp 1710–1721
Põhjasõja lahingutegevus I etapp (1700–1709) ja II etapp 1710–1721

Uusaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Põhjasõda[muuda | muuda lähteteksti]

1700. aastal alanud Põhjasõja ajal alustas iseseisvussõda Ukraina hetman (1687–1709) Ivan Mazepa, kes sõlmis liidulepingu Venemaa tsaaririigiga sõjas olnud Rootsi kuninga Karl XII-ga.

Lõuna-Ukraina ja Krimmi khaaniriigi alad, 1745. aastal

1708. aastal Mazepa ja Karli vahel sõlmitud lepingu kohaselt pidi Ukraina saama pärast edukat sõja lõppu Venemaaga iseseisvuse, kuid Rootsi vägede kaotus Poltava lahingus lõpetas selle vabanemiskatse Venemaast.

Karl XII saavutas oma vägedega olulisi võite Taani ja Poola sõjavägede üle ja troonis Poola kodusõja ajal Poola kuningaks oma marioneti Stanisław I Leszczyński. Olles seal oma võidud kindlustanud, pööras Karl XII oma tähelepanu Venemaale.

Ta sisenes 40 000 mehest koosneva väe, millest ligikaudu poole moodustasid ratsaväelased, eesotsas Venemaa aladele üle külmunud Wisła jõe. Kuningas eeldas Rootsi abivägede saabumist ja liitu Ivan Mazepa juhitud kasakatega ning otsustas 1708. aastal Venemaa tsaaririigi aladele tungida. Venelased korraldasid Rootsi abivägedele aga varitsusrünnaku ja Venemaa tsaaririigi sõjavägi hävitas Aleksandr Menšikovi juhtimisel Mazepa pealinna ning jälitas viimast seni, kuni too oma napi kolmesaja mehega Karl XII väeni jõudis.

Next.svg Pikemalt artiklis Rootsi sissetung Venemaale, Poltava lahing

Venemaa keisririigis[muuda | muuda lähteteksti]

Põhjasõja järel kehtestati hetmani kontrolli all olnud Ukrainas osaline Venemaa keisririigi valitsus, mis järgneva aja jooksul tasalülitas Ukraina senised valitsusorganid ning Venemaa keisrinna Katariina II ajal piirati Ukraina kasakate iseseisvus lõplikult ja nende juhi hetmani ametikoht likvideeriti 1764. aastal. Ukraina talupojad tunnistati 1764. asta Hetmani universaaliga, sunnismaisteks, Hetmaniriik likvideeriti ning hetmani Kirill Razumovski valitsemisaeg lõppes. Katariina valitsemisajal hakati piirama ka ukrainlaste rahvusteadvust, Ukraina nimetati ametlikult ümber Väike-Venemaaks. 10. novembril 1764 moodustati Väike-Venemaa kolleegium, Ukraina valitsemiseks, kuhu kuulusid 4 esindajat Venemaalt ja 4 Ukrainast ning mida juhtis krahv Pjotr Rumjantsev.


Poola jagamine, 1772[muuda | muuda lähteteksti]

Rzeczpospolita jagamisel 1772, 1793 ja 1795 eraldatud alad
Next.svg Pikemalt artiklis Esimene Poola jagamine, Poola jagamised

25. juulil 1772 Peterburis alla kirjutatud konventsioonis deklareerisid Venemaa, Austria ja Preisimaa silmakirjalikult, et on otsustanud Rzeczpospolitas „rahu ja korra taastada“. Kompenseerimaks nende sellesuunalisi pingutusi, olevat neil „ajalooline õigus“ teatavaile Rzeczpospolita aladele. Rzeczpospolita kaotas 29% oma territooriumist. Venemaale anti Läti idaosa (Latgale) ja sellega külgneva Valgevene alad (Polotsk ja Vitebsk). Austria sai Galiitsia, mis läks Vene võimu alla alles 1939, Preisimaa aga Rzeczpospolita lääne- ja põhjapoolsed alad (Pommeri ja osa Suur-Poolast). 1772. aastal kaotas Rzeczpospolita suurema osa Ukraina edelaosast Galiitsiast esimese Poola jagamise käigus Austria ertshertsogkonnale. Austria Habsburgid omandasid Galiitsia, tuginedes Ungari kuninga vanale pretensioonile selle territooriumi peale. Austria osana nimetati seda Galiitsia ja Lodomeeria Kuningriigiks kahe keskaegse idaslaavi vürstiriigi Galiitsia ja Włodzimierzi järgi.

