Ukraina ajalugu

Ukraina ajalugu võtab kokku tänapäevase Ukraina piires toimunud ajaloolised arengud eelajaloost 21. sajandini.

Eelajalugu

Vanimad jäljed inimestest praeguse Ukraina aladel pärinevad Acheuli kultuurist varases paleoliitikumis, umbes 900 000 – 800 000 aastat tagasi. Asustus liikus ebaühtlaste lainetega läänest itta. Arheoloogide arvates olid need inimesed pitekantroopused. Kuigi nende tööriistu on leitud Taga-Karpaatiast, Dnestri-äärsetelt aladelt, Žitomõri oblastist, Donbassist ja Krimmist, pole asukate endi jäänuseid säilinud. Keskmisel kiviajal asusid Ukrainas neandertallased, kes kuulusid Moustier' kultuuri. Homo sapiens'i varaseim asustus Ukrainas pärineb ajast 32 000 eKr, see asus Krimmi mägedes ja kuulus Gravette'i kultuuri.^[1]^[2]

Ukraina vanaaeg

4500. aastaks eKr õitses neoliitiline Cucuteni-Tripilja kultuur laial alal, mis hõlmas osa tänapäeva Ukrainast, sealhulgas Tripolje ja kogu Dnepri-Dnestri piirkonna. Cucuteni-Tripilja neoliitikumi ja halkoliitikumi arheoloogiline kultuur asus 4800–3000 eKr aladel Karpaatidest Dnestri ja Dneprini tänapäeva Rumeenia, Moldova ja Ukraina aladel, kokku enam kui 35 000 ruutkilomeetril.

Rauaajal elasid Ukraina aladel 8. sajandist eKr – 7. sajandini eKr kimmerlased, 7. sajandist eKr kuni 4. sajandini eKr sküüdid, u 700–200 eKr kuulus ala Mustast merest põhja pool Sküüdi kuningriigile ja 5. sajandist eKr 4. sajandini, asusid aladel sarmaadid.^[3]

8.-7. sajandil eKr elasid Musta mere põhjarannikul Põhja-Kaukaasias, Krimmis ja Karpaatideni ulatunud aladel kimmerlaste ehk kimmerite rändhõimud.

Kreeka kolonisatsioon

Pikemalt artiklites Vana-Kreeka#Kreeka kolonisatsioon ja Bosporose kuningriik

Tumeda ajajärgu lõppedes suure kolonisatsiooni ajal (8.–6. sajandil eKr) levisid kreeka mandrialalt ja Egeuse saartelt kolooniad Lõuna-Itaaliasse, Väike-Aasiasse, Ida-Liibüasse, Vahemere põhjarannikule Provence'i (Massalia), Korsikale ja Vahemere läänerannikule Pürenee poolsaarel ning Pontos Euxeinose rannikul (Tauriasse, kuhu Kreeka kolonistid asutasid praeguse Kertši kohale 7. sajandil eKr Pantikapaioni linna).

Varasemad neist sündisid 6. sajandil eKr ning mõned kestsid 6. sajandini pKr. Suurimad Musta mere äärsed vanakreeka kolooniad olid Olbia (Lõuna-Bugi suudmes), Tyras (nüüdne Bilhorod-Dnistrovskyi), Tanais (nüüdne Nedvigovka), Hersonesos (nüüdse Sevastopoli lääneservas), Theodosia (nüüdne Feodossia), Pantikapaion (nüüdne Kertš), Dioskurias (nüüdne Suhhumi) ja Phasis (nüüdne Phothi). 480 eKr liideti Pantikapaion Kertši, seejärel Tamani poolsaarel asunud Kreeka kolooniad Bosporose riigiks.

Rooma riigi tõusu järel rajati Musta mere kirderannikule Vana-Rooma ja hiljem Bütsantsi kolooniad.

Sküütide asustus

Pikemalt artiklis sküüdid, Sarmaatia, sarmaadid

Kreeka kolooniate õitseng oli peamiselt 4. sajandil eKr. 3. sajandil eKr algas nõrgenemine ja sküütide sissetung. Sküüdid olid iraani keelkonna keelt kõnelnud europiidne karjakasvatajatest rändrahvas, kes asustas antiikajal laialdasi alasid umbkaudu praeguse Lõuna-Venemaa, Ukraina ja Kesk-Aasia territooriumil. Sküütideks nimetati erinevaid seda ala (Sküütiat) asustanud hõime. Arvatavasti pärinevad sküüdid Pärsiast, kust nad levisid põhja poole steppidesse 1. aastatuhande algul eKr. Nende kultuuri kõrgaeg oli 5.–3. sajandil eKr. Esimestel sajanditel tugevnesid Kreeka kolooniad uuesti, kuid üha tähtsama koha omandasid seal mittekreeklased, eriti sarmaadid.

3. sajandil said Kreeka kolooniad kannatada gootide, 4. sajandil hunnide vallutuste tagajärjel; Olbia ja Pantikapaion hävitati. Osa linnu püsis mongolite sissetungini 13. sajandil.

██ Götaland

██ Gotland

██ Wielbarki kultuur 3. sajandi alguses

██ Tšernjahovi kultuur 4. sajandi alguses

██ Rooma riik

Idagootide asustus ja riik

Germaanlastest idagoodid moodustasid 3. sajandil suure riigi Mustast merest põhja pool. Goodid rajasid Daakias suure ja võimsa kuningriigi, mis ulatus Doonaust Dneprini, mis nüüd on Rumeenia, Moldova ja Lääne-Ukraina. See oli mitmehõimuline riik, mida valitses gooti eliit, kuid seal elas palju muid omavahel seotud, kuid mitmekeelseid hõime, sealhulgas iraanikeelsed sarmaadid, germaanikeelsed gepiidid, traakiakeelsed daaklased, mõned väiksed keltide ja traaklaste hõimud ja võib-olla varajased slaavlased. Idagoodid olid 3. sajandil arvatavasti kirjaoskajad ja nende kaubavahetus roomlastega oli kõrgelt arenenud. Nende kuningriik lagunes, kui hunnid ründasid nende riiki umbes 372. aastal ja alistasid selle. Greuthungi hõimud ehk idagoodid vallutati ja alistati hunnide poolt, kes tungisid4. sajandi keskpaiku Aasia steppidest Euroopasse. 375. aastal põgenesid läänegoodid hunnide ja nende liitlaste eest üle Doonau Bütsantsi. Idagoodid liitusid hunnidega.

Hunnid olid võimsuse tipul Attila ajal (434–453), kui nende võimuliit valitses Mustast merest Reini jõeni ulatuvat maa-ala. Aasta pärast Attila surma 454. aastal hõimuliit lagunes.

Kasaaride asualad u 650. ja asualade laienemine u 750. ja u 850. aastaks

Suur-Bulgaaria ja Kasaari kaganaat

Pikemalt artiklites Suur-Bulgaaria, Kasaarid ja Kasaari kaganaat

7. sajandil oli Ida-Ukraina Suur-Bulgaaria riigi keskus. Sajandi lõpul rändas enamik bulgaaride hõime eri suundades ning nende maale asusid kasaarid, kes moodustasid 7. sajandi keskpaiku iseseisva varafeodaalse Kasaari kaganaadi.

Petšeneegid ja ungarlased

Pikemalt artiklites Petšeneegid, Polovetsid ja Madjarid

Edela-Ukraina aladel, Musta mere edelarannikul, oli kujunenud madjarite asualaks. Aastatel 790–850 alustasid Sõr-Darja äärest lääne poole rändamist petšeneegid. 889. aastal ületasid nad Volga ja 895. aastal saavutasid koos Bulgaaria tsaari Simeon I toel võidu Musta mere põhjarannikul Etelközis elanud ungarlaste üle, kes seejärel suundusid üle Karpaatide ja jõudsid oma praegustele asualadele Doonau keskjooksul.

10. sajandil võitlesid petšeneegid Kiievi-Vene ja Kasaari kaganaadiga. Pärast Kasaari kaganaadi purustamist Kiievi-Vene suurvürstiriigi valitseja Svjatoslav I poolt 965. aastal saavutasid petšeneegid võimu Volgast lääne pool asuvate stepialade üle. 968. aastal piirasid nad Kiievit, kuid ei suutnud seda vallutada. 972. aastal tapsid nad Kiievi-Vene suurvürsti Svjatoslav I, kes pöördus tagasi sõjakäigult Bütsantsist.

Ukraina keskaeg

Pikemalt artiklites Ukraina keskaeg, Slaavlased, Idaslaavlased, Lääneslaavlased ja Lõunaslaavlased

Kiievi-Vene

Pikemalt artiklis Kiievi-Vene, Kiievi vürstiriik ja Slaavi vürstiriikide loend

Kesk-Ukraina territooriumil moodustus 9. sajandil esimene idaslaavlaste riik – Kiievi-Vene riik.

Kiievi-Vene riigi sünni kohta on mitmesuguseid teooriaid. Normannide teooria kohaselt asutasid riigi varjaagide hulka kuulunud russid, kes asusid esmalt Laadoga ja Novgorodi ümbrusse, seejärel liikusid järk-järgult lõunasse, jõudes Kiievini umbkaudu 880. aastaks. Kiievi-Vene riik hõlmas tänapäevase Lääne-Ukraina, Valgevene ja Novgorodimaa ning Põhja-Venemaa alasid. Russide ülemkihi pärinemist Skandinaavia varjaagidest väidab ka vanim Vene alade kroonika, Nestori kroonika ehk "Ajalike aastate kroonika". Lõuna- ja Kagu-Ukraina alasid kontrollisid polovetsid, Krimmi alasid aga Bütsants.

Turgi rahva sekka kuulunud polovetsid (ka kõptšakid, kiptšakid, kumaanid) olid 9. sajandil liikunud Altaist läände. 11. sajandi keskpaigas ületasid nad Volga ning jõudsid Doni-, Dnepri- ja Dnestri-äärsete steppideni. Polovetsid sundisid 1036. aastal Jaroslav Targalt lüüa saanud petšeneegid asuma 11. sajandi keskpaiku lääne poole Doonau äärde.

988. aastal võttis tollane Kiievi suurvürsti Vladimir Püha vastu õigeusu ja teha sellest riigiusu, millega laienes Bütsantsi mõju Kiievi-Vene riigis. Kiievi metropoolia oli Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi alluvuses. Kiievi ja kogu Venemaa metropoliidi residents asus Kiievis.

10.–11. sajandil kujunes Kiievi-Vene Euroopas suureks ja võimsaks riigiks.^[4] Järgnenud sajandeil pani see aluse ukrainlaste, valgevenelaste ja venelaste rahvuslikule identiteedile. Kiiev, tänapäeva Ukraina pealinn, sai russide tähtsaimaks linnaks. Kiievi-Vene elanikkonna ülemkihi moodustasid russid, kes tegelesid kaubanduse ja sõjakäikudega, ning idaslaavlased, kes olid maaharijad. Naaberriikidega kaubandusega ja sõjakäikudega tegelenud russide nimetus kandus araabia, frankide ja Bütsantsi kirjalike allikate kaudu üle ka kogu nende päritolupiirkonnale.

12. sajandi keskpaigas lagunes suurvürstiriik Rjurikovitšite dünastia vürstide omavahelises võimuvõitluses. Seniste Kiievi suurvürsti võimu alla kuulunud vürstiriikide eraldumise tulemusena Kiievi-Vene riik lagunes. Vladimir Monomahhi (valitses 1113–1125) surma järel algas taas võimuvõitlus Rjurikovitšite dünastiaharude vahel. Sõdisid Romanovitšid Volõõniast, Olegovitšid Tšernihivist ja Vsevolodovitšid Rostovi-Suzdali vürstiriigist.

