Põhjakorpus

Allikas: Vikipeedia
Põhjaarmee üksik Põhjakorpus
19. juuni 1919 – Põhjaarmee
1. juuli 1919 – Põhja-Lääne Armee
Tegev 1918–1919
Riik Vene valgekaartlased
Kuuluvus Põhjaarmee
Vabatahtlike Armee
Liik jalavägi
Ülesanne saksameelse monarhia taastamine Venemaal
Suurus korpus
Deviis "Единая и Неделимая"
Lahingud Eesti Vabadussõda

Põhjaarmee üksik Põhjakorpus Vene valgekaartlaste väekoondis Vene kodusõjas.

Pihkva vabatahtliku korpuse moodustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Vene bolševikevastaste jõudude esindajatest hakati moodustama relvaformeeringuid lisaks 1917. aasta oktoobris Lõuna-Venemaal Anton Denikini moodustatud Vabatahtlike armeele ka Loode-Venemaal 1918. aasta oktoobris Saksa keiserliku armee poolt okupeeritud Pihkvas, kus 10. oktoobril 1918 toimus saksa ohvitseride ja monarhistlikult meelestatud endiste Vene keisririigi ohvitseride nõupidamine, kus otsustati moodustada bolševikevastased väeosad.

10. oktoobril 1918. Pihkvas toimunud nõupidamisel osalesid

Saksa vägede poolt:
  • kindralstaabi major Ewald von Kleist;
  • major von Treskow;
  • ülemleitnant von Hammerstein;
Vene bolševikevastaste jõudude poolt:
  • rittmeister Vladimir von Rosenberg;
  • rittmeister Aleksandr Geršelman;
  • kapten Taranovski (hukkus 25. novembril 1918 Pihkvas)
  • Pihkva ühiskonnategelane, kubermangusekretär ja maakonnaülem B. Linde.

Nõupidamise tulemusel otsustati moodustada Saksa vägede toetusel monarhistliku suunitlusega Üksik Pihkva vabatahtlik korpus (Oтдельный Псковский Добровольческй Корпус).

Samal päeval avati Pihkvas vabatahtlike vastuvõtu büroo, kuhu pöördusid ja võtsid esimese nädala jooksul arvele ca 1500 meest, kellest umbes 40% olid endised Venemaa keisririigi ohvitserid. Vabatahtlike vastuvõtubürood avati paljudes linnades endise Venemaa keisririigi lääneosas: Ostrovis, Režitsas, Dvinskis, Narvas, Valkas, Jurjevis, Revelis, Riias ja Miitavis. Vabatahtlike värbamiseks saadeti ohvitseid ka Vilnosse, Kovnosse ja Grodnosse ning ka Saksamaale, seas asuvatesse venelaste sõjavangilaagritesse värbama vabatahtlikke võitlusesse bolševike vastu.

1918. aasta novembri alguses vahetas poolt seni Punaarmees teeninud Stanisław Bułak-Bałachowiczi ratsasalk (ca 400 mõõka) ja Peipsil asunud Peipsi flotilli 3 laeva, 2. järgu kapten Nelidovi juhtimisel.

Osalus sõjategevuses[muuda | muuda lähteteksti]

11. novembril 1918 alistus Saksamaa Esimese maailmasõja tulemusena Antandile. Pärast Saksamaal toimunud Novembrirevolutsiooni ja saksa vägede evakueerimise algust tühistas Lenini juhitud Nõukogude Venemaa valitsus 13. novembril 1918 ühepoolselt Saksa keisririigiga sõlmitud Brest-Litovski rahulepingu. 16. novembril andis Punaarmee ülemjuhataja Jukums Vācietis käsu alustada taganevate saksa vägede järel pealetungi laialdasel rindel Soome lahest kuni Ukrainani, kuid korraldusega hoiduda relvakonfliktidest evakueeruva Saksa armeega. 18. novembril tungis Punaarmee Lätisse, 25. novembril vallutasid Punaarmee väeosad üksikkorpuse poolt kaitstud Pihkva ja 28. novembril üle Eesti piiri Narvas.

Pärast aga 11. novembril 1918 Prantsusmaal Saksamaa kaotuse Esimeses maailmasõjas fikseerinud Compiegne'i vaherahu, määrati võitjariikide poolt Saksamaa poolt sõja käigus vallutatud ja okupeeritud riikide uued mõjusfäärid. Läänemereäärsed maad määrati Suurbritannia mõjusfääri.