Vene–Türgi sõda, 1768–1774[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vene-Türgi sõda (1768–1774), Rzeczpospolita Bari konföderatsioon

Aastatel 1768–1774 toimunud neljanda Vene–Türgi sõda tulemusel Venemaa keisririigi ja Osmanite riigi vahel toimus põhiliselt Dnepri ja Doonau vahelisel alal. Venemaa hõivas Bessaraabia, Moldova ja Valahhia. Sõjas hävitas 1770. aastal Vene sõjalaevastik Çeşme sadamas Türgi sõjalaevastiku (Çeşme merelahing). 21. juulil 1774 sõlmiti Küçük Kaynarci rahu (Küçük Kaynarca rahu, Kjutšukkainardža rahu). Lõuna-Ukraina, sealhulgas Bugi, Dnepri ja Doni suue, läksid Venemaale koos Kinburni, Jenikale ja Kertši kindlustega, nii et Venemaa sai seal väljapääsu Mustale merele.

Osmani impeerium tunnustas Venemaa ülemvõimu Moldova ja Valahhia üle ning Krimmi khaaniriigi suveräniteeti, mis annekteeriti 1783 Venemaa keisririigi poolt. 1777. aastal viidi Venemaa väed Krimmi ning seati ametisse nukuvalitsuse Šahin-Girei juhtimisel. Šahin-Girei palus Vene vägedel Krimmi jääda ning kuigi Türgi üritas 1787. aasta suvel khaaniriiki tagasi vallutada, kukkus see läbi. 8. aprillil 1783 kirjutas keisrinna alla ukaasile Krimmi khaaniriigi annekteerimisest, põhjendades seda türklastepoolse rahulepingu rikkumisega. Lisaks Krimmi poolsaarele õnnestus Venemaal saada oma valdusesse kogu Musta mere põhjarannik Bugist Kubanini.

Vene–Türgi sõda, 1787–1792[muuda | muuda lähteteksti]

Ukraina alad 1793. aastal
Next.svg Pikemalt artiklis Vene-Türgi sõda (1787–1792),

1787. aastal üritasid Osmanid Suurbritannia vahendusel Venemaaga läbirääkimisi pidadada, Krimmi tagastamise üle. Läbirääkimised kukkusid läbi ning 1787. aasta augustis kuulutasid Osmanid Venemaa keisririigile sõja. Venemaa liitlane Habsburgide Saksa-Rooma riik kuulutas Osmanite riigile sõja 1788. aasta alguses.

20. augustil 1787. aastal ründasid Osmanite laevad Otšakovi kindlusest Vene sõjalaevu. 1787. aasta septembri alguses sai Venemaa sõjalaevastik kahjustada tormis. Kümme laeva sattus viis päeva kestva tormi kätte, laevad said nii tugevaid tugevaid tormikahjustusi, et muutusid võitlusvõimetuks. 1. oktoobril maabusid Türgi väed venelase tugipunkti Kinburni juures, kuid venelased tegid kindral Aleksander Suvorovi juhtimisel lõid Osmanite väed tagasi. Järgnesid merelahingud Limanil – Dnepri suudmel, 7. juunil 1788 ja 16. juunil 1788, mis lõppesid Venemaa laevastiku võidu ja Osmanite laevastiku hävitamisega. 1788. aasta juunis alustas Venemaa vastu Vene-Rootsi sõda Türgi liitlane Rootsi. Rootsi kuningas Gustav III esitas Venemaale ultimaatumi, milles nõudis Karjala ja Liivimaa loovutamist Rootsile, Krimmi tagastamist Türgile ning kohest Vene vägede laialisaatmist Rootsi piiri ääres.

1. juulil 1788 alustas vürst Grigori Potjomkin Bugi ja Dnestri suudmete vahel asuva Otšakovi kindluse piiramist nii merelt kui ka maalt. kindluse vallutamine pidi tagama Venemaale juurdepääsu ja kohalolu Mustal merel. 6. detsembril 1788 toimunud tormijooksuga Otšakovi müüridele vallutasid Venemaa väed kindluse.

1789. aasta kevadel vallutasid Venemaa väed Byrlati, Maksimeni ja Galatzi. Venemaa ja Austeria vägedel õnnestus koostöös saavutada võit 20. juunil 1789 Focşani lahingus ja tõrjuda Osmanite vastupealerünnak 11. septembril 1789 ja veel kord Focşani ära võtta. 11. septembril 1789 saavutasid liitlasväed võidu Rîmnici jõe ääres, kus võitlesid Jusuf-paša poolt juhitud 100 000 mehmaaeline armee ja Vene ning Austria-Ungari 25 000 pealine ühisvägi, kindral Aleksander Suvorovi ja Saksi-Coburgi printsi Friedrich Josiase juhatusel. 30. septembril 1789 alistus Venemaa vägedele Akkermani kindlus ning 4. novembril alistus Bender. Austeria väed vallutasid 19. septembril Belgradi ning hiljem ka Bukaresti.