Mstislav Suure valitsemisaja (1125–1132) lõpuks kaotas Kiiev oma ühendava võimu. Kiievi-Vene uueks keskuseks sai Vladimir, Kiiev aga muutus tähtsusetuks pärast rüüsteretke 1169. aastal, kui linn vallutati ning põletati maha. See tegi lõpu Kiievi vürstide valitsemisele. Andrei andis Kiievi osastiseks oma vennale Gleb Jurjevitšile, ise aga võttis Vladimiris endale suurvürsti tiitli. Aastatel 1146–1246 vallutati Kiievit võistlevate valitsejate poolt 47 korral ning linna valitsesid 24 valitsejat.

Kiievi-Vene suurvürstiriigi lagunemise järel omandasid slaavi vürstiriikide seas suurema mõju Vladimiri-Suzdali, Galiitsia-Volõõnia, Smolenski ja Tšernihivi vürstiriigid.

Mongolite invasiooni eel oli tänapäeva Ukraina aladel tugevaimaks vürstiriikideks Galiitsia-Volõõnia ja Tšernihivi vürstiriigid. Musta mere põhjarannikut kuni Teise Bulgaaria tsaaririigi aladeni ja alasid ida pool asustasid polovetsid.

Mongolite invasioon

Pikemalt artiklis Mongolite invasioon Euroopasse, Mongolite invasioon Venemaale, Mongolite riik

Esimesed sõjaretked tegid mongoli väed (1220–1223) väejuhtide Subutai ja Džebe juhtimisel polovetside, alaanide ja Kiievi-Vene järglasvürstiriikide stepialadele ja võitsid 1223. aastal Kiievi suurvürsti Mstislav III ja Galiitsia-Volõõnia vürsti Mstislav Mstislavitši juhitud vene-polovetsi ühisväge Kalka lahingus. Sõjakäigule tatarlaste vägede vastu koondusid Lõuna-Vene alade vürstiriikide (Kiievi, Galiitsia-Volõõnia, Smolenski ja Tšernihivi) ühisväed. Endise Kiievi-Vene aladel tegid mongoli väed rüüsteretki põhjas kuni Novgorodini ja läänes kuni Dnepri jõeni.

Tšingis-khaani pojapoeg Batu-khaan (Džutši poeg) vallutas 1236–1237 Volga bulgaaride khaaniriigi, mordvalaste riigi, tšuvašid ja teised Lõuna-Venemaa steppide rahvad. 1237. aasta talvisel vallutussõjakäigul vallutasid mongolid esimese slaavi vürstiriigi, Rjazani. Seejärel purustasid mongolid Vladimiri suurvürsti Juri II armee Siti lahingus. 1240. aastaks olid mongolite kätte langenud kõik Kiievi-Vene endised maad, välja arvatud idaslaavlastega asustatud loodealad (Połacki, Turaŭ, Pihkva vürstiriik ja Novgorodi vürstiriik).

13. sajandil olid idapoolsed vene vürstiriigid mongolite Kuldhordi vasallriigid ning vürstiriikide valitsejad said õiguse valitseda vürstiriikides suurkhaanilt. Mongolite riigi suurkhaan või Kuldhordi khaan määras 1243. aastast vürstide seast suurvürsti (esimene neist oli Jaroslav Vsevolodovitš), kes khaani vasallina kogus ja vastutas Vene vürstiriikidest kogutava andami kogumise ja Kuldhordi saatmise eest.

Galiitsia-Volõõnia vürstiriik

Pikemalt artiklis Galiitsia-Volõõnia vürstiriik

1241. aastal mongolite sõjakäigu ajal Poolasse ja Ungarisse liikusid mongolite väed läbi vürstiriigi. Mongolite riigis Ugedei-khaani surma (1241) järel alanud Ugedei-järgse võimuvõitluse ajal saavutasid Galiitsia-Volõõnia vürst, Danilo Romanovitš ja ta vend Vasilko Romanovitš võidu piirkondliku konkurendi, Tšernihivi riigi vürsti Mihhaili üle. Sõjakäikude järel kutsuti 1246. aastal vürst Danilo Romanovitš Kuldhordi pealinna Saraisse, kus ta tunnistas vasallisõltuvust Batu-khaanile ja nimetati khaani andamikogujaks piirkonnas.

Vaatamata antud vasallivandele alustas Danilo Romanovitš läänepoolsete katoliku usku riikide koalitsiooni loomist mongolite vastu sõjaliste ja dünastiliste liitudega Poola, Ungari ja Leeduga. Vürst Danilo Romanovitš püüdis muuta Galiitsia-Volõõniat ka Vene õigeusu kiriku keskuseks, tema toetusel valiti vürstiriigi pealinna Chełmi piiskop Kirill II 1243. aastal Kiievi ja kogu Venemaa metropoliidiks. 1251. aastal tegi Kirill reisi Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi juurde, kes kinnitas ta staatust metropoliidina. Kuid õigeusu kiriku pea nõudis, et metropoliidi residents ei tohi asuda vürstiriigi pealinnas, kuna Danilo Romanovitš oli mongolivastase koalitsiooni moodustamisel lähenenud katoliku kiriku pea Rooma paavstiga. Kuna senine metropoliidi asukoht Kiiev oli laastatud, siis valis Kirill uueks residendiks teise slaavi tähtsama võimukeskuse Vladimiri-Suzdali pealinna, Kljazma ääres asuva Vladimiri. Danilo Romanovitš naitis tütre 1250–1251 talvel Vladimiri vürsti Andrei II Jaroslavitšiga.

1252. aastal vallutasid mongolid Vladimiri-Suzdali vürstiriigi, kuna Andrei II Jaroslavitš kavandas mongolivastast sõjalist liitu roomakatoliku kiriku vasallidega. Andrei II põgenes Rootsi ja uue Mongolite riigi khaani Möngke-khaani poolt anti jarlõkk Vladimiri vürstiriigi valitsemiseks tema vennale Aleksander Nevskile.

Lisaks koalitsioonile katolike riikidega sai Danilo Romanovitš ka Rooma paavsti õnnistuse, kes tunnistas 1253. aastal Romanovitši Vene kuningana (rex Russiae) ning saatis talle ka kuningakrooni.

1259. aastal saatis Mongolite khaan väed vürstiriiki ning sundis maha lammutama ehitatud kaitserajatised (Volodõmõris, Lutskis, Kamjanets-Podilskõis ja Lvivis) ja vürsti osalema liitlasena sõjakäigus Leedu suurvürstiriiki.

Vürsti Lev Danilovitši valitsemisaeg (1264–1301) oli piirkonnale Kuldhordi vasallriigina rahulik ja majanduslikult ning kultuuriliselt edukas. Boleslavi valitsemisajal viidi läbi riigivalitsemises muudatusi, võttes abiks Saksa ordu alade valitsemise eeskuju. Asutati kaubalinnad ning anti neile ka Magdeburgi linnaõigused (Sanok (1339), Lviv (1356)).

Ukraina alad Leedu suurvürstiriigis

Pikemalt artiklis Galiitsia, Puna-Vene ja Vene Suurvürstiriik

Leedu suurvürst Gediminas (1316–1341) ühendas Kiievi-Vene riigi lagunemise ja slaavi vürstiriikide Kuldhordi vasallriikideks muutmise järel slaavi vürstiriikide killustumise tulemusel Leeduga Valge-Vene ja Ukraina. Gediminase ajal muutus Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik suurriigiks, mis ulatus merest mereni (Läänemerest Musta mereni). 1320. aastate algul lõi Gediminas Kiievi vürstiriiki Irpeni lahingus, misjärel vallutas Kiievi ja pagendas viimase Rjurikovitši dünastiast pärit oleva Kiievi suurvürsti.

Edela-Ukrainas jagunesid Galiitsia-Volõõnia pärilussõja (1340–1392) järel Galiitsia-Volõõnia vürstiriigi alad Leedu suurvürstiriigi ja Poola kuningriigi vahel, 1344. aastal hõivas Leedu Volõõnia, mida valitses järgnevalt Gediminase poeg Lubart, ja 1349. aastal Poola kuningriik Galiitsia. 1372–1387 kuulus Galiitsia Ungari kuningriigile.

Rjurikovitšite kõrvalliini valitsetud Kiievi vürstiriik eksisteeris Kuldhordi vasallriigina siiski kuni 1362. aastani, mil see Siniste Vete lahingu järel liideti Leeduga. Tänapäevase Ukraina ja Valgevene alad moodustasid 2/3 Leedu suurvürstiriigi territooriumist oma idaslaavi päritolu elanikkonnaga. Ukraina alasid valitsesid osastisvürstidena Gedimiinid. Suurvürstiriigis said Ukraina linnadest suuremad Magdeburgi õiguse alusel omavalitsuse (Kamenets-Podolski (1374), Lutsk (1432), Kiiev (1494–1497)). Magdeburgi linnaõiguse alusel olid linnad vabastatud feodaalkohustustest, -kohtust ja vojevoodide ning riigiametnike võimu alt ning omasid õigust moodustada omavalitsusorgani raadi.

Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi laienemine kuni 1462. aastani

15. sajandi lõpuks ühendas Moskva suurvürstiriik lõplikult tänapäevased Loode- ja Kirde-Venemaa maad Moskva suurvürsti võimu alla. Moskva suurvürstide kõigi endiste Kiievi-Vene alade ühendamisele suunatud poliitika viis vastasseisuni Leedu suurvürstiriigiga Lääne-Vene maade valitsemise pärast.

Aastatel 1500–1503 toimunud Moskva–Leedu sõja tulemusel kaotas Leedu suurvürstiriik 1503 sõlmitud Blagoveštšenski vaherahuga Moskva suurvürstiriigile suure territooriumi Dnepri ja Oka ülemjooksul 19 piirilinnaga, mille hulgas olid Tšernigov, Gomel, Novgorod-Severski ja Brjansk. Leedu suurvürstiriik jäi ilma 70 vallast, 22 linnast ja 13 külast – ligikaudu 1/3 territooriumist. Aastatel 1507–1508 toimunud Moskva–Leedu sõja tulemusel tunnistas 1508. aastal Leedu kõiki Moskva vürsti Ivan III seniseid vallutusi.

Rüüsteretked Krimmi khaaniriigist Ukraina ja Vene aadele 15.–16. sajandil

Krimmi khaaniriik

Pikemalt artiklites Krimmi khaaniriik, Poola-Türgi sõda ja Poola-Türgi sõda (1485–1503)

Krimmi khaaniriik (1441–1783) asus Musta mere ääres Krimmis ja selle naaberaladel Dnepri ja Dnestri vahel. See moodustus pärast Kuldhordi lagunemist. 1475. aastast oli Krimm vasallisõltuvuses Osmanite riigist.

Aja jooksul (1502) allutas Krimmi khaan ka Kuldhordi viimased jäänused, Suurhordi alad keskusega Sarais. Khaaniriigi pealinn oli algul Solhat (nüüd Starõi Krõm), khaan Mengli-Girei (1468–1515) ajast alates oli khaani residents Bahtšisarais. Türgi sultani asehaldur asus aga Kafas.

17. sajandi I pooleni kogusid Krimmi khaanid Moskva suurvürstiriigilt andamit. Khaaniriigi elanikkond oli vaatamata riigi olemasolule põhiliselt rändrahvas ning jätkas mongoli-tatari Kuldhordis välja kujunenud eluviisi: karjakasvatust ning sagedasi sõjakäike naaberriikide (Moskva suurvürstiriigi, tsaaririigi, Rzeczpospolita – Ukraina, Valgevene, Poola ja Leedu) alade vastu.

Suuremad sõjakäigud: 1482. aastal vallutati ja põletati maha Kiiev; 1517. aastal sõjakäik, milles jõudis tatari vägi sõjakäiguga kuni Tula linnani Venemaa sisemaal; 1521. aastal sõjakäik Venemaale ja Moskva piiramine; 1527. aastal sõjakäik Moskva suurvürstiriigi maadele; 1552. aastal sõjakäik, milles jõudis tatari vägi sõjakäiguga kuni Tula linnani Venemaa sisemaal; 1569. aastal sõjakäik Astrahani; 1571. aastal sõjakäik Moskva suurvürstiriiki, mille käigus vallutati ja põletati Moskva linn.

