Saksa keisririik

	Saksa keisririik Deutsches Kaiserreich 1871–1918
	Saksa keisririigi lipp Saksa keisririigi vapp
Valitsusvorm	föderatsioon; konstitutsionaalne monarhia
Keiser	Wilhelm I (1871–1888); Friedrich III (1888); Wilhelm II (1888–1918)
Pealinn	Berliin
Pindala	540 858 km² (1910)
Rahvaarv	64 925 993 (1910); 120 in/km²
Riigikeeled	saksa keel
Rahaühik	1 mark = 100 penni
Deviis	Gott mit uns ('jumal on meiega')
Hümn	Heil Dir im Siegerkranz (keisrihümn)
Põhja-Saksa Liit	Weimari vabariik

Saksa keisririigiks (Deutsches Kaiserreich) nimetatakse Saksa Riigi (Deutsches Reich) esimest 47 aastat pärast Saksamaa ühendamist, kui Wilhelm I sai 18. jaanuaril 1871 Saksamaa keisriks. Saksa keisririik lõppes faktiliselt siis, kui Philipp Scheidemann kuulutas 9. novembril 1918 välja vabariigi, ja juriidiliselt siis, kui Wilhelm II 28. novembril 1918 troonist loobus. Formaalselt ei muudetud riigi nime kuni 1945. aastani. Olulisemad naaberriigid olid Venemaa idas, Prantsusmaa läänes ja Austria-Ungari lõunas.

Ajalugu

1862. aastal sai Preisi valitsusjuhiks Otto von Bismarck. Kuningas Wilhelm I toetas valitsusjuhi tegevust. Vormiliselt oli riigi tähtsaim isik kuningas, kuid poliitikat teostas valitsusjuht. Bismarcki üks peamine eesmärk oli Saksa alade ühendamine ja seda võimaldas tugeva armee loomine. Koos Austriaga purustati 1864. aastal Taani ning võideti Schleswig-Holstein ja Lauenburg. 1866. aastal provotseeris Otto von Bismarck Preisi-Austria sõja, kus Austria sai lüüa ning kaotas oma ülemvõimu Põhja-Itaalias ja Saksa aladel. Austria häving kõrvaldas ta Saksamaa troonile pretendeerimisest.

Austria-Preisi sõja ajal kaotati Viini kongressil loodud Saksa Liit. Selle asemel moodustati Põhja-Saksa Liit. Põhja-Saksa Liit oli liitriik, mille kõrgeim võimuorgan oli riigipäev. Riigijuht oli Preisi kuningas ja liidukantsler ehk valitsusjuht Otto von Bismarck. Põhja-Saksa Liidu loomisega algas Saksamaa majanduslik ja poliitiline ühtlustamine. Saksamaa lõplikku ühendamist püüdis takistada Prantsusmaa. 1870. aastal algas Preisi-Prantsuse sõda, mille prantslased kaotasid. Saksa keisririik kuulutati pidulikult välja juba enne Saksa-Prantsuse sõja lõppu, 1871. aasta algul Prantsusmaal Versailles' lossis.

Paljud sakslased ei toetanud Elsassi ja Lotringi anneksiooni – isegi kantsler von Bismarck kartis, et see võib Prantsusmaal tekitada püsivad Saksamaa-vastased meeleolud. Mõned Saksa töösturid ei soovinud Elsassi töösturitest endale konkurente – näiteks Mülhauseni kangatootjad. Keiser Wilhelm I toimis aga kindral von Moltke ja teiste Preisi kindralite soovituse järgi, kes arvasid, et strateegilistes ja etnograafilistes huvides tuleks Prantsusmaa piiri viia lääne poole.

Saksa keisriks sai Wilhelm I, kes oli ka Preisimaa kuningas. Preisimaa moodustas üle poole kogu maa territooriumist. Keisririigi koosseisu kuulusid neli kuningriiki, kuus suurhertsogiriiki, viis hertsogiriiki, seitse vürstiriiki, kolm vabariiki ja Elsass-Lotringi riigimaa.