1789. aasta talvel alustas vürst Potjomkin rahuläbirääkimisi, kuid olukord muutus ja 20. jaanuaril 1790 sõlmis Osmani riik liidulepingu Preisi kuningriigiga, kes kohustas teda sõjas Venemaaga aitama. 1790. aasta veebruaris suri Saksa-Rooma keiser ja Austria ertshertsog Joseph II ning septembrist 1790 jäi Venemaa Türgi-vastasesse sõtta üksi.

1790. aasta oktoobris alustasid venelased Bessaraabias asuva Izmaili piiramist ning 11. detsember (22. detsembril 1790 vallutas Aleksander Suvorov tormijooksuga türklaste Izmaili kindluse, mida peeti vallutamatuks.

31. juulil 1791 sõlmiti kaheksaks kuuks Vene vägede ja türklaste vahel relvarahu, vürst Nikolai Repnini ja suurvesiir Jusuf-paša eestvedamisel. Vene-Türgi sõja lõpetas Iaşis 29. detsembril 1791 sõlmitud rahuleping ja Iaşi rahulepinguga tunnistasid Osmanid eelmise Vene-Türgi sõja (1768–1774) lõpetanud Küçuk Kaynarca rahulepingut ja Krimmi ühendamist Venemaaga. Türgile jäid Moldova ja Valahhia ning venelased tagastasid neile ka Izmaili kindluse Doonaul ning Anapa kindluse Musta mere ääres. Vene-Türgi piiriks määrati Dnestri ja Kubani jõed.

Teine Poola jagamine, 1793[muuda | muuda lähteteksti]

Rzeczpospolita jagamisel 1772, 1793 ja 1795 eraldatud alad
Next.svg Pikemalt artiklis Teine Poola jagamine

Teise Poola jagamisega läks suur osa Poola riigist Venemaa keisririigile ja teine osa Preisi kuningriigile. Rzeczpospolitast jäi järele vaid 200 000 ruutkilomeetrit. Venemaa keisririigiga liideti alad, millest moodustati Kiievi kubermang ja suur osa Minski, Volõõnia ja Podoolia aladest.

Vene–Türgi sõda, 1806–1812[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vene-Türgi sõda (1806–1812), Vene-Türgi sõda (1828–1829)

Krimmi sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Krimmi sõda (1853–1856), Vene-Türgi sõda (1877–1878)

Uusim aeg[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Ukraina alad piirnesid Austria-Ungariga ning Esimese maailmasõja ajal võitlesid Austria-Ungari ja Venemaa väed ägedalt Galiitsia pärast. Ukrainas asus Esimese maailmasõja Venemaa keisririigi Looderinne.

Venemaa sõjaplaan oli järgmine: anda kõigepealt löök Austria-Ungarile ning vallutada Budapest ja Viin. Selleks koondati umbes 67% olemasolevast väest Galiitsia piirile. Prantsusmaa, kes oli sattunud kriitilisse olukorda nõudis, et Venemaa alustaks pealetungi Ida-Preisimaal. Venemaa armeed tungisid Ida-Preisimaale, kuid järgnenud Tannenbergi lahingus piirasid Saksa väed ümber Vene 2. armee ja purustasid selle. Septembris sundisid 4 Vene armeed (0,7 miljonit meest) Austria-Ungari väe (u 0,85 miljonit meest) Galiitsias taanduma. Samad armeed vallutasid 3. septembril Lvovi ja piirasid ümber Przemysli kindluse. Pärast lahinguid Visla keskjooksul tekkis ka Idarindel positsioonsõda, mis nõudis miljoniliste armeede olemasolu.

22. mail 1916 alanud pealetungi käigus vallutasid Aleksei Brussilovi juhitud väed Ida-Galiitsia ja Bukoviina ning rindejoon liikus 550 km lääne suunas. Juunis, kui Vene oli murdnud läbi Lutski lahe, vallutas ta suurema osa Galiitsiat kolme ja poole kuuga. Austria-Ungari kaotas ligi miljon meest (lisaks 400 000 vangidena). 1917. aasta kevadel, pärast Veebruarirevolutsiooni tahtis Vene kodanlus ka sõda jätkata. Aleksandr Kerenski algatatud juunipealetung Galiitsias lõppes aga pärast esialgset edu lüüasaamisega. Saksamaa ja Austria-Ungari väed surusid 19. juulil alanud vastupealetungiga Vene väe kohati 130 km tagasi.

Veebruarirevolutsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Veebruarirevolutsioon

1917. aasta Veebruarirevolutsiooni järel, mille tulemusena loobus troonist Venemaa keiser Nikolai II ja moodustati Venemaa Ajutine Valitsus eesotsas vürst Lvoviga, Ukraina poliitilised jõud ei püstitanud veel eesmärki eralduda Venemaast, vaid esitasid nõudmisi föderatiivse demokraatliku riigi moodustamiseks.

Ukraina pärast Venemaa Keisririigi lagunemist[muuda | muuda lähteteksti]

Novembris 1917, pärast Petrogradis bolševike korraldatud Oktoobrirevolutsiooni, Venemaa Ajutise Valitsuse kukutamist ja Nõukogude Venemaa Rahvakomissaride Nõukogu võimuletulekut, kuulutasid ukraina rahvuslased välja oma iseseisva Ukraina Rahvavabariigi (URV) Ukraina Keskraada (7. november 191729. aprill 1918) juhtimisel, mille juhiks oli Mõhhailo Gruševski.

Rindejoon Brest-Litovski vaherahu sõlmimise ajal 1918. aastal

Vaatamata Ukraina iseseisvuse väljakuulutamisele pidi URV siiski olema föderatsioonis Venemaaga. 17. detsembril Vene Nõukogude Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik küll tunnustas Ukraina Rahvavabariiki, kuid juba 25. detsembril kuulutas Harkivis kogunenud I Üleukrainaline Nõukogude Kongress Ukrainas välja nõukogude vabariigi. Kohe algas Ukraina idaosas relvastatud võitlus ühelt poolt Keskraada ning teiselt poolt Ukraina nõukogude vabariigi ja seda toetavate Venemaa bolševike jõudude vahel.

President Woodrow Wilsoni 8. jaanuaril 1918 peetud Ameerika Ühendriikide Kongressi ühisistungil kõnes püstitatud Neliteist teesiga toetati üldise rahvaste enesemääramisõiguse raames ka seni Austria-Ungari ja Venemaa keisririigi vahel jagatud Ukraina iseseisvumist.

5. veebruaril 1918 hõivasid ukraina bolševike ja neid toetava Nõukogude Venemaa Punaarmee väed Kiievi ning kuu lõpuks jäi Ukraina Rahvavabariigi vägede kätte vaid ala Volõõnias, Žitomirist läänes. URV oli sunnitud otsima abi väljastpoolt. Reaalsete liitlastena tulid selles olukorras kõne alla ainult Keskriigid ning 12. veebruaril esitaski URV valitsus neile palve sõjalise abi saamiseks.

Next.svg Pikemalt artiklis Nõukogude-Ukraina sõda (1917–1918)

Saksa okupatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Saksa okupatsioon Ukrainas

Kuna enamiku Lääne-Ukrainat olid Esimese maailmasõja tulemusena okupeerinud sõjakuberner välimarssal Hermann von Eichhorni juhitavad Saksamaa Keisririigi väed, ei olnud Ukraina RV valitsusel Ukraina territooriumi üle kontrolli. Saksa okupatsioonivägede toetusel kukutati Ukraina RV Keskraada ning Ukrainas moodustati hetman Pavlo Skoropadski valitsus. Analoogselt sõltus Saksamaa okupatsioonivägedest ka Valgevene, kus Saksa vägede hõivatud Minskis kuulutas 9. märtsil Suure Valgevene Raada Ülevalgevenelise Kongressi Täitevkomitee välja Valgevene Rahvavabariigi, mis sõltus täielikult Saksa okupatsioonivõimudest.

Ukraina iseseisvumine[muuda | muuda lähteteksti]

3. märtsil 1918 Brest-Litovskis Venemaa Nõukogude Vabariik ja Nelikliidu vahel sõmitud Brest-Litovski rahulepingu 6 punkti alusel kohustus Venemaa Nõukogude Vabariik «kohe sõlmima rahu Ukraina Rahvavabariigiga ja tunnustama Ukraina ja Nelikliidu riikide vahel sõlmitud rahulepingut». Samuti pidi Venemaa Nõukogude Vabariik puhastama Ukraina territooriumi «vene vägedest ja vene Punakaardist». Täiendavalt kohustus Nõukogude Venemaal lõpetama igasuguse Ukraina Vabariigi valitsuse- ja riigiasutuste vastase agitatsiooni.