Kasakad

Pikemalt artiklis Kasakad ja Zaporižžja

Ukraina lõunaosas, Musta mere ääres ja Doni jõe keskjooksul kujunes 15.–16. sajandil piirkondades, kus puudusid linnad ning kuhu ei ulatunud Moskva tsaaririigi ega Rzeczpospolita keskvõim, põgenenud pärisorjadest kasakaühiskond. 16. sajandi poliitilise kaose, rõhutud talupoegade olukorra ja sõdade tõttu muutus põgenemine äärealadele ja kasaklus massiliseks. Kaitseks tatarlaste ja osmanite vasallide vägede vastu organiseerisid kasakad sõjaväeüksused (vataga) ja rajasid kindlustatud laagreid (sitš). Nende keskus oli Zaporižžja Sitš, mis 16. sajandi lõpus rajati ühele Dnepri saarele. Selle järgi sai nime ka nende riigitaoline moodustis.^[5] Kasakate alad Musta mere põhjakaldal asusid lõuna pool Kiievi vojevoodkonda ja Krementšukki, Dnepri keskjooksul kärestike juurest kuni Hortitsa saareni. Kasakaalade ja Krimmi khaaniriigi alade piiriks kujunes Dnepri lisajõe Samara jõgi, ja järgnevalt Donetsi jõe piir.

Moskva tsaaririigi, Rzeczpospolita ja Krimmi khaaniriigi piirnenud alasid püüdsid oma kontrolli alla saada tugeva keskvõimuga riigid, mis aga kutsus 16., 17. ja 18. sajandil esile korduvaid Kasakate ülestõususid ja mässe: Kosiński ülestõus (1591–1593), Nalyvaiko ülestõus (1594–1596), Bolotnikovi ülestõus (1606–1607), Zhmaylo ülestõus (1625), Fedorovychi ülestõus (1630), Sulyma ülestõus (1635), Pavlo Mikhnovychi Pavlyuki ülestõus (1637), Ostryanyni ülestõus (1638), Hmelnõtskõi ülestõus (1648–1654), Barabashi ülestõus (1658), Stepan Razini ülestõus (1667–1671), Paliy ülestõus (1702–1704), Bulavini ülestõus (1707–1708), Haidamak kide ülestõusud (1746 ja 1750), Jemeljan Pugatšovi ülestõus (1774–1775).

Ukraina varauusaeg

Ukraina alad Rzeczpospolitas

16.–17. sajandil oli tänapäevase Ukraina ala elanikkond Poola-Leedu ühendriigi (Rzeczpospolita) koosseisus, kuid valdavalt vene õigeusutunnistusega ukraina ja litviinide elanikkond oli allasurutud olukorras Poolas ja Leedus valitsenud katoliku usu ja poola-leedu aadelkonna poolt.

1569. aasta Lublini uniooni järel olid Ukraina alad jaotatud Tšernihivi, Kiievi ja Bratslavi vojevoodkonda. Unioonilepinguga liideti alad Poola krooni maade hulka ning seal läänistati suuri maa-alasid magnaatidele (näiteks Wiśniowiecki, Koniecpolski, Kalinowski, Potocki suguvõsadele) ning viidi sisse kuninglike riigimõisate süsteem ja uute mõisate ning maavalduste hõivamisel haarati seniseid kohalike talupoegade alasid ja kehtestati ka teokohustused. Uniooniga moodustatud ühine seim ja riigivalitsemises osalemiseks eelduseks seatud katoliku usutunnistusse üleminek soodustas ukraina ja slaavi elanikkonna aadelkonna poloniseerumist ning katoliku usku üleminekut (Wiśniowieckid, Massalskid, Ostrorógid, Czarnkowskid, Koreckid, Sanguszkod, Słuszkad, Tyszkiewiczid).

Kasakate alade hõivamine ja nende traditsioonilise eluviisi piiramine (regulaarsed rüüsteretked Musta mere äärsetele Osmanite riigi ja nende vasallide aladele) tingisid aga nendepoolseid regulaarseid ülestõuse ja mässe. Musta mere põhjaranniku ja kagu-Ukraina alad olid Osmanite riigi võimu all.

Kuningas Zygmunt III Waza valitsemisajal (1587–1632) lepiti kreekakatoliku kirikukoguduste kirikukogul Brest-Litovskis kokku 33 tingimust, mille alusel tunnistavad kogudused Rooma paavsti ülimuslikkust: teoloogilised põhimõtted, vanaslaavi kirikuteenistuse keele säilimine, Juliuse kalendri säilitamine kirikutähtpäevade tähistamisel ja vaimulike õigus pereelule.^[6] 23. detsembril 1595 kinnitas paavst dekreediga (Magnus Dominus et laudabilis) need punktid. 1596. aastal moodustasid Bresti uniooniga Rzeczpospolita territooriumil asuvate ukrainlaste ja valgevenelaste kreekakatoliku kiriku kogudused Rooma paavstile ja Roomakatoliku kirikule alluva uniaadikiriku – Valgevene ja Ukraina Kreekakatoliku Kiriku. Uniooniga mitteühinenud õigeusu kirikukoguduste vara suures osas konfiskeeriti ja tegevust takistati.

Tegevust jätkas Kreeka õigeusu järgiv Lvivi piiskopkond ja õigeusk säilis ka Poola keskvõimu poolt nõrgalt kontrollitud Zaporižžjas ning iseseisvates linnades. Õigeusu metropoolia taastati Kiievis, kui Jeruusalemma patriarh nimetas 1620. aastal ametisse Kiievi metropoliidi. Esmased õigeusu piiskopkonnad taastati 1621. aastal Khotyni lahingu eel Poola–Türgi sõjas ning seejärel ka Przemyślis, Połackis, Vladimiris, Lutskis, Chełmis ja Pinskis.

Hetmaniriik ja Zaporižžja Sitš

Pikemalt artiklis Bogdan Hmelnõtski, Hetmaniriik, Zaporižžja Sitš, Registrikasakad, Hetman, ja Petro Konaševõtš-Sagaidatšnõi (1616–1622)

16.–18. sajandil moodustus Rzeczpospolita idaaladel Dnepri kärestikest lõuna pool Zaporižžja Sitš, Ukraina kasakate omavalitsuslik riigitaoline moodustis, mis asus muslimliku Osmani riigi, nende vasallriigi Krimmi khaaniriigi, vene õigeuskliku Moskva suurvürstiriigi ja kristlike riikide piirialal. Seetõttu oli nende territoorium pidevalt ohustatud sõjategevusest ja sealsetel ukrainlastel oli oluline osa ülestõusudes, Osmanite riigi ja Krimmi khaaniriigi vastases võitluses.

Hetmanaadi elanikkonna moodustasid peamiselt kasakad, kes osalesid palgasõduritena tolleaegsetes sõdades, astudes ajutisse teenistusse neid palganud sõdijate poolel. Poola võim piirkonnas oli piiratud. Kasakad osalesid mitmetes sõdades, näiteks vene pärilussõjas, Poola-Vene sõjas (1609–1618) ja Poola–Türgi sõjas (1620–1621).

Rzeczpospolita püüdis saavutada vabameelsete kasakate üle kontrolli, võttes osa kasakatest registrikasakatena riigi ülalpidamisele ning andes neile privileege, kuid see tekitas sisepingeid ja vastuolusid üldise kasakamassi vahel. Registrikasakad omasid privileege alaliselt, tavakasakaid kasutati ära riigi huvides ainult ajutiselt kriisisituatsioonides ja sõdades, mille järel antud lubadusi ei täidetud.

Hetmaniriik eksisteeris põhjasõjani ja kaotas oma iseseisvuse 18. sajandi alguses.

Poola–Türgi sõjad

Pikemalt artiklites Poola–Türgi sõda (1620–1621) ja Poola-Türgi sõda (1633–1634)

Poola–Türgi sõjas (1620–1621) tungis Türgi sultan Osman II vasallide vägedega lõuna, Moldova suunalt Rzeczpospolita idaaladele, kuid peatati Dnestri jõe paremal kaldal asunud Khotyni kindluse piiramise ebaõnnestumise järel. Kaotusterohke sõja lõpetanud rahuleping allkirjastati 8. oktoobril 1621 aastal

Hmelnõtskõi ülestõus

Pikemalt artiklis Bogdan Hmelnõtskõi ülestõus, Perejaslavi raada, Perejaslavi leping, Tšigirin

1648. aastal alustati Ukraina hetmani Bogdan Hmelnõtskõi juhtimisel võitlust Hetmanaadi autonoomia saavutamiseks Poolast, kaasates liitlasena Krimmi khaaniriigi. 1649. aasta sügisel piirasid kasakaväed Zborivi juures ümber kuningas Jan II Kazimierz Waza väed ning saavutas eduka kokkuleppe.

Saavutatud vaherahuleping rahuldas uusi registrikasakaid, õigeusklikku šlahtat ja vaimulikke, kuid ei täitnud lihtrahva huvi, saada tagasi Poola magnaatidelt maa, ning teisi kaskavägedes osalenuid, kes jäid endisse õiguslikku olukorda.

Perejaslavi raada

Pärast nelja-aastast iseseisvat võitlust oli Hmelnõtskõi sunnitud pöörduma abi saamiseks Moskva tsaaririigi poole, kelle abi eest võitluses nõustus Ukraina 1654. aastal Perejaslavi raadal andma Moskva tsaaririigi protektoraadi alla. 8. jaanuaril 1654 otsustas Perejaslavi raada, mida juhtis hetman Bogdan Hmelnõtskõi, et edaspidi ei allu kasakad Poola kuningale, vaid Moskva tsaarile. Moskva tsaari ja kasakate vahelise Perejaslavi lepingu sisuks oli:

kasakate, Perejaslavi ja teiste kasakate kontrolli all olevate linnade elanike truudusvanne tsaarile;
Hmelnõtski poolt tsaarile esitatud 23-punktine petitsioon;
tsaari 11-punktiline vastus sellele.^[7]

Hmelnitskõi kontrolli all oli aastatel 1648–1654 ala, mis moodustas mitmesuguste andmete järgi 100 000 – 150 000 ruutkilomeetrit (tänapäeva Ukraina pindala on 603 000 km²). Sel ajal säilis Dnepri alamjooksul veel Zaporižžja Sitš, mis vaikselt kaotas oma tähtsust, kuid ei kuulunud Hmelnitski jurisdiktsiooni alla. Zaporižžja kasakaväele kinnitati nende õigused ja vabadused, sealhulgas kasakate õigus kohut pidada ning nende õigused maavaldustele. Zaporižžja kasakaväed võisid valida oma hetmani, kes pidi vanduma truudust tsaarile. Tšigirin pidi jääma hetmani pealinnaks, kasakariigi välispoliitika oli iseseisev (välja arvatud Rzeczpospolitaga ja Osmanite riigiga). Registrikasakate arv fikseeriti 60 000, kes kõik pidid saama tasu osast, mis oli ette nähtud Moskva tsaarile. Tsaar kohustus varustama sõjaliselt kasakaid. Ukraina traditsioonilised šlahta õigused kinnitati. Linnakodanikud võisid endiselt valida linnavalitsuse (raad). Õigeusu kirik ja kogudused väljaspool Rzeczpospolitat olid Moskva patriarhi (Nikoni) ülemvalitsuse all, kes lubas mitte sekkuda eklesioloogilistesse küsimustesse.

Kolmeteistkümneaastane sõda

Pikemalt artiklites Poola-Vene sõda (1654–1667) ja Ruina

1654. aastal puhkes Poola-Vene sõda, mis kujunes Rzeczpospolita jaoks katastroofiliseks. 1654. aasta kevadel tungisid Moskva tsaaririigi väed kolmest suunas Rzeczpospolita Leedu aladele: sõjatandri keskosas suundus tsaari Aleksei I Mihhailovitši juhtimisel Smolenskile; Novgorodi suunalt tungisid vürst Vassili Šeremetevi juhtimisel väed Neveli, Pihkva, Viciebski ja Połacki suunal ja vürst Aleksei Trubetskoi juhtimisel Brjanski suunalt Roslavli, Mscisłaŭ ja Barysaŭ suunal. Hmelnõtskõi saatis sõdimiseks juurde kasakaid hetman Ivan Zolotarenko juhtimisel. Lisaks Moskva vägede sissetungile ida poolt alustasid sõjategevust Rzeczpospolita vastu ka Bogdan Hmelnõtskõi kasakad, keda toetasid Ukraina aladele saadetud väeüksus Vassili Buturlini juhtimisel.

