Minsk

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Valgevene pealinnast; sama nime on kandnud Poola linn Mińsk Mazowiecki

Minsk

valgevene Мінск Minsk
vene Минск (Minsk)


Pindala: 410 km² Muuda Vikiandmetes
Elanikke: 2 009 786 (1.01.2021)[1] Muuda Vikiandmetes

Koordinaadid: 53° 54′ N, 27° 34′ E
Minsk (Valgevene)
Minsk

Minsk (valgevene Мінск, taraškievica nimekuju Менск Miensk) on Valgevene pealinn.

Esmamainitud kroonikas 1067. aastal, 1499. aastal anti linnale Magdeburgi linnaõigused, 1566. aastal sai linn vojevoodkonna keskuseks. 1793. aastast liideti Minsk Venemaa Keisririigiga.

Minskis asub SRÜ peakorter.

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Linna ametlik nimi on nii valgevene kui ka vene keeles Minsk. Nii valgevene-eesti transkriptsioonis kui ka vene-eesti transkriptsioonis on linna nimekuju Minsk. Ajalooline nimi on Менск (Miensk, transkriptsioonis Mensk). Venepärane Minsk võeti kasutusele 29. juulil 1939 valgevenelaste venestamisele suunatud valgevene keele reformi (1933) tulemusena. Valgevene klassikalises kirjakeeles (taraškievica) kasutatakse ainult ajaloolist nimekuju Miensk.

Elanikkond[muuda | muuda lähteteksti]

17. sajandi lõpul elas Minskis umbes 6000 inimest, 19. sajandi keskel 31 000 elanikku. 1909 oli linna elanikest 43,3% juudid, 34,8% venelased, 11,4% poolakad ja 8,2% valgevenelased. 1940. aastal oli linnas elanikke juba umbes 300 000, kuid pärast Teist maailmasõda ja saksa okupatsiooni ning Saksa julgeolekupolitsei Einsatzgruppe B poolt rassipoliitika elluviimise käigus juutide ja okupeeritud linna elanike suhtes toime pandud inimsusvastaseid kuritegusid vähenes elanike arv 50 000 elanikuni. 2017. aastal oli Minskis 1 974 800 elanikku.

2009. aasta rahvaloenduse andmetel oli Minski elanikkonnast valgevenelasi 85,77%, venelasi 10,84%, ukrainlasi 1,61%, poolakaid 0,79% ja juute 0,31%. Valdavaks suhtluskeeleks on Minskis vene keel.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Venemaa Keisririigis oli Minsk Minski kubermangu kubermangulinn. Esimeses maailmasõjas vallutati Minsk ja Valgevene Saksamaa keisririigi vägede poolt 1918. aastal ning sellele järgnenud endise Venemaa Keisririigi territooriumil alanud rahvaste iseseisvuspüüdluste käigus moodustati 25. märtsil 1918 Valgevene Rahvavabariik, mille pealinn oli algselt Minskis. Pärast Nõukogude invasiooni ning Valgevenemaa vallutamist moodustati Valgevenes 1919. aasta jaanuaris Valgevene NSV, mille pealinnaks oli samuti Minsk.

Kubermangulinna Minski linnaplaan 1839. aastal

Majandus[muuda | muuda lähteteksti]

Minsk on tähtis Valgevene majandus- ja tööstuskeskus – tuntuimad tooted on traktorid Belarus ja veoautod MAZ. Valgevene ja Minski tööstuse (masinaehituse) loojaks loetakse 19. sajandi viimasel veerandil Minskis Kuramaalt pärit Nikolai Jaksobsoni poolt 1881. aastal asutatud metallitöötlusettevõtet (Košarski malmi- ja masinaehitustehas), mis tänu sel ajal alanud Liepāja-Romnõ raudtee ehitusele ning riigipoolsetele tellimustele raudteele, saavutas kiire arengu. 1896. aastal asutati Minskis konkureeriv Raudtee malmi- ja masinaehitustehas, pärast Jakobsoni surma 1900. aastal need konkurendid ühinesid.[2] Pärast Nõukogude võimu kehtestamist reorganiseeriti tehas 1934. aastal Kirovi-nimeliseks masinaehitustehaseks.

1894. aastal asutati Minskis õlletehas Bohemia, mille toodang sai 1896. aastal Venemaa tööstus- ja kunstinäitusel aukirja, tänapäeval tegutseb tehase ruumides õlletehas Olivaria.

Tööstustoodangu mahult 5,8 miljardit eurot on Minsk regiooni (Baltikum, Ukraina) suurim keskus.

Linnaplaneering[muuda | muuda lähteteksti]

Linn jaotati aastal 1938 kolmeks rajooniks, mis kandsid Stalini, Vorošilovi ja Kaganovitši nime. Hiljem nimetati rajoonid ümber ja nende arv kasvas üheksani. Need üheksa rajooni on

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]