Novembris 1918, pärast Novembrirevolutsiooni Saksamaal ning vägede lahkumist Ukrainast, alustasid Ukraina rahvuslaste väed Ukraina Rahvavabariigi Direktooriumi sõjaministri Sõmon Petljura juhtimisel Ukraina vabastamist. Ukrainaga ühines ka enne sõda Austria-Ungari ühendkeisririigi koosseisus olnud aladel iseseisva riigi moodustanud Lääne-Ukraina Rahvavabariik.

Baltimaadest ja Valgevenest tagasitõmbuvate Saksa vägede kannul alustas läänesuunal 17. novembril liikumist Nõukogude Venemaa Punaarmee Läänearmee, millele olid antud aga juhised lahinguist sakslastega hoiduda. Väed jõudsid taanduvate Saksa vägede kannul 10. detsembriks joonele DaugavpilsMinskSlutskŠatsõlka.

14. detsembril 1918 vabastasid Ukraina Rahvavabariigi Direktooriumi väed Kiievi seda kaitsnud Pavlo Skoropadskit toetanud vägedest, millesse kuulus ca 3000 Vene ohvitseri ja mille juhid olid krahv Fjodor Keller ja vürst Aleksandr Mihhailovitš Dolgorukov. Linna kaitselahingute ajal tapeti 8. detsembril Kiievis Sofia väljakul Bogdan Hmelnitski ausamba juures lasuga selga kindral krahv F. A. Keller, kes oli juba määratud Eesti-Vene piirialal asuva monarhistliku Pihkva Põhjakorpuse juhatajaks.

Osa Ukraina Musta mere äärsest Odessa piirkonnast jäi aga Ukraina- ja ka nõukogudevastaste jõudude valdusse kindralmajor Aleksei Grišin-Almazovi juhtimisel, keda toetasid Odessas paiknenud Prantsuse ekspeditsiooniväed ja laevastik.

Next.svg Pikemalt artiklis Nõukogude-Ukraina sõda (1919–1921)
Next.svg Pikemalt artiklis Nõukogude-Poola sõda (1919–1920)

1920. aasta maist juunini oli Ukrainas Poola vägede okupatsioon. Selle aluseks oli 21. aprillil 1920 Ukraina Rahvavabariigi juhi Sõmon Petljura ja Poola Vabariigi juhi Józef Piłsudski sõlmitud koostöölepe, mille kohaselt Poola tunnistas Petljura juhitud Ukraina valitsust "pärast võitu bolševike üle" ning lubas sõjalist abi võitluses Nõukogude Venemaaga.

Lviv piiramise lõpetamine Poola vägede poolt novembris 1919 ja Poola piir Zbrutši jõel sõja lõpul, sinisega tähistatud Ida-Galiitsia jäi Poola kätte.

Galiitsia ja Volõõnia Poola võimu all[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Poola ajalugu (1918–1939)
Next.svg Pikemalt artiklis Varssavi rahu (1920)

Pärast Esimese maailmasõja lõppu puhkes senise Austria-Ungari provintsi Galiitsia idaosas ja Vene keisririigile kuulunud Volõõnias Poola–Ukraina sõda. Ukrainlased pidasid neid alasid enda omaks, kuna sealseis maapiirkondades olid ukrainlased enamuses, poolakad aga pidasid neid Poola idapoolseiks piiriprovintsideks, mis kuulusid nende riigile juba Rzeczpospolita aegadest. Sõja võitis Poola ning nende võimu vaidlusalustel maadel kinnistas Riia rahuleping pärast Poola teist võitu Poola-Nõukogude sõjas. Poola riigiga liideti Lvivi, Ivano-Frankivski, Ternopili, Lutski piirkonnad.

Sõdadevahelisel ajal jagunes Galiitsia II Rzeczpospolita kolme vojevoodkonna vahel: Lwówi vojevoodkond, Stanisławówi vojevoodkond ja Tarnopoli vojevoodkond. Volõõnias loodi aga Wołyńi vojevoodkond. Poola võimud surusid alla Ukraina rahvusenamuse ja konflikt jätkus 1930. aastatelgi, osalt Ukraina Rahvuslaste Organisatsiooni terroriaktsioonide tõttu. Pinge tõusis veelgi, kui piirialadele, eriti Volõõniasse, asustati tuhandeid poolakaid.

Poola võim neis provintsides lõppes 1939. aastal, kui Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit Poolale ühiselt kallale tungisid. Pärast Lvivi lahingut vallutasid Punaarmee üksused piirkonna pealinna Lvivi. Järgnesid rahvasaadikute nõukogude valimised Lääne-Ukrainas ja Lääne-Valgevenes ning nii Ida-Galiitsia kui ka Volõõnia annekteeris Nõukogude Liit.