Moskva väed vallutasid 4. juunil Dorogobuži ning Leedu suurhetman Janusz Radziwiłłi väed taganesid Smolenski suunas. Seejärel alistusid: 11. juunil Nevel, 14. juunil Belaja, 28. juunil asus tsaar Aleksei I Mihhailovitš piirama Smolenskit. 29. juunil vallutati Połack, 2. juulil Roslavl, 20. juulil Mstislau. Moskva väed vallutasid 2. augustil Orša, taganemist jätkava ja linna maha jätnud J. Radziwiłłilt. 9. augustil vallutati Vassili Šeremetevi vägede poolt Glubokoje linn ja 20. augustil Ozerštšina. Samal ajal vallutasid kasakad Homieli, Tšatšerski ja Novõi Bõhhovi. 24. augustil alistus Mahiloŭ ning 17. novembril vallutas Šeremetev pärast pikaajalist piiramist Viciebski kindluse. Sügise saabumisel aktiivne sõjategevus katkes.

Järgmisel aastal hõivas Moskva tsaaririik lisaks Pinski ja Vilno, kasakad Bogdan Hmelnõtskõi juhtimisel tungisid Lvivi alla.

Samal aastal kuulutas Rzeczpospolitale sõja Rootsi ja hõivas suure osa Rzeczpospolitast (vt Uputus ja Teine Põhjasõda), isegi Varssavi ja Krakówi. Moskva tsaaririik soovis vältida Rootsi liigset tugevnemist ja sõlmis 24. oktoobril 1656 Rzeczpospolitaga Wilno rahulepingu.

1657. aastal suri hetman Hmelnõtskõi, kellel polnud head järglast, sest tema poeg Juri Hmelnõtskõi oli veel väga noor. 21. oktoobril 1657 valiti Korsuni raadal uueks hetmaniks Hmelnõtskõi lähikondlase Ivan Võgovski (Iwan Wyhowski).

Andrussovo vaherahu

1657. aastal Ukraina hetmaniks (1657–1659) saanud Võgovski alustas uuesti sõjategevust Venemaaga, kuid sellele järgnenud Vene-Poola sõda (1657-1667) lõppes Ukraina jaoks kaotusega. 1667. aastal Venemaa ja Poola vahel sõlmitud Andrussovo rahulepinguga liideti Dnepri jõest ida pool asuvad Ukraina alad Moskva tsaaririigiga. Andrussovo vaherahuga tekkis olukord, kus Ukraina jaotati kahe riigi vahel: Vasakkalda-Ukraina kuulus Venemaale ja Paremkalda-Ukraina Poolale, piirijõeks oli aga Ukrainat poolitav Dnepri jõgi.

Vasakkalda-Ukraina ja Kiievi Moskva tsaaririigiga liitmise järel sattusid sealsed elanikud vene õigeusu kultuuriruumi ja kaotasid seni Poola-Leedu ühendriigis olnud piiratud autonoomia, jäädes Moskva tsaaririigis valitsenud Moskva tsaaride ainuvalitsuse alla.

Vene suurvürstiriik

Pikemalt artiklis Vene Suurvürstiriik (1658–1659)

1658. aastal sõlmisid Rzeczpospolita esindajad (Volõõnia kastellaan Stanisław Kazimierz Bieniewski, Smolenski kastellaan Kazimierz Ludwik Jewłaszewski) ja hetman Võgovski Gadjatši lepingu,^[8] mille kohaselt asendati Poola–Leedu kaksikmonarhia Poola–Leedu–Vene kolmikmonarhiaga. Vasakkalda-Ukrainas tuli lepingu kohaselt Tšernigivi, Kiievi ja Bratslavi vojevoodkonna põhjal moodustada Vene suurvürstiriik. Sellel pidid olema eraldi seadused, oma seim, sõjavägi ja riigikassa. Suurvürst tuli valida Poola ja Vene ühisel seimil. Vene Suurvürstiriigi riigiusuks pidi jääma kreeka õigeusk, säilima Kiievi metropoolia ja neli õigeusu piiskopkonda, Poola Krooni maadel: Lutskis, Lvivis, Przemyślis ja Chełmis ja üks Leedu suurvürstiriigis, Mstsislaus. Vene suurvürstiriigi juhiks pidi saama hetman Võgovski.

10. juunil 1659 ratifitseeris Gadjatši lepingu Poola seim, kuid Poola ühiskondliku surve ja paavsti rangete nõudmiste tulemusena tegi Seim lepingusse ratifitseerimise käigus muudatusi. Nimelt jäeti lepingust välja Vene Suurvürstiriigi ja kolmikmonarhia idee. Muudeti teisigi artikleid. Ratifitseeritud kujul pidid poolakad tagasi saama neilt konfiskeeritud varanduse ja Vene Suurvürstiriigi riigiusuks pidi jääma katoliiklus. Lepingu ratifitseerimine muudetud kujul tähendas Võgovskõi langust. Kasakad süüdistasid teda enese poolakatele mahamüümises. Nad polnud nõus poolakatele nende varandust tagasi andma ega leppima katoliiklusega, millest nad kõigest paar aastat varem olid lahti saanud.

29. juunil 1659 toimunud Konotopi lahingus purustas hetman Võgovskõi koos Andrzej Potocki juhitud Poola vägede ja Krimmi khaani Mehmed IV Giray juhitud krimmitatarlaste vägede toel venelaste ja kasakate ratsaarmee (üle 6000 sõduri). Vastuseis Võgovskõile suurenes siiski järjepidevalt, kuni ta pidi loobuma hetmaniseisusest ja riigist põgenema. 27. oktoobril 1659 valiti tema asemele Hmelnõtskõi 18-aastane poeg Juri Hmelnõtskõi. Sellega jäi plaan eraldiseisvat Vene suurvürstiriiki luua pooleli.

Poola-Türgi sõjad 17. sajandi teises pooles

Pikemalt artiklites Poola–Türgi sõda (1666–1671) ja Poola-Türgi sõda (1672–1676)

1665. aastal sõlmis Paremkalda-Ukraina hetman (1665–1672) Petro Dorošenko lepingu Osmanite riigi ja nende vasallriigi Krimmi khaaniriigiga ja tungis 1668. aastal Vasakkalda-Ukrainasse. Osmanite ja Krimmi vägede Ukrainasse tungimise järel rüüstasid nad Paremkalda-Ukrainat.

Poola-Türgi sõja järel annekteerisid aastateks 1672–1699, Podoolia Kamjanets-Podilskõiga, Bratslavi vojevoodkonna, Bratslavi ja Umaniga ning osa Žõtomõrist lõuna pool asuvatest Paremkalda-Ukraina vojevoodkondade aladest, sealhulgas Bila Tserkva, Tšerkassõ ja Tšigirini. Kirde-Ukrainas säilis Hetmaniriik, kus asusid linnad: Kiiev, Tšernigiv, Nižõn, Perejaslav, Baturõn, Gadjatš, Lubnõ, Poltava. Ida-Ukrainas, Dnepri keskjooksul säilis Zaporižžja Sitši territoorium. Lõuna-Ukraina Musta mere äärsed territooriumid liideti Osmanite riigiga ja Krimmis valitses khaaniriik.

1686. aasta Igavese rahu leping

Pikemalt artiklis Paremkalda-Ukraina hetman (1663–1665) Pavlo Teteria, (1665–1672) Petro Dorošenko, (1669–1672) Demjan Mnogogrišnõi

Pikemalt artiklis Vasakkalda-Ukraina hetman (1672–1687) Ivan Samoilovõtš, (1687–1708) Ivan Mazepa

Osmanite riigi sekkumise järel Ukraina aladel sõlmisid Moskva tsaaririik ja Rzeczpospolita 1686. aastal Igavese rahu lepingu, milles kinnitasid Andrussovo rahulepingu (1667) punkte. Rahuleping kinnitas tsaaririigi valdusi Vasakkalda-Ukrainas ja Kiievi linnas, Rzeczpospolitale maksti 146 000 rubla kompensatsiooniks kaotatud Vasakkalda-Ukraina eest. Rzeczpospolita loovutas Moskva tsaaririigile Zaporižžja Sitši, Siveeria ning Tšernigivi, Starodubi ja Smolenski linnad neid ümbritseva maaga. Rzeczpospolita säilitas kontrolli Paremkalda-Ukraina üle.

Kiievi patriarhaat allutati 1686. aastal Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi poolt Vene Õigeusu Kiriku ning Moskva ja kogu Venemaa patriarhile.

Osmanite riigi ohu ees sõlmisid Poola-Leedu ja Moskva tsaariiriik liidu, millele järgnevalt liitus Moskva tsaaririik Püha Liigaga. Pühasse Liigasse kuulusid lisaks Poola-Leedule, ka Veneetsia vabariik ja Saksa-Rooma riik.

Ukraina uusaeg

Põhjasõja lahingutegevus I etapp (1700–1709) ja II etapp 1710–1721

Põhjasõda

Pikemalt artiklis Rootsi sissetung Venemaale, Poltava lahing

1700. aastal alanud Põhjasõja ajal saavutas Rootsi kuningas Karl XII oma vägedega olulisi võite Taani ja Poola sõjavägede üle ja troonis Poola kodusõja ajal Poola kuningaks oma marioneti Stanisław I Leszczyński. Olles seal oma võidud kindlustanud, pööras Karl XII oma tähelepanu Venemaale. Ta sisenes 40 000 mehest koosneva väe, millest ligikaudu poole moodustasid ratsaväelased, eesotsas Venemaa aladele üle külmunud Wisła jõe.

Ukraina hetman (1687–1709) Ivan Mazepa sõlmis liidulepingu Rootsiga ja alustas iseseisvussõda Venemaa tsaaririigi vastu. 1708. aastal Mazepa ja Karli vahel sõlmitud lepingu kohaselt pidi Ukraina hetmanaat saama pärast edukat sõja lõppu Venemaaga iseseisvuse. Kuningas eeldas Rootsi abivägede saabumist, aga venelased korraldasid Rootsi abivägedele varitsusrünnaku. Venemaa tsaaririigi sõjavägi hävitas Aleksandr Menšikovi juhtimisel Mazepa pealinna ning jälitas viimast seni, kuni too oma napi kolmesaja mehega Karl XII väeni jõudis. Rootsi vägede kaotus Poltava lahingus lõpetas Ukraina vabanemiskatse Venemaast.

Moskva tsaaririigi kubermangud Dnepri jõe vasakkaldal, 1708

Venemaa keisririigis

Põhjasõja järel kehtestati hetmani kontrolli all olnud Ukrainas osaline Venemaa keisririigi valitsus, mis järgneva aja jooksul tasalülitas Ukraina senised valitsusorganid. Venemaa keisrinna Katariina II ajal piirati Ukraina kasakate iseseisvus lõplikult ja nende juhi hetmani ametikoht likvideeriti 1764. aastal.

Ukraina talupojad tunnistati 1764. aasta hetmani universaaliga sunnismaisteks, Hetmaniriik likvideeriti ning hetmani Kirill Razumovski valitsemisaeg lõppes.

Katariina valitsemisajal hakati piirama ka ukrainlaste rahvusteadvust, Ukrainat nimetati Väikeveneks. 10. novembril 1764 moodustati krahv Pjotr Rumjantsev juhitud Väikevene kolleegium Ukraina valitsemiseks, kuhu kuulusid 4 esindajat Venemaalt ja 4 Ukrainast.