Juhtkond ja koosseis[muuda | muuda lähteteksti]

Põhjakorpuse ülemad:

Algselt planeeriti pakkuda Loode-Venemaal asuvate bolševikevastaste relvajõudude juhataja kohta Ukrainas asunud monarhist krahv Fjodor Kellerile, kes aga Ukrainas toimunud sõjategevuse ajal tapeti 8. detsembril 1918. Kiievis Ukraina Direktooriumi poolehoidjate poolt pärast Kiievi vallutamist 1918. aastal.

Põhjakorpuse staabiülem, staap asus Brookusmägi 11, Tallinn
Operatsioon Valge Mõõk
Osa Vene kodusõjast
Toimumisaeg 1919
Toimumiskoht Loode-Venemaa, Ingerimaa
Tulemus Petrogradi vallutamise luhtumine
Osalised
Vene NFSV Vene NFSV Punaarmee Venemaa Venemaa Valgekaartlased Eesti Eesti
Suurbritannia Suurbritannia
Soome Soome
Inkerin lippu.svg Ingeri
Jõudude suurus
Vene NFSV Vene NFSV Läänerinne, Dmitri Nadjožnõi Venemaa Venemaa Põhjakorpus, kindralleitnant Aleksandr Rodzjanko Eesti Eesti 1. Diviis, Aleksander Tõnisson
Naval Ensign of the United Kingdom.svg Briti laevastik
Inkerin lippu.svg Põhja-Ingeri rügement, Yrjö (Juri) Elfvengren

Algselt Saksa vägede toetusel rajatud valgekaartlaste üksused (Põhjakorpus ja Lieveni salk Liepajas) orienteerusid muutunud poliitilises olukorras erinevatele suurriikidele:

  • Põhjakorpus – Suurbritanniale, kes toetas Eestit ja Lätit (Läänemereäärseid tekkivaid rahvusriike riike) ja
  • vürst Anatol Lieveni salk ajutistele Saksa okupatsioonivõimudele ja baltisakslaste organisatsioonile Lätimaal.

Põhjakorpus Eesti Vabadussõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast 1918. aasta novembris alanud Saksa vägede taganemist okupeeritud territooriumitelt ja alanud Nõukogude Venemaa Punaarmee pealetungi taganes 25. novembril 1918. Pihkva maha jätnud Põhjakorpus Lõuna-Eestisse ning allutas Eesti sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoneri juhtimisele Eesti Vabadussõjas.

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Vabadussõda.

3. jaanuariks 1919 loobus senine Põhjakorpuse juhataja polkovnik Heinrich Carl Timoleon von Neff juhataja kohast ning Eesti Sõjavägede Ülemjuhataja J. Laidoneri päevakäsuga nr 4, 3. jaanuaril 1919 nimetati senine 2. Ostrovi jalaväepolgu ülem polkovnik Anton Dzerožinski, korpuseülema kohusetäitjaks. Korpusele allutati Tallinnas moodustatud 1. Vene Tallinna partisanisalk ning moodustati täiendavalt tagavaraväeosad, mille ülemaks nimetati kindralmajor Gennings.

19. juunil 1919 teatas J. Laidoner A. Rodzjankole, et loobub Põhjakorpuse ülemjuhataja kohast, põhjenduseks tuues, et algselt Eesti territooriumil moodustatud ja Eesti vägede ülemjuhatusele läbi Heinrich Carl Timoleon von Neffi allunud väekoondis on täielikult Vene territooriumile asunud ning soovitas venelastel Eesti valitsusega uus leping sõlmida.[1] Samal päeval nimetas Rodzjanko korpuse ümber Põhjaarmeeks.

Põhjakorpus Läti Vabadussõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Osa Põhjakorpuse väeosadest taandus pärast Pihkva ebaõnnestunud kaitsmist novembris 1918 koos Saksa vägedega Riia kaudu Liepajasse. Kuramaal (tänapäeval Kurzeme) Venta jõe joonel õnnestus saksa vabatahtlikel pealetungivad Läti punased kütid peatada. Liepajasse sattunud vene kodanikest hakkas Mežotne mõisnik rittmeister vürst Anatol Lieven moodustama valgekaartlikku allüksust bolševismivastaseks võitluseks[2].

Next.svg Pikemalt artiklis Läti Vabadussõda.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Reigo Rosenthal. Loodearmee. Tallinn. 2006. lk 231.
  2. Lievenlased, venelased.ee (vaadatud 19. juuni 2012)

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]