Ukraina NSV[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vinnitsa massimõrv, Katõni massimõrv

Poola–Nõukogude sõja lõpetas märtsis 1921 sõlmitud Riia rahuleping, mille järel Zbrutši jõest läände jääv osa Ukrainast liideti Poolaga ning idapoolsest moodustati Nõukogude Liidu koosseisu kuuluv Ukraina Nõukogude Sotsialistlik Vabariik.

1934. aasta foto DnieproGESi hüdroelektrijaamast, Nõukogude industrialiseerimise ühest suurprojektist Ukrainas.

Ukraina rahvuslikud ideaalid kestsid maailmasõdade vahelisel ajal edasi ning isegi levisid suurele segaasustusega alale idas ja lõunas, mis liideti Ukraina NSV-ga. Nõukogude võimu varastel aastatel (kuni 1930. alguseni) elas Ukraina kultuur üle taassünni tänu bolševike kultuuripoliitikale, mis kandis nime korenizatsija ("kohalikustamine"). Neil aastail rakendus üle kogu vabariigi võimas ukrainastamisprogramm. Kiirelt arenev ukrainakeelne haridussüsteem tõstis järsult ukrainakeelse maaelanikkonna kirjaoskust. Samal ajal rändasid vastharitud ukrainlased linnadesse, mis ukrainastusid kiirelt nii rahvusliku koosseisu kui ka hariduse poolest. Samamoodi laienesid ukrainakeelne kirjastustegevus ning Ukraina kultuurielu tervikuna.

"Kohalikustamise" raames soodustati ukraina keele kasutamist töökohtadel ja riigiasjus ning kohaliku tööjõu värbamist. Ehkki partei- ja valitsusaparaat oli algselt peamiselt venekeelne, moodustasid etnilised ukrainlased Ukraina kommunistliku partei liikmeskonnast enam kui poole. Nende arv kasvas, kui kommunistliku parteiga liideti borotbistid, varem Ukraina sõltumatuse eest seisnud rahvuslik mittebolševistlik kommunistlik partei.

Vaatamata kogu Nõukogude Liidus toimunud usuvastasele kampaaniale loodi Ukrainas rahvuslik õigeusu kirik nimega Ukraina Autokefaalne Õigeusu Kirik. Algselt nägi bolševistlik valitsus rahvuslikus kirikus tööriista Vene õigeusu kiriku allasurumiseks, millesse režiim alati kahtlustavalt suhtus, kuna kirik oli olnud revolutsioonieelse Vene tsaaririigi üks ideoloogiline alustala ja suhtus uude valitsusse vaenulikult. Seepärast tolereeris valitsus Ukraina uut kirikut mõnda aega ning see omandas Ukraina talurahva seas arvukalt järgijaid.

Nõukogude majanduspoliitika muutust kiire industrialiseerimise suunas tähistas Jossif Stalini esimene viisaastak. Industrialiseerimine tõi traditsiooniliselt põllumajanduslikus Ukrainas kaasa järsu majandusliku ja ühiskondliku murrangu. Esimestel viisaastakutel Ukraina tööstustoodang neljakordistus, vabariigi tööstuses toimus rekordiline areng, Maaelanikkonna massiline sisseränne tööstuskeskustesse kergitas linnaelanikkonna osakaalu rahvastikus 19%-lt 34%-le.

Golodomor[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Golodomor

Samas olid tööstuse eelisarendamisel rasked tagajärjed talurahvale, mis oli ukraina rahva demograafiline selgroog. Et rahuldada riigi kasvanud vajadusi toiduvarude järele ja rahastada industrialiseerimist, alustas Stalin Nõukogude Liidu põllumajanduse kollektiviseerimist. See mõjutas ulatuslikult Ukrainat, "Nõukogude Liidu viljaaita". 1920. aastate lõpul ja 1930. aastate algul liitis riik talupoegade maad ja loomad ühismajanditesse. 1929. aastast rakendati jõupoliitikat, kasutades maade ja varade konfiskeerimiseks vajaduse korral sõjaväge ja NKVD.

Paljud hakkasid kollektiviseerimisele vastu, talurahvas osutas võimudele meeleheitlikku vastupanu. Mitmedki pigem tapsid oma karja, kuid ei andnud seda ära ühismajandeisse. Jõukamad talupojad tembeldati "kulakuteks", tagurlikeks riigi vaenlasteks. Kümned tuhanded hukati ning umbes 100 000 perekonda küüditati Siberisse ja Kasahstani.