Poola jagamine, 1772

Pikemalt artiklites Esimene Poola jagamine ja Poola jagamised

25. juulil 1772 Peterburis alla kirjutatud konventsioonis deklareerisid Venemaa, Austria ja Preisimaa, et on otsustanud Rzeczpospolitas "rahu ja korra taastada". Kompenseerimaks nende pingutusi olevat neil "ajalooline õigus" teatavaile Rzeczpospolita aladele.

Esimese jagamise tulemusel kaotas Rzeczpospolita 29% oma territooriumist. Venemaale anti Liivimaa hertsogkond (tänapäevane Latgale) ja sellega külgneva Valgevene alad (Polotsk ja Vitebsk). Preisimaa sai Rzeczpospolita lääne- ja põhjapoolsed alad (Pommeri ja osa Suur-Poolast). Austria Habsburgid omandasid suurema osa Ukraina edelaosast Galiitsias, tuginedes Ungari kuninga vanale pretensioonile selle territooriumi peale. Austria osana korraldati see Galiitsia ja Lodomeeria Kuningriigiks kahe keskaegse idaslaavi vürstiriigi Galiitsia ja Włodzimierzi järgi.

Vene–Türgi sõda, 1768–1774

Pikemalt artiklis Vene-Türgi sõda (1768–1774), Rzeczpospolita Bari konföderatsioon

Aastatel 1768–1774 toimus neljas Vene–Türgi sõda Venemaa keisririigi ja Osmanite riigi vahel põhiliselt Dnepri ja Doonau vahelisel alal. Venemaa hõivas Bessaraabia, Moldova ja Valahhia. Sõjas hävitas 1770. aastal Vene sõjalaevastik Çeşme sadamas Türgi sõjalaevastiku (Çeşme merelahing).

21. juulil 1774 sõlmiti Küçük Kaynarci rahu, millega läksid Lõuna-Ukraina, sealhulgas Bugi, Dnepri ja Doni suue, Venemaale koos Kinburni, Jenikale ja Kertši kindlustega, millega Venemaa sai väljapääsu Mustale merele.

Osmani impeerium tunnustas Venemaa ülemvõimu Moldova ja Valahhia üle ning Krimmi khaaniriigi suveräänsust, mis annekteeriti 1783. aastal Venemaa keisririigi poolt. 1777. aastal viis Venemaa väed Krimmi ning seati ametisse nukuvalitsuse Šahin-Girei juhtimisel. Šahin-Girei palus Vene vägedel Krimmi jääda ning kuigi Türgi üritas 1787. aasta suvel khaaniriiki tagasi vallutada, kukkus see läbi. 8. aprillil 1783 kirjutas keisrinna alla ukaasile Krimmi khaaniriigi annekteerimisest, põhjendades seda türklastepoolse rahulepingu rikkumisega. Lisaks Krimmi poolsaarele õnnestus Venemaal saada oma valdusse kogu Musta mere põhjarannik Bugist Kubanini. Krimmi poolsaar kujunes Venemaa Keisririigi eelpostiks Türgi vastu ning seal asutati keisrinna Katariina II korraldusel 1784. aastal Venemaa Musta mere laevastiku baas Sevastopol.

Napoleoni sõdade ajastu

Pikemalt artiklites Teine Poola jagamine ja Vene-Türgi sõda (1806–1812)

Teise Poola jagamisega läks suur osa Poola riigist Venemaa keisririigile ja teine osa Preisi kuningriigile. Rzeczpospolitast jäi järele 200 000 ruutkilomeetrit. Venemaa keisririigiga liideti alad, millest moodustati Kiievi kubermang ja suur osa Minski, Volõõnia ja Podoolia aladest.

19. sajand

Pikemalt artiklis Vene-Türgi sõda (1828–1829) Krimmi sõda (1853–1856) ja Vene-Türgi sõda (1877–1878)

Pärast Napoleoni sõdade lõppu jäi Ukraina jagatuks Venemaa keisririigi ja Austria keisririigi. vahel. Territoriaalne ja poliitiline lõhe mõjutas oluliselt Ukraina rahvusliku liikumise arengut 19. sajandil.

Venemaa keisririigis jätkus 19. sajandil venestamispoliitika, mille eesmärk oli ukraina eripära ja keele allasurumine. Pärast 1830. ja 1863. aasta Poola ülestõuse piirati rangelt ukraina rahvuslikku tegevust, keelati ukraina keel koolides ja trükistes. Samal ajal toimus majanduslik moderniseerumine: tööstus arenes eelkõige Donbassis ja Dnepri piirkonnas. Musta mere sadamad muutusid rahvusvahelise kaubanduse keskusteks ning raudteede rajamine sidus Ukraina tihedamalt keisririigi majandusega. Sotsiaalselt jäi piirkond siiski agraarseks ja talurahva olukord keeruliseks ka pärast 1861. aasta pärisorjuse kaotamist.

Austria-Ungari aladel võisid Galiitsia ukrainlased luua rahvuslikke ühinguid, koole ja ajalehti. Lvivist kujunes Ukraina kultuurielu ja rahvusliku ärkamise keskus, kus tegutsesid näiteks Prosvita haridusselts ja Ševtšenko teadusühing. Siiski püsis Galiitsias ukrainlaste ja poolakate vastasseis ning majanduslik ebavõrdsus.

19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses tugevnes ukraina rahvuslik liikumine mõlemal pool piiri. Tegutsesid mitmed tuntud ukraina ärkamisaja tegelased nagu näiteks Mõkola Kostomarov. Kujunesid esimesed poliitilised parteid (näiteks Ukraina Rahvusdemokraatlik Partei ja Ukraina Sotsiaaldemokraatlik Partei Galiitsias), mis nõudsid autonoomiat ja kultuurilisi õigusi. 1910. aastatel oli Ukraina rahvuslik eneseteadvus märgatavalt kasvanud, kuid poliitiline iseseisvus jäi endiselt saavutamata.

Ukraina uusim aeg

Esimene maailmasõda

Esimese maailmasõja ajal võitlesid Austria-Ungari ja Venemaa väed ägedalt Galiitsia pärast. Ukrainas asus maailmasõja ajal Venemaa-Austria-Ungari vaheline Looderinne. Venemaa sõjaplaan oli anda kõigepealt löök Austria-Ungarile ning vallutada Budapest ja Viin. Selleks koondati umbes 67% olemasolevast väest Galiitsia piirile.

Prantsusmaa, kes oli sattunud kriitilisse olukorda, nõudis, et Venemaa alustaks pealetungi Ida-Preisimaal. Venemaa armeed tungisid Ida-Preisimaale, kuid järgnenud Tannenbergi lahingus piirasid Saksa väed ümber Vene 2. armee ja purustasid selle. Septembris sundisid neli Venemaa armeed (0,7 miljonit meest) Austria-Ungari väe (umbes 0,85 miljonit meest) Galiitsias taanduma. 3. septembril vallutasid Vene armeed Lvivi ja piirasid ümber Przemysli kindluse. Pärast lahinguid Visla keskjooksul tekkis ka Idarindel positsioonisõda, mis nõudis miljoniliste armeede olemasolu.

22. mail 1916 alanud pealetungi käigus vallutasid Aleksei Brussilovi juhitud väed Ida-Galiitsia ja Bukoviina ning rindejoon liikus 550 km lääne suunas. Juunis, kui Venemaa oli murdnud läbi Lutski lahe, vallutas ta suurema osa Galiitsiast kolme ja poole kuuga. Austria-Ungari kaotas ligi miljon meest (lisaks 400 000 vangidena). 1917. aasta kevadel, pärast veebruarirevolutsiooni otsustas Venemaa Vabariik sõda jätkata. Aleksandr Kerenski algatatud juunipealetung Galiitsias lõppes pärast esialgset edu lüüasaamisega. Saksamaa ja Austria-Ungari väed surusid 19. juulil alanud vastupealetungiga Vene väe kohati 130 kilomeetrit tagasi.

Veebruarirevolutsioon

Pikemalt artiklis Veebruarirevolutsioon

1917. aasta Veebruarirevolutsiooni tulemusel loobus Venemaa keiser Nikolai II troonist ja moodustati Venemaa Ajutine Valitsus eesotsas vürst Lvoviga. Petrogradis moodustati 19. märtsil 1917 Ukraina Rahvusnõukogu, mis nõudis Venemaa vabariigilt ukrainakeelseid koole ja kohtuid, Ukraina kubermangu komissare ja Ukraina asjade erikomissari ajutise valitsuse juures.^[9] Ukraina poliitilised jõud ei püstitanud eesmärki eralduda Venemaast, vaid esitasid nõudmisi föderatiivse demokraatliku riigi moodustamiseks.

Ukraina pärast Venemaa Keisririigi lagunemist

Pikemalt artiklis Nõukogude-Ukraina sõda (1917–1918)

Pärast Petrogradis bolševike korraldatud oktoobrirevolutsiooni, Venemaa Ajutise Valitsuse kukutamist ja Nõukogude Venemaa Rahvakomissaride Nõukogu võimuletulekut kuulutasid 1917. aasta novembris ukraina rahvuslased välja iseseisva Ukraina Rahvavabariigi (URV). Riiki juhtis Ukraina Keskraada (7. november 1917– 29. aprill 1918), mille eesotsas oli Mõhhailo Gruševski. Vaatamata Ukraina iseseisvuse väljakuulutamisele pidi URV siiski olema föderatsioonis Venemaaga. Venemaa Nõukogude Vabariik tunnustas küll 17. detsembril Ukraina Rahvavabariiki, kuid juba 25. detsembril kuulutas Harkivis kogunenud I Üleukrainaline Nõukogude Kongress välja Ukraina nõukogude vabariigi. Ukraina idaosas algas relvastatud võitlus ühelt poolt Keskraada ning teiselt poolt Ukraina Nõukogude Vabariigi ja seda toetavate Venemaa bolševike jõudude vahel.

5. veebruaril 1918 hõivasid Nõukogude Venemaa Punaarmee ja Ukraina bolševikud Kiievi ning kuu lõpuks oli Ukraina Rahvavabariigi vägede kätte vaid ala Volõõnias, Žitomõrist läänes. URV oli sunnitud otsima abi väljastpoolt. Kuigi Ameerika Ühendriikide Kongressi ühisistungil, 8. jaanuaril 1918 oli Ameerika Ühendriikide president Woodrow Wilson püstitanud oma kõnes neliteist teesi, sealhulgas rahvaste üldise enesemääramisõiguse, mille raames nähti võimalikuna ka seni Austria-Ungari ja Venemaa keisririigi vahel jagatud Ukraina iseseisvumist, tulid too hetk reaalsete liitlastena selles olukorras kõne alla ainult keskriigid. 12. veebruaril esitas URV valitsus neile palve sõjalise abi saamiseks.

Saksa okupatsioon

Pikemalt artiklis Keskriikide okupatsioon Ukrainas

Kuna enamiku Lääne-Ukrainat olid esimese maailmasõja tulemusena okupeerinud sõjakuberner välimarssal Hermann von Eichhorni juhitavad Saksamaa Keisririigi väed, ei olnud Ukraina RV valitsusel Ukraina territooriumi üle kontrolli.

Saksa okupatsioonivägede toetusel kukutati Ukraina RV Keskraada ning Ukrainas moodustati hetman Pavlo Skoropadski valitsus. Analoogselt sõltus Saksamaa okupatsioonivägedest ka Valgevene, kus Saksa vägede hõivatud Minskis kuulutas 9. märtsil Suure Valgevene Raada Ülevalgevenelise Kongressi Täitevkomitee välja Valgevene Rahvavabariigi, mis sõltus täielikult Saksa okupatsioonivõimudest.

