Paremkalda-Ukraina
Paremkalda-Ukraina (ukraina keeles Правобережна Україна, vene keeles Правобережная Украина, poola keeles Prawobrzeżna Ukraina, Slovaki keeles Pravobrežná Ukrajina, ungari keeles Jobb parti Ukrajna) on ajalooline ja territoriaalne nimetus tänapäeva Ukraina osale Dnepri jõe paremal (lääne)kaldal, mis vastab tänapäevastele Vinnõtsja, Žõtomõri, Kirovohradi oblastitele, aga ka Kiievi ja Tšerkassõ lääneosadele. See eraldati varemete ajal vasakust kaldast.
Paremkalda-Ukraina piirneb läänes Volõõnia ja Podoolia ajalooliste piirkondadega, edelas Moldaavia, lõunas Jedisani ja Zaporižžja piirkonnaga, idas Vasakkalda-Ukrainaga ning põhjas Polesjega.
Piirkonna peamised linnad on Tšerkassõ, Kropõvnõtskõi, Bila Tserkva, Žõtomõr ja Oleksandrija.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Parem- ja Vasakkalda-Ukraina ajalugu on tihedalt seotud Hmelnõtskõi ülestõusuga aastatel 1648–1657. Territoorium kuulus Poola-Leedu Rahvaste Ühenduse koosseisu Vasade all kuni Vene-Poola sõjani, mille vallandas Hmelnõtskõi Perejaslavi leping 1654. aastal Moskva liiduga.[1] Pärast 13-aastast konflikti ühendas võidukas Moskva tsaaririik 1667. aastal pärast Andrusovo vaherahu Vasakkalda-Ukraina koos Kiievi linnaga.
Samal ajal jäi Paremkalda-Ukraina Rahvaste Ühendusse kuni Poola jagamiseni 18. sajandi lõpus. Poola krooni Väike-Poola provintsi osana jagati see kaheks vojevoodkonnaks: Kiieviks ja Bracławiks. 1669. aastal lubas hetman Petro Dorošenko paremkaldal asuval Ukrainal olla Osmanite impeeriumi osa.[2] Osmanid vallutasid 1672. aastal Ukraina paremkalda lõunapoolseima Podoolia.
Pärast kristlike suurriikide 1683. aasta võitu Viini lahingus tagastati 1699. aastal Karlowitzi lepinguga need maad Rahvaste Ühendusele. 18. sajandi jooksul toimus kaks kasakate ülestõusu. Aastal 1793 annekteeris Paremkalda-Ukraina Poola teisel jagamisel Vene impeeriumiga,[3] saades Väike-Venemaa kubermangu osaks.
19. sajandil oli Paremkalda-Ukraina elanikkond valdavalt ukrainlased, kuid suurem osa maast kuulus Poola või poloniseeritud Ukraina aadlile. Paljud külad ja linnad kuulusid juutide asustuspiirkonda ja neis oli palju juute, samas kui poola keelt kõnelev aadel oli enamasti roomakatoliiklane. Suurem osa talurahvast muutus kreekakatoliiklikuks alles 18. sajandil ja pärast Poola jagamist läks suures osas õigeusku juba ammu enne Unia lagunemist aastal 1839. Paremkalda-Ukraina jagati seejärel neljaks kubermanguks, millest igaüks oma administratsiooniga: Kiiev, Volõõnia, Herson ja Podoolia.
Hetmanid (1685–1699)[muuda | muuda lähteteksti]
- 1684–1689 Andri Mohõla
- 1689–1692 Hrõško Ivanovõtš
- 1693–1699 Samilo Samus
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Michał Szuster, Uniwersytet Śląski (2006). "Władysław IV Vasa; genealogia, heraldyka". Poczet.com (Internet Archive). Originaali arhiivikoopia seisuga 11. detsember 2008. Vaadatud 18. septembril 2014.
- ↑ Kołodziejczyk, Dariusz (2004). "Introduction". The Ottoman Survey Register of Podolia (ca. 1681) Part I: Text, Translation, and Commentary. Harvard University Press. Lk 3.
- ↑ Orest Subtelny; Ukraine: A History; University of Toronto Press; 2000. ISBN 0-8020-8390-0. pp 117, 145–6, 148