Sunniviisilisel kollektiviseerimisel oli hävitav mõju põllumajanduse tootlikkusele. Sellele vaatamata tõstis Nõukogude valitsus Ukraina vilja varumisnorme 1932. aastal 44%, tagades sellega, et normi ei suudetud täita. Nõukogude seaduste kohaselt ei saanud ühismajandi liikmed viljateragi, kuni nad ei täitnud varumisnorme. Sageli nõudsid võimud ühismajandeilt nii kõrgeid makse, et nälg muutus üleüldiseks.

Stalini korraldatud näljahädas surnud ja karistussalkade tapetud ukrainlaste täpne arv on tänini teadmata. KGB arhiivide ja Vene ajaloolaste viimase aja uurimuste andmeil oli neid vähemalt seitse miljonit. Ukraina ajaloolased hindavad hukkunute arvuks üheksa miljonit või enam. 25% Ukraina elanikkonnast suri näljahädas, mida tuntakse nime all holodomor ja on hüütud ka "Ukraina holokaustiks".

Nõukogude Liit varjas seda genotsiidi ning veel 1980. aastail tunnistas vaid, et kulakute sabotaaži ja halva ilma tõttu esines mõningaid raskusi. Tänapäeval on holodomori lõpuks tunnistatud. Väljaspool Nõukogude Liitu on seda näljahäda peetud välditavaks, tahtlikuks genotsiidiks.

Industrialiseerimise ja kollektiviseerimisega kaasnes ka ulatuslik kampaania "natsionalistlike kõrvalekallete" vastu, mis Ukrainas tähendas rünnakut rahvusliku poliitilise ja kultuurilise eliidi vastu. Esimene puhastuslaine aastatel 1929–1934 oli suunatud partei revolutsionääridest põlvkonna pihta, kelle seas Ukrainas oli palju ukrainastamise pooldajaid. Järgmise poliitilise puhastuse laine 1936.–1938. aastal likvideeris suure osa uuest poliitilisest põlvkonnast, mis oli asendanud esimese, vähendades Ukraina kommunistliku partei liikmeskonda lõpptulemusena poole võrra. Ukraina poliitiline juhtkond asendati suuresti Venemaalt saadetud kaadritega, keda Stalini puhastuste ajal roteeriti. 1931. aastal lõpetati ukrainastamispoliitika, see asendus ulatusliku venestamisega; järgnenud aastakümne vältel hukati või vangistati umbes neli viiendikku Ukraina kultuurieliidist, intellektuaalidest, kirjanikest, kunstnikest ja vaimulikest.[9] Ukraina Autokefaalse Õigeusu Kiriku vaimulike ja juhtkonna massiline arreteerimine lõppes kiriku likvideerimisega 1930. aastal.

Ukraina Teises maailmasõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Molotovi-Ribbentropi pakt[muuda | muuda lähteteksti]

Plaanitud ja tegelikud piirid Kesk-Euroopas aastatel 1939-1940.
Next.svg Pikemalt artiklis Molotovi-Ribbentropi pakt

23. augustil 1939. aastal Moskvas NSV Liidu valitsuse volitusel NSV Liidu välisasjade rahvakomissari Vjatšeslav Molotovi ja Saksa valitsuse nimel Saksa Riigi välisminister Joachim von Ribbentropi poolt allkirjastatud Saksamaa ja Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu vahelise mittekallaletungilepingu ja lepingu juurde kuulunud salajased lisaprotokollidega jagasid Nõukogude Liit ja Natsionaalsotsialistlik Saksamaa, eirates rahvusvahelist õigust Vahe-Euroopa NSV Liidu ja Saksamaa huvipiirkonnaks. Teise salaprotokolliga muudeti Poola, mille koosseisu kuulusid Lääne-Ukraina alad pärast Nõukogude-Poola sõda) ja Baltikumi esialgset jagamist. Vastavalt Molotovi-Ribbentropi paktile ja selle salajases lisaprotokollis kokkulepitule algas 1. septembril 1939 Teine maailmasõda. Läänemaailm nimetas seda Saksamaa–Poola sõjaks. 17. septembril 1939. aastal tungis NSV Liit kallale Poolale.

Poola armee ülemjuhataja Edward Rydz-Śmigły andis käsu Punaarmeele vastupanu mitte osutada, aga käsk ei jõudnud igale poole kohale. Anti korraldus taanduda Rumeeniasse või Ungarisse. Ägedaimad võitlused Poola ja Punaarmee vahel toimusid rinde põhjaosas Lublini lähistel. Saksa ja Vene tankibrigaadide ühine lahingutegevus algas juba 17. septembril Bresti juures. 17. septembril vallutasid Punaarmee väeosad Baranovitši ja Molodetšno raudteesõlmed, 18. septembril Lida, Novogrudoki, Slonimi.