Ukraina iseseisvuspüüdlused

Pikemalt artiklis Nõukogude-Ukraina sõda (1919–1921)

3. märtsil 1918 Brest-Litovskis Venemaa Nõukogude Vabariigi ja nelikliidu vahel sõlmitud Brest-Litovski rahulepingu 6 punkti alusel kohustus Venemaa Nõukogude Vabariik «kohe sõlmima rahu Ukraina Rahvavabariigiga ja tunnustama Ukraina ja Nelikliidu riikide vahel sõlmitud rahulepingut». Samuti pidi Venemaa Nõukogude Vabariik puhastama Ukraina territooriumi «vene vägedest ja vene Punakaardist». Täiendavalt kohustus Nõukogude Venemaal lõpetama igasuguse Ukraina Vabariigi valitsuse- ja riigiasutuste vastase agitatsiooni.

Novembris 1918, pärast Novembrirevolutsiooni Saksamaal ning vägede lahkumist Ukrainast, alustasid Ukraina rahvuslaste väed Ukraina Rahvavabariigi Direktooriumi sõjaministri Sõmon Petljura juhtimisel Ukraina vabastamist. Ukrainaga ühines ka enne sõda Austria-Ungari ühendkeisririigi koosseisus olnud aladel iseseisva riigi moodustanud Lääne-Ukraina Rahvavabariik.

Baltimaadest ja Valgevenest tagasitõmbuvate Saksa vägede kannul alustas läänesuunal 17. novembril liikumist Nõukogude Venemaa Punaarmee Läänearmee, millele olid antud aga juhised lahinguist sakslastega hoiduda. Väed jõudsid taanduvate Saksa vägede kannul 10. detsembriks joonele Daugavpils–Minsk–Slutsk–Šatsõlka.

14. detsembril 1918 vabastasid Ukraina Rahvavabariigi Direktooriumi väed Kiievi seda kaitsnud Pavlo Skoropadskit toetanud vägedest, millesse kuulus ligikaudu 3000 Vene ohvitseri ja mille juhid olid krahv Fjodor Keller ja vürst Aleksandr Mihhailovitš Dolgorukov. Linna kaitselahingute ajal tapeti 8. detsembril Kiievis Sofia väljakul Bogdan Hmelnitski ausamba juures lasuga selga kindral krahv F. A. Keller, kes oli juba määratud Eesti-Vene piirialal asuva monarhistliku Pihkva Põhjakorpuse juhatajaks.

Ida-Ukrainas, Harkivi piirkonnas baseerus monarhistlikult orienteeritud Anton Denikini Vabatahtlike Armee. Doni piirkonnas tegutsenud Pjotr Krasnovi Doni Armee, mis 1918. aasta juulis-augustis asus pealetungile põhja – Voroneži suunal ja kirdesse – Tsaritsõni suunal ja vallutas Punaarmeelt Doni piirkonna ja Voroneži oblasti. Katsed vallutada strateegiliselt tähtis Tsaritsõni linn 1918. aasta juuli-augusti ja septembri-oktoobri ning 1919. aasta jaanuaripealetungides ei õnnestunud ning pärast Punaarmee vastupealetungi tekitatud kaotusi oli Krasnov sunnitud nõustuma 8. jaanuaril 1919 oma vägede liitumisega Lõuna-Venemaa relvajõududega ja Anton Denikini ülemjuhatusega. Pärast ebaõnnestunud Vabatahtlike Armee pealetungi Moskvale 1919. aastal ja lüüasaamist Punaarmee käest andis Anton Denikin ülemjuhatuse üle Peter von Wrangellile.

1919. aastal esitas Ukraina Rahvavabariigi delegatsioon Pariisi rahukonverentsil kavandatava Ukraina riigi alade kaardi.

Mais 1920, samal ajal Nõukogude-Poola sõja lahingutega alustas ka Wrangelli armee pealetungi Punaarmeele Krimmist Lõuna-Venemaalt, Põhja-Tauria piirkonnas vallutades Melitopoli, kuid rohkemaks võimsust ei jätkunud. 21. septembril 1920 alustas Mihhail Frunze juhitav Punaarmee Lõunarinne pealetungi ja pärast Nõukogude-Poola rahulepingu sõlmimist 12. oktoobril 1920 paisati Wrangelli vägede vastu ka Poola rindelt Punaarmee sõjaväeosad, kellega sõlmis Wrangelli-vastase liidu ka ukraina anarhokommunistlike Rohelise armee vägede juhataja Nestor Mahno, mille tulemusena Wrangelli väed olid sunnitud taganema. Ööl vastu 8. novembrit 1920 viisid Punaarmee väeosad läbi Krimmi vallutamise läbi Sivaši lahe ning vallutasid 7.–14. oktoobrini kestnud lahingutes Wrangelli armee viimase tugipunkti Venemaal.

Osa Ukraina Musta mere äärsest Odessa piirkonnast jäi aga Ukraina- ja ka nõukogudevastaste jõudude valdusse kindralmajor Aleksei Grišin-Almazovi juhtimisel, keda toetasid Odessas paiknenud Prantsuse ekspeditsiooniväed ja laevastik.

Nõukogude-Poola sõda Ukrainas

Pikemalt artiklis Nõukogude-Poola sõda (1919–1920)

1920. aasta maist juunini oli Ukrainas Poola vägede okupatsioon. Selle aluseks oli 21. aprillil 1920 Ukraina Rahvavabariigi juhi Sõmon Petljura ja Poola Vabariigi juhi Józef Piłsudski sõlmitud koostöölepe, mille kohaselt Poola tunnistas Petljura juhitud Ukraina valitsust "pärast võitu bolševike üle" ning lubas sõjalist abi võitluses Nõukogude Venemaaga.

25. aprillil alustasid Poola väed pealetungi Nõukogude Venemaa poolt hõivatud Ukrainale ja kiire edasiliikumise tulemusena vallutasid 12. armeelt: 26. kp Žõtomõri, Berditševi ja Korosteni; 28. kp Žmerinka; 29. kp Vinnõtsja ja 30 kp Fastovi linna ning 6. mail 1920 Ukraina pealinna Kiievi. Nõukogude väed taandusid Dnepri jõe taha ning nõukogude Ukraina keskuseks jäi Harkivi linn.

26. mail 1920 alustasid nõukogude Edelarinde väed uut pealetungi Poola vägedele Valgevenes ja Ukrainas, milles olulist rolli etendas Semjon Budjonnõi juhitud 1. Ratsaarmee (Skviri läbimurre). 12. juunil vallutasid väed taas Kiievi, vasakul tiival vallutas Punaarmee 8. juulil Vinnõtsja, Žmerinka ja Mogiljov-Podolski.

26. juulil 1920 vallutas Punaarmee Białystoki. Edukalt alanud pealetungi kavatses nõukogude Läänerinde juhataja Tuhhatševski jätkata Poola pealinna Varssavi suunas. Nõukogude juhtkonnas toimunud eriarvamuste tulemusel suunati Budjonnõi Lvivi peale ja loobus Varssavi pealetungisuunast. Augustis suutis Józef Piłsudski Poola vägede ülemjuhatajana oma jõud koondada Bugi jõe-Bresti liinile, kuid ei suutnud pealetungi peatada ning Poola väed olid sunnitud taanduma Visla taha. 16. augustil viisid Poola keskrinde väed läbi pealetungioperatsiooni Läänerinde tiiva ning tagala suunas. 12.–25. augustil peetud Varssavi lahingu võitsid poolakad, kes sundisid Nõukogude Venemaa väed taganema nädala jooksul Lipski–Brest-Litovski liinile. 21. augustiks kaotasid Punaarmee väeosad igasuguse võitlusvõime ja 31. augustiks olid nad peaaegu kõikjal taganema löödud või vangi võetud. Budjonnõi sai lüüa Lvovi lähistel Komarówi lahingus 31. augustil. Oktoobriks stabiliseerus rinne Tarnopol-Dubno-Minsk-Drysa joonel. 18. oktoobril 1920 lõppes aktiivne sõjategevus Nõukogude-Poola kujunenud piirijoonel, kuid ametlik rahuleping Venemaa SFNV ja Poola vahel sõlmiti alles pool aastat hiljem.

Nõukogude-Poola sõja lõpetas Riia rahu, mis sõlmiti ühelt poolt Vene SFNV (ka Valgevene NSV nimel) ja Ukraina NSV ning teiselt poolt Poola Vabariigi vahel 18. märtsil 1921 Läti pealinnas Riias. Riia rahuleping lõpetas Nõukogude-Poola sõja ja lepinguga määrati kindlaks Poola idapiir (Poolale läksid Ukraina ja Valgevene läänealad).

Galiitsia ja Volõõnia Poola võimu all

Pikemalt artiklis Varssavi rahu (1920) ja Poola ajalugu (1918–1939)

Pärast Esimese maailmasõja lõppu puhkes senise Austria-Ungari provintsi Galiitsia idaosas ja Vene keisririigile kuulunud Volõõnias Poola-Ukraina sõda. Ukrainlased pidasid neid alasid enda omaks, kuna sealseis maapiirkondades olid ukrainlased enamuses, poolakad aga pidasid neid Poola idapoolseiks piiriprovintsideks, mis kuulusid nende riigile juba Rzeczpospolita aegadest. Sõja võitis Poola ning nende võimu vaidlusalustel maadel kinnistas Riia rahuleping pärast Poola teist võitu Poola-Nõukogude sõjas. Poola riigiga liideti Lvivi, Ivano-Frankivski, Ternopili, Lutski piirkonnad.

Sõdadevahelisel ajal jagunes Galiitsia II Rzeczpospolita kolme vojevoodkonna vahel: Lwówi vojevoodkond, Stanisławówi vojevoodkond ja Tarnopoli vojevoodkond. Volõõnias loodi aga Wołyńi vojevoodkond. Poola võimud surusid alla Ukraina rahvusenamuse ja konflikt jätkus 1930. aastatelgi, osalt Ukraina Rahvuslaste Organisatsiooni terroriaktsioonide tõttu. Pinge tõusis veelgi, kui piirialadele, eriti Volõõniasse, asustati tuhandeid poolakaid.

Poola võim neis provintsides lõppes 1939. aastal, kui Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit Poolale ühiselt kallale tungisid. Pärast Lvivi lahingut vallutasid Punaarmee üksused piirkonna pealinna Lvivi. Järgnesid rahvasaadikute nõukogude valimised Lääne-Ukrainas ja Lääne-Valgevenes ning nii Ida-Galiitsia kui ka Volõõnia annekteeris Nõukogude Liit.

Ukraina NSV

Pikemalt artiklis Vinnitsa massimõrv, Katõni massimõrv

Poola-Nõukogude sõja lõpetas märtsis 1921 sõlmitud Riia rahuleping, mille järel Zbrutši jõest läände jääv osa Ukrainast liideti Poolaga ning idapoolsest moodustati Nõukogude Liidu koosseisu kuuluv Ukraina Nõukogude Sotsialistlik Vabariik.

1934. aasta foto DnieproGESi hüdroelektrijaamast, Nõukogude industrialiseerimise ühest suurprojektist Ukrainas

Ukraina rahvuslikud ideaalid kestsid maailmasõdade vahelisel ajal edasi ning isegi levisid segaasustusega alale idas ja lõunas, millest osa liideti Ukraina NSV-ga. Nõukogude võimu algusaastatel (kuni 1930. alguseni) elas Ukraina kultuur üle taassünni tänu bolševike kultuuripoliitikale, mis kandis nime korenizatsija ("kohalikustamine"). Neil aastail rakendus üle kogu vabariigi võimas ukrainastamisprogramm. Kiirelt arenev ukrainakeelne haridussüsteem tõstis järsult ukrainakeelse maaelanikkonna kirjaoskust. Samal ajal rändasid vastharitud ukrainlased linnadesse, mis ukrainastusid kiiresti nii rahvusliku koosseisu kui ka hariduse poolest. Samamoodi laienesid ukrainakeelne kirjastustegevus ning Ukraina kultuurielu tervikuna.

"Kohalikustamise" raames soodustati ukraina keele kasutamist töökohtadel ja riigiasjus ning kohaliku tööjõu värbamist. Ehkki partei- ja valitsusaparaat oli algselt peamiselt venekeelne, moodustasid etnilised ukrainlased Ukraina kommunistliku partei liikmeskonnast enam kui poole. Nende arv kasvas, kui kommunistliku parteiga liideti borotbistid, varem Ukraina sõltumatuse eest seisnud rahvuslik mittebolševistlik kommunistlik partei.