Keisririigi tegevus

Septembris 1872 toimus Berliinis kolme riigi – Venemaa, Austria-Ungari ja Saksamaa – keisrite esimene kohtumine. Arutelud jätkusid Wilhelm I visiidi ajal Peterburisse ning Aleksander II vastuvõtul Viinis 1873 jõuti niikaugele, et sõlmiti nn kolmekeisriliit. Selles osalejad kohustusid üksteisega konsulteerima ja säilitama heatahtliku erapooletuse juhul, kui üht neist ähvardab neljanda riigi kallaletung või puhkeb sõda mõne sellise riigiga. 1887 toimusid Saksa-Vene läbirääkimised kaksikkokkuleppe sõlmimiseks. Tulemuseks oli nn edasikindlustamisleping, millega mõlemad pooled võtsid endale kohustuse säilitada heatahtlik erapooletus, kui üks neist peaks sattuma sõtta mõne kolmanda suurriigiga. Erandiks kuulutati olukord, kui Venemaa peaks ründama Austria-Ungarit või Saksamaa Prantsusmaad.

1889. aastal tegi Bismarck Briti peaministrile Robert Arthur Talbot Gascoyne-Cecil Salisburyle ettepaneku sõlmida ametlik (kuigi salajane) liiduleping Prantsusmaa vastu.

1890. aastal oli kantsler Otto von Bismarck sunnitud erru minema. Teda asendas kindrali aukraadis krahv Leo von Caprivi, kes tõi kaasa uue kursi Saksamaa välispoliitikas. Bismarck oli olnud seisukohal, et Saksamaa peab olema tugev eelkõige Euroopa mandril. Kuigi ta ei olnud ka koloniaalvallutuste vastu, oli ta arvamusel, et jõude ei tohi liiga killustada. Euroopa poliitika osas arvas Caprivi, et Saksamaal ei ole võimalik vältida sõda kahel rindel, mille eest oli hoiatanud Bismarck.

Saksa keisririigi liiduriigid

Riik	Pealinn
Kuningriigid (Königreiche)
Preisimaa (Preußen)	Berliin (Berlin)
Baieri (Bayern)	München
Saksimaa (Sachsen)	Dresden
Württemberg	Stuttgart
Suurhertsogiriigid (Großherzogtümer)
Baden	Karlsruhe
Hessen	Darmstadt
Mecklenburg-Schwerin	Schwerin
Mecklenburg-Strelitz	Neustrelitz
Oldenburg	Oldenburg
Saksi-Weimar-Eisenach (Sachsen-Weimar-Eisenach)	Weimar
Hertsogiriigid (Herzogtümer)
Anhalt	Dessau
Braunschweig	Braunschweig
Saksi-Altenburg (Sachsen-Altenburg)	Altenburg
Saksi-Coburg ja Gotha (Sachsen-Coburg und Gotha)	Coburg
Saksi-Meiningen (Sachsen-Meiningen)	Meiningen
Vürstiriigid (Fürstentümer)
Lippe	Detmold
Reuss, noorem liin	Gera
Reuss, vanem liin	Greiz
Schaumburg-Lippe	Bückeburg
Schwarzburg-Rudolstadt	Rudolstadt
Schwarzburg-Sondershausen	Sondershausen
Waldeck-Pyrmont	Arolsen
Vabalinnad (Freie Hansestädte)
Bremen
Hamburg
Lübeck
Keiserlik territoorium (Reichsland)
Elsass-Lotring (Elsaß-Lothringen)	Straßburg

Saksa keisririigi riigikantslerid

Nimi	Ametiaja algus	Ametiaja lõpp
Vürst Otto von Bismarck	21. märts 1871	20. märts 1890
Krahv Leo von Caprivi	20. märts 1890	26. oktoober 1894
Vürst Chlodwig zu Hohenlohe-Schillingsfürst	29. oktoober 1894	17. oktoober 1900
Vürst Bernhard von Bülow	17. oktoober 1900	14. juuli 1909
Theobald von Bethmann Hollweg	14. juuli 1909	13. juuli 1917
Georg Michaelis	14. juuli 1917	1. november 1917
Georg Graf von Hertling	1. november 1917	30. september 1918
Prints Max von Baden	3. oktoober 1918	9. november 1918

Vaata ka