Võiduparaad Brestis 23.09.1939, Wehrmachti kindral Heinz Guderian ja Punaarmee brigaadikomandör Semjon Krivošein
Ukraina NSV, 1940. aastal ja Ukraina NSV, 1940. aastal pärast NSV Liidu poolt okupeeritud Poola alade (märgitud kollasega) liitmist Ukraina NSVga Ukraina NSV, 1940. aastal ja Ukraina NSV, 1940. aastal pärast NSV Liidu poolt okupeeritud Poola alade (märgitud kollasega) liitmist Ukraina NSVga
Ukraina NSV, 1940. aastal ja Ukraina NSV, 1940. aastal pärast NSV Liidu poolt okupeeritud Poola alade (märgitud kollasega) liitmist Ukraina NSVga

19. septembril vallutas Punaarmee kahepäevase rünnaku tulemusena Vilno, 20. septembril Hrodna, 21. septembril Pinski ja 22. septembril Białystoki, Bresti ja Lwówi, mille ründamist olid Saksa väed alustanud nädal varem. 23. septembril pidasid Wehrmacht ja Punaarmee ühise võiduparaadi Brestis, mille võtsid vastu Wehrmachti kindral Heinz Guderian ja Punaarmee brigaadikomandör Semjon Krivošein. Neli päeva vastu pannud Hrodna vallutati 24. septembril, 28. septembril jõudis Punaarmee Saksamaaga kokku lepitud piirile ning Poola (II Rzeczpospolita) alad jagati Saksamaa ja NSV Liidu vahel vastavalt paktile.

Next.svg Pikemalt artiklis Ukraina Teises maailmasõjas, NSV Liidu kallaletung Poolale,
Next.svg Pikemalt artiklis Saksa okupatsioon NSV Liidus, Ukraina Riigikomissariaat
Next.svg Pikemalt artiklis OUN, Stepan Bandera

Ukraina NSV Liidu koosseisus[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Ukraina NSV

Ukraina taasiseseisvumine[muuda | muuda lähteteksti]

16. juulil 1990 võttis Ukraina NSV Ülemraada vastu deklaratsiooni Ukraina riiklikust iseseisvusest, kuid ei deklareerinud NSV Liidust väljaastumist ja välisriigid ei tunnistanud iseseisvumist. Samuti puudusid ülemraadal volitused, vastavalt NSV Liidu ja Ukraina NSV põhiseadusele iseseisvuse väljakuulutamiseks.

24. augustil 1991 võttis Ülemraada vastu "Ukraina iseseisvumise väljakuulutamise akti" ja kuulutas ka välja NSV Liidust lahkumise. Ülemraada otsuse kinnitas 1. detsembril 1991 üleukrainaline referendum.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Prat, Sandrine; Péan, Stéphane C.; Crépin, Laurent; Drucker, Dorothée G.; Puaud, Simon J.; Valladas, Hélène; Lázničková-Galetová, Martina; van der Plicht, Johannes et al. (17. juuni 2011). "The Oldest Anatomically Modern Humans from Far Southeast Europe: Direct Dating, Culture and Behavior". plosone. Vaadatud 21. juuni 2011. 
  2. Carpenter, Jennifer (20. juuni 2011). "Early human fossils unearthed in Ukraine". BBC. Vaadatud 21. juuni 2011. 
  3. "Scythian". Encyclopædia Britannica (tasuline ligipääs). Originaali arhiivikoopia seisuga 30. september 2007. Vaadatud 12. september 2007. 
  4. "Ukraine". CIA World Factbook. 13. detsember 2007. Vaadatud 24. detsember 2007. 
  5. Riikide haldusüksused, UKRAINA, Eesti Keele Instituudi kohanimeandmed
  6. Э. Андерсен, ПРАВОСЛАВНЫЕ КАТОЛИКИ: КРАТКИЙ ЭКСКУРС В ИСТОРИЮ УКРАИНСКО-БЕЛОРУССКОГО УНИАТСТВА
  7. Paul Robert Magocsi, THE AGREEMENT OF PEREIASLAV, ”History of Ukraine”, Toronto / 1996
  8. Paul Robert Magocsi, THE UNION OF HADYACH, ”History of Ukraine”, Toronto / 1996
  9. Encyclopædia Britannica, Ukraine article, page 51.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]