Vaatamata kogu Nõukogude Liidus toimunud usuvastasele kampaaniale loodi Ukrainas rahvuslik õigeusu kirik nimega Ukraina Autokefaalne Õigeusu Kirik. Algselt nägi bolševistlik valitsus rahvuslikus kirikus tööriista Vene õigeusu kiriku allasurumiseks, millesse režiim alati kahtlustavalt suhtus, kuna kirik oli olnud revolutsioonieelse Vene tsaaririigi üks ideoloogiline alustala ja suhtus uude valitsusse vaenulikult. Seepärast tolereeris valitsus Ukraina uut kirikut mõnda aega ning see omandas Ukraina talurahva seas arvukalt järgijaid.

Nõukogude majanduspoliitika muutust kiire industrialiseerimise suunas tähistas Jossif Stalini esimene viisaastak. Industrialiseerimine tõi traditsiooniliselt põllumajanduslikus Ukrainas kaasa järsu majandusliku ja ühiskondliku murrangu. Esimestel viisaastakutel Ukraina tööstustoodang neljakordistus, vabariigi tööstuses toimus rekordiline areng, Maaelanikkonna massiline sisseränne tööstuskeskustesse kergitas linnaelanikkonna osakaalu rahvastikus 19%-lt 34%-le.

Holodomor ja repressioonid

Pikemalt artiklis Holodomor

Samas olid tööstuse eelisarendamisel rasked tagajärjed talurahvale, mis oli ukraina rahva demograafiline selgroog. Et rahuldada riigi kasvanud vajadusi toiduvarude järele ja rahastada industrialiseerimist, alustas Stalin Nõukogude Liidu põllumajanduse kollektiviseerimist. See mõjutas ulatuslikult Ukrainat, "Nõukogude Liidu viljaaita". 1920. aastate lõpul ja 1930. aastate algul liitis riik talupoegade maad ja loomad ühismajanditesse. 1929. aastast rakendati jõupoliitikat, kasutades maade ja varade konfiskeerimiseks vajaduse korral sõjaväge ja NKVD.

Paljud hakkasid kollektiviseerimisele vastu, talurahvas osutas võimudele meeleheitlikku vastupanu. Mitmedki pigem tapsid oma karja, kuid ei andnud seda ära ühismajandeisse. Jõukamad talupojad tembeldati "kulakuteks", tagurlikeks riigi vaenlasteks. Kümned tuhanded hukati ning umbes 100 000 perekonda küüditati Siberisse ja Kasahstani.

Sunniviisilisel kollektiviseerimisel oli hävitav mõju põllumajanduse tootlikkusele. Sellele vaatamata tõstis Nõukogude valitsus Ukraina vilja varumisnorme 1932. aastal 44%, tagades sellega, et normi ei suudetud täita. Nõukogude seaduste kohaselt ei saanud ühismajandi liikmed viljateragi, kuni nad ei täitnud varumisnorme. Sageli nõudsid võimud ühismajandeilt nii kõrgeid makse, et nälg muutus üleüldiseks.

Stalini korraldatud näljahädas surnud ja karistussalkade tapetud ukrainlaste täpne arv on tänini teadmata. KGB arhiivide ja Vene ajaloolaste uurimuste andmeil oli neid vähemalt seitse miljonit. Ukraina ajaloolased hindavad hukkunute arvuks üheksa miljonit või enam. 25% Ukraina elanikkonnast suri näljahädas, mida tuntakse nimetuse "holodomor" all ning mida on hüütud ka "Ukraina holokaustiks".

Nõukogude Liit varjas seda genotsiidi ning veel 1980. aastail tunnistas vaid, et kulakute sabotaaži ja halva ilma tõttu esines mõningaid raskusi. Tänapäeval on holodomori lõpuks tunnistatud. Väljaspool Nõukogude Liitu on seda näljahäda peetud välditavaks, tahtlikuks genotsiidiks.

Industrialiseerimise ja kollektiviseerimisega kaasnes ka ulatuslik kampaania "natsionalistlike kõrvalekallete" vastu, mis Ukrainas tähendas rünnakut rahvusliku poliitilise ja kultuurilise eliidi vastu. Esimene puhastuslaine aastatel 1929–1934 oli suunatud partei revolutsionääridest põlvkonna pihta, kelle seas Ukrainas oli palju ukrainastamise pooldajaid. Järgmise poliitilise puhastuse laine 1936.–1938. aastal likvideeris suure osa uuest poliitilisest põlvkonnast, mis oli asendanud esimese, vähendades Ukraina kommunistliku partei liikmeskonda lõpptulemusena poole võrra. Ukraina poliitiline juhtkond asendati suuresti Venemaalt saadetud kaadritega, keda Stalini puhastuste ajal roteeriti. 1931. aastal lõpetati ukrainastamispoliitika, see asendus ulatusliku venestamisega; järgnenud aastakümne vältel hukati või vangistati umbes neli viiendikku Ukraina kultuurieliidist, intellektuaalidest, kirjanikest, kunstnikest ja vaimulikest.^[10] Ukraina Autokefaalse Õigeusu Kiriku vaimulike ja juhtkonna massiline arreteerimine lõppes kiriku likvideerimisega 1930. aastal.

Ukraina teises maailmasõjas

Pikemalt artiklis Ukraina Teises maailmasõjas

Molotovi-Ribbentropi pakt

Plaanitud ja tegelikud piirid Kesk-Euroopas aastatel 1939–1940

Pikemalt artiklis Molotovi-Ribbentropi pakt, NSV Liidu kallaletung Poolale

23. augustil 1939 Moskvas NSV Liidu valitsuse volitusel NSV Liidu välisasjade rahvakomissari Vjatšeslav Molotovi ja Saksa valitsuse nimel Saksa Riigi välisminister Joachim von Ribbentropi poolt allkirjastatud Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise mittekallaletungilepingu ja lepingu juurde kuulunud salajaste lisaprotokollidega jagasid Nõukogude Liit ja Natsionaalsotsialistlik Saksamaa, eirates rahvusvahelist õigust, Vahe-Euroopa NSV Liidu ja Saksamaa huvipiirkonnaks. Teise salaprotokolliga muudeti Poola, mille koosseisu kuulusid Lääne-Ukraina alad pärast Nõukogude-Poola sõda, ja Baltikumi esialgset jagamist. Vastavalt Molotovi-Ribbentropi paktile ja selle salajases lisaprotokollis kokkulepitule algas 1. septembril 1939 teine maailmasõda. Läänemaailm nimetas seda Saksamaa-Poola sõjaks. 17. septembril 1939 tungis NSV Liit kallale Poolale.

Poola armee ülemjuhataja Edward Rydz-Śmigły andis käsu Punaarmeele vastupanu mitte osutada, aga käsk ei jõudnud igale poole kohale. Anti korraldus taanduda Rumeeniasse või Ungarisse. Ägedaimad võitlused Poola ja Punaarmee vahel toimusid rinde põhjaosas Lublini lähistel. Saksa ja Vene tankibrigaadide ühine lahingutegevus algas juba 17. septembril Bresti juures. 17. septembril vallutasid Punaarmee väeosad Baranovitši ja Molodetšno raudteesõlmed, 18. septembril Lida, Novogrudoki, Slonimi.

19. septembril vallutas Punaarmee kahepäevase rünnaku tulemusena Vilno, 20. septembril Hrodna, 21. septembril Pinski ja 22. septembril Białystoki, Bresti ja Lwówi, mille ründamist olid Saksa väed alustanud nädal varem. 23. septembril pidasid Wehrmacht ja Punaarmee ühise võiduparaadi Brestis, mille võtsid vastu Wehrmachti kindral Heinz Guderian ja Punaarmee brigaadikomandör Semjon Krivošein. Neli päeva vastu pannud Hrodna vallutati 24. septembril, 28. septembril jõudis Punaarmee Saksamaaga kokku lepitud piirile ning Poola alad jagati Saksamaa ja NSV Liidu vahel vastavalt paktile.

Nõukogude-Saksa sõda Idarindel

Pikemalt artiklites Saksa okupatsioon NSV Liidus, Idarinne (Teine maailmasõda)#Pealetung Ukraina suunal ja OUN, Stepan Bandera , Ukraina Riigikomissariaat

Lõunapoolne osa Ida-Poolast liideti Nõukogude Ukrainaga ja need moodustavad tänapäevased Lääne-Ukraina alad. Sellega kaasnes ulatuslik poliitiline repressioon: kümned tuhanded Poola ametnikud, haritlased ja ukrainlased deporteeriti Siberisse või arreteeriti.

1941. aasta juunis algas Saksamaa kallaletung Nõukogude Liidule ja Saksa väed hõivasid kiiresti kogu Ukraina territooriumi. Galiitsia liideti Saksamaa poolt kontrollitud Kindralkubermangu külge, suuremast osast moodustati Ukraina riigikomissariaat, mille eesmärk oli piirkonna ekspluateerimine ja koloniseerimine. Saksa okupatsioonipoliitika oli vägivaldne: miljoneid tsiviilisikuid hukati, külad hävitati ja juudi elanikkond peaaegu täielikult hävitati.

Ukraina elanikkonna seas kujunes mitmekesine vastupanuliikumine. Nõukogude partisani liikumine toetas Punaarmeed, rahvuslikku vastupanu juhtis Stepan Bandera juhitud Ukraina Rahvuslaste Organisatsiooniga seotud Ukraina Ülestõusuarmee.

1943–1944 alustas Punaarmee pealetungi ja taastas kontrolli Ukraina üle. Suured lahingud, mille tõid võitlus Kiievi ja Lvivi pärast, tõid kaasa tohutuid kaotusi ja purustusi. 1944. aasta lõpuks oli kogu Ukraina taas Nõukogude Liidu võimu all, mille järel järgnesid uued repressioonid: kahtlustatavad natsionalistid ja kollaborandid saadeti vangilaagritesse või küüditati.

Sõja lõpuks oli surma oli saanud üle viie miljoni inimese. Samas laiendas Nõukogude Liit sõja-aastatel Ukraina piire: liideti Taga-Karpaatia, kinnitati Lääne-Ukraina ja Põhja-Bukoviina kuulumine Ukraina NSV koosseisu.

Ukraina NSV teise maailmasõja järel

Pikemalt artiklis Ukraina NSV

Sõjajärgsetel aastatel taastati tööstust ja põllumajandust Nõukogude keskse planeerimise põhimõttel, mille käigus rajati Dnipropetrovski, Donbassi ja Kiievi ümbrusse uued tööstuskompleksid. Ukraina muutus üheks Nõukogude tööstus- ja teaduskeskuseks. Samal ajal jätkusid repressioonid: kümned tuhanded inimesed saadeti vangilaagritesse, eriti need, keda kahtlustati koostöös Saksa okupatsioonivõimudega või kuulumises Ukraina rahvuslikesse organisatsioonidesse.

1940.–1950. aastatel jätkus Ukraina ülestõusuarmee vastupanu Nõukogude võimule, eriti Lääne-Ukrainas. 1950. aastate alguseks suutis NKVD selle liikumise lõplikult maha suruda. Pärast Stalini surma 1953. aastal algas Nikita Hruštšovi juhtimisel liberaliseerimise ja sulaperiood, mis leevendas mõningaid poliitilisi piiranguid ja tõi mõõdukaid sotsiaalseid reforme. 1954. aastal anti Vene NFSV-lt üle Ukrainale Krimmi poolsaar Ukraina NSV-le.

1960.–1970. aastail toimus ulatuslik industrialiseerimine ja linnastumine. Ukraina oli oluline majanduskeskus, kuid ka tugevalt tsentraliseeritud süsteemi osa, kus otsused tehti Moskvas. Rahvuslikud ja kultuurilised ilmingud olid range kontrolli all. Samal ajal tõusis esile dissidentide liikumine, kuhu kuulusid näiteks kirjanikud Vassõl Stuss, Vjatšeslav Tšornovil ja Ivan Dzjuba, kes kritiseerisid venestamispoliitikat ja inimõiguste rikkumisi. Paljud neist vangistati või saadeti asumisele.

1980. aastate keskpaigaks oli Ukraina, nagu kogu Nõukogude Liit, sattunud majanduslikku ja poliitilisse kriisi. 1986. aasta Tšornobõli tuumakatastroof süvendas usaldamatust Nõukogude võimu vastu, kuna ametivõimud püüdsid katastroofi tagajärgi varjata. See sündmus oli üheks pöördepunktiks Ukraina avaliku teadvuse kujunemisel ja tõi kaasa tugevneva rahvusliku liikumise.

Mihhail Gorbatšovi ajal, 1980. aastate lõpul, said perestroika ja glasnosti tõttu Ukraina intellektuaalid ja kodanikuühendused üha julgemalt esineda reformi- ja iseseisvusnõudmistega. 1989. aastal loodi Ruhh, mis ühendas rahvusliku ja demokraatliku liikumise jõud. 16. juulil 1990 võttis Ukraina NSV Ülemnõukogu vastu suveräänsuse deklaratsiooni, millega kinnitati vabariigi seaduste ülimuslikkust Nõukogude seaduste üle. Ülemnõukodu aga ei deklareerinud NSV Liidust väljaastumist.

Iseseisev Ukraina

Ukraina iseseisvumine

1991. aasta augustis, pärast ebaõnnestunud riigipööret Moskvas, 24. augustil 1991 võttis Ülemraada vastu "Ukraina iseseisvumise väljakuulutamise akti" ja kuulutas ka välja NSV Liidust lahkumise. Ülemraada otsuse kinnitas 1. detsembril 1991 üleukrainaline referendum.

8. detsembril 1991 kirjutasid Valgevene, Venemaa ja Ukraina juhid (Valgevene Ülemnõukogu esimees Stanisłaŭ Šuškievič ja ministrite nõukogu esimees Vjatšeslav Kebitš, Venemaa president Boriss Jeltsin ja riigisekretär Gennadi Burbulis, Ukraina president Leonid Kravtšuk ja peaminister Vitold Fokin) Valgevenes Belovežjes alla lepetele, millega lõpetati Nõukogude Liidu kui rahvusvahelise õiguse subjekti eksistents ning Valgevene, Venemaa ja Ukraina, kes olid aastal 1922 Nõukogude Liidu ametlikult asutanud, moodustasid uue organisatsiooni, Sõltumatute Riikide Ühenduse ehk SRÜ.

Ukraina 1991–2014

Nõukogude Liidu lagunemise järel sõlmiti 1994. aastal Budapestis rahvusvaheline leping, mille alusel Ukraina loovutas olemasoleva tuumarelvade arsenali Venemaa Föderatsioonile. Kokkulepitud kogus tuumarelvi likvideeriti. Ukraina nõustus tuumarelvavaba riigina ühinema tuumarelvade leviku tõkestamise lepinguga.^[11] Vastutasuks leppisid Venemaa, Ühendkuningriik ja Ameerika Ühendriigid kokku Ukraina territoriaalse terviklikkuse ja poliitilise sõltumatuse kaitsmises Budapesti julgeolekutagatiste memorandumi alusel. 1999. aastal oli Venemaa üks Euroopa julgeolekuhartale allakirjutanud riike. Hartas kinnitati osalevate riikide loomuomast õigust vabalt valida või muuta oma julgeolekukorraldust, samuti sõlmida liidulepinguid.^[12]

2004. aasta Ukraina presidendivalimised olid vastuolulised. Valimiskampaania ajal mürgitati opositsioonikandidaat Viktor Juštšenko dioksiiniga, mille korraldamist seostati Venemaaga.^[13] Novembris kuulutati võitjaks peaminister Viktor Janukovitš, vaatamata välisvaatlejate väidetele häälte võltsimise kohta. Valimiste vaidlustamiseks korraldati kahe kuu jooksul suuri rahumeelseid meeleavaldusi, mis said tuntuks oranži revolutsioonina. Pärast seda, kui Ukraina Ülemkohus tühistas laialdase valimispettuse tõttu esialgse tulemuse, korraldati teine valimisvoor, mis tõi võimule Juštšenko presidendina ja Julia Tõmošenko peaministrina ning Janukovitš jäi opositsiooni.^[14]

2009. aastal teatas Janukovitš oma kavatsusest kandideerida uuesti presidendiks 2010. aasta Ukraina presidendivalimistel, mille ta seejärel ka võitis. 2013. aasta novembris tegi Janukovitš otsuse mitte alla kirjutada Euroopa Liidu-Ukraina assotsiatsioonilepingule, valides selle asemel tihedamate sidemete loomise Venemaa ja Euraasia Majandusliiduga. Seepeale puhkes laiaulatuslike Euroopa Liitu pooldavate protestide laine. Ukraina parlament kiitis ülekaalukalt heaks Euroopa Liiduga sõlmitud lepingu lõpuleviimise, kuigi Venemaa avaldas Ukrainale survet selle tagasilükkamiseks.^[15] Janukovitš ja parlamendi opositsiooni juhid kirjutasid 21. veebruaril 2014 alla kokkuleppele, mis nõudis ennetähtaegseid valimisi, kuid juba järgmisel päeval põgenes Janukovitš Kiievist enne tagandamishääletust, mis oleks võtnud talt presidendivolitused.^[16]

Ukraina sõjas

Pärast Euromaidani meeleavaldusi ja Väärikuse revolutsiooni, mille tulemusel kõrvaldati 2014. aasta veebruaris venemeelne president Viktor Janukovõtš, puhkesid Ukraina mitmetes piirkondades nii kohalike separatistide kui idanaabri poolt korraldatud rahutused. Eraldusmärkideta Vene sõjaväelased võtsid üle strateegilised positsioonid ja infrastruktuuri Ukraina territooriumil Krimmis ning hõivasid Krimmi parlamendi. Venemaa korraldas laialdaselt kritiseeritud referendumi, mille tulemusel liideti Krimm Venemaaga. Seejärel Venemaa annekteeris Krimmi samal aastal.

Sõda algas 2014. aasta veebruaris pärast revolutsiooni ja keskendus esialgu Krimmi ja rahvusvaheliselt Ukraina osana tunnustatud Donbassi osade staatusele. Konflikti esimesed kaheksa aastat hõlmasid lisaks Krimmi annekteerimisele ka Ukraina vägede ja Venemaa toetatud separatistide vahel sõda Donbassis (2014–2022), samuti mereväeintsidente, kübersõda ja poliitilisi pingeid.

Pärast Venemaa sõjalise tegevuse intensiivistumist Ukraina piiril Venemaaga ja Valgevenega ja alates 2021. aasta lõpust laienes konflikt märkimisväärselt, kui Venemaa 24. veebruaril 2022 alustas täiemahulist sissetungi Ukrainasse.

Vaata ka

Viited

↑ Prat, Sandrine; Péan, Stéphane C.; Crépin, Laurent; Drucker, Dorothée G.; Puaud, Simon J.; Valladas, Hélène; Lázničková-Galetová, Martina; van der Plicht, Johannes; Yanevich, Alexander (17. juuni 2011). "The Oldest Anatomically Modern Humans from Far Southeast Europe: Direct Dating, Culture and Behavior". plosone. Vaadatud 21. juuni 2011.
↑ Carpenter, Jennifer (20. juuni 2011). "Early human fossils unearthed in Ukraine". BBC. Vaadatud 21. juuni 2011.
↑ "Scythian". Encyclopædia Britannica (tasuline ligipääs). Originaali arhiivikoopia seisuga 30. september 2007. Vaadatud 12. september 2007.
↑ "Ukraine". CIA World Factbook. 13. detsember 2007. Originaali arhiivikoopia seisuga 9. juuli 2016. Vaadatud 24. detsember 2007.
↑ Riikide haldusüksused, UKRAINA, Eesti Keele Instituudi kohanimeandmed
↑ Э. Андерсен, ПРАВОСЛАВНЫЕ КАТОЛИКИ: КРАТКИЙ ЭКСКУРС В ИСТОРИЮ УКРАИНСКО-БЕЛОРУССКОГО УНИАТСТВА
↑ Paul Robert Magocsi, THE AGREEMENT OF PEREIASLAV, "History of Ukraine", Toronto / 1996
↑ Paul Robert Magocsi, THE UNION OF HADYACH, "History of Ukraine", Toronto / 1996
↑ Laaman, Eduard. Eesti iseseisvuse sünd, I. Tallinn, 1990. Lk. 84.
↑ Encyclopædia Britannica, Ukraine article, page 51.
↑ Revisiting Ukraine's Nuclear Past Will Not Help Secure Its Future. Mariana Budjeryn, Lawfare.
↑ Istanbul Document 1999. Organization for Security and Co-operation in Europe. 19. November 1999.
↑ Study: Dioxin that poisoned Yushchenko made in lab. Associated Press. 5. August 2009.
↑ Ukraine-Independent Ukraine Encyclopædia Britannica. 15. January 2008.
↑ Parliament passes statement on Ukraine’s aspirations for European integration. Kyiv Post. 22. February 2013.
↑ Ukraine President Yanukovich impeached. Al Jazeera. 22. February 2014

Välislingid

Topics in Ukrainian History Internet Encyclopedia of Ukraine

[orig-1] Prat, Sandrine; Péan, Stéphane C.; Crépin, Laurent; Drucker, Dorothée G.; Puaud, Simon J.; Valladas, Hélène; Lázničková-Galetová, Martina; van der Plicht, Johannes; Yanevich, Alexander (17. juuni 2011). "The Oldest Anatomically Modern Humans from Far Southeast Europe: Direct Dating, Culture and Behavior". plosone. Vaadatud 21. juuni 2011.

[bbc-2] Carpenter, Jennifer (20. juuni 2011). "Early human fossils unearthed in Ukraine". BBC. Vaadatud 21. juuni 2011.

[ZR6Se-3] "Scythian". Encyclopædia Britannica (tasuline ligipääs). Originaali arhiivikoopia seisuga 30. september 2007. Vaadatud 12. september 2007.

[cia-4] "Ukraine". CIA World Factbook. 13. detsember 2007. Originaali arhiivikoopia seisuga 9. juuli 2016. Vaadatud 24. detsember 2007.

[9IFBk-5] Riikide haldusüksused, UKRAINA, Eesti Keele Instituudi kohanimeandmed

[9nQ8X-6] Э. Андерсен, ПРАВОСЛАВНЫЕ КАТОЛИКИ: КРАТКИЙ ЭКСКУРС В ИСТОРИЮ УКРАИНСКО-БЕЛОРУССКОГО УНИАТСТВА

[jdHVV-7] Paul Robert Magocsi, THE AGREEMENT OF PEREIASLAV, "History of Ukraine", Toronto / 1996

[r4VUc-8] Paul Robert Magocsi, THE UNION OF HADYACH, "History of Ukraine", Toronto / 1996

[9] Laaman, Eduard. Eesti iseseisvuse sünd, I. Tallinn, 1990. Lk. 84.

[Britannica-10] Encyclopædia Britannica, Ukraine article, page 51.

[11] Revisiting Ukraine's Nuclear Past Will Not Help Secure Its Future. Mariana Budjeryn, Lawfare.

[12] Istanbul Document 1999. Organization for Security and Co-operation in Europe. 19. November 1999.

[13] Study: Dioxin that poisoned Yushchenko made in lab. Associated Press. 5. August 2009.

[14] Ukraine-Independent Ukraine Encyclopædia Britannica. 15. January 2008.

[15] Parliament passes statement on Ukraine’s aspirations for European integration. Kyiv Post. 22. February 2013.

[16] Ukraine President Yanukovich impeached. Al Jazeera. 22. February 2014

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]

[12]

[13]

[14]

[15